Ning viimne küünal heidab oma hägust valgust kui varjudesse rüütatud kogu sule kõrvale asetab ning raamatu sulgeb. Vaikselt tõuseb ta püsti, võtab raamatu ning asetab selle kõige möödunu sekka. See köide on lõpetatud see lugu piisavalt muutunud. Sest miski pole enam endine, mitte kunagi enam. Aeg on möödnuinud sellest hetkest kui esimene sõna sai kantud sellest. Kaks ja pool aastat on tegelikkuses terve igavik, kuid siiski mälestustes on kõik samas nii ammune kui ka ligidane.
Küünal võbeleb, olles valmis kustuma ning kogu jalutab torni katusele. Mõne hetk seisab ta seal ning siis hüppab. Kui ta ei kuku, vaid järsku on ta ronk, kes lendab silmapiiri poole, sinna kus on uued algused, sinna kus on taas vaja avada raamat ja võtta kätte sulg...
Namarie
Jah, selle blogiga on lõpp. Miks? Sest lihtsalt ma üritan juba pool aastat leida uusi algusi ning võimalik, et see on üks neist või vähemasti mõttetu žest mida nende nimel teha. Sümboolne väärtsus on tal igatepidi. Lihtsalt on tunne et see blog on ennast ammendanud, liiga palju on korduvaid mõtisklusi või lihtsalt mõttetut teksti. Koos sümboolsete algustega on tekkinud tunne, et teeks lihtsalt uue blogi. Vana jääb küll alles, kuid ma ei kirjuta sellesse enam, jääb ta siin lihtsalt möödunu lugemiseks, lihtsalty nende hetkede pärast msi mulle selles ei meeldi kustutada... see oleks vale, mis kirjutatud see kirjutatud, kustutamine oleks kõigest eitamine.
Aga jah, kui kedagi peaks huvitama, siis uus blog on:
sardren.blogspot.com
teisipäev, juuni 17, 2008
neljapäev, juuni 12, 2008
Kirjad Sessist
Eilne trenniskäik vihjas sellele, et olen oma vähesegi võitlusvormi suht kaotanud. Noh, pole ju viitsinud juba pikemat aega boffriga vehelda ja mu tervis on praegu nagu ta on. Mul oli isegi probleeme nende pisipiiksude kõrvaldamisega. Oeh see ja veel mõned jamad.
The Point?
Pointi polegi. Väljas hetkel sajab, ehk siis see mis eile õhtulgi. Siiski, vaikselt selgineb ja mina olen siin ja püüan Uusaja eksamiks õppida. Eesti Keskaeg läks hästi, sain B. Krdi referaat on ka muidugi jätkuvalt kõripeal, koos lubadusega kõikidest arvutimängudest eemale hoida, kuni meelnevaltmainitu pole tehtud. Life is life, but i still prefer nolife.
Päike tuleb välja.
Ehk siis väljas läheb ilmselt soojaks ja saan oma kursavennaga kokku, kes lubas oma mittetäielikku konspekti laenada. Kui antud materjalid kokku kombineerida, siis on ilmselt ka lootust asi selgeks saada, kui vaja, siis võib selleks ka terve öö kuluda. Siis tuleb lihtslt kohe hommikul ära käia, vastata ja asi klaar või vähjemasti midagi sinnapoole. Peab selle allnighter õppimise kombe ära lõpetama ilmselt, hetkel ilmslet ei oleks sellest püüdlusest niivõrd kasu. On vaja eksam kõigepealt ära teha.
Yoshy forgotten oli lahe, kuigi ilmselt screwisime seal natuke. Ohwell, minu õigustuseks on OG wisdomi puudumine, nagu see ka alati nii on.
Ah, ei viitsi rohkem.
The Point?
Pointi polegi. Väljas hetkel sajab, ehk siis see mis eile õhtulgi. Siiski, vaikselt selgineb ja mina olen siin ja püüan Uusaja eksamiks õppida. Eesti Keskaeg läks hästi, sain B. Krdi referaat on ka muidugi jätkuvalt kõripeal, koos lubadusega kõikidest arvutimängudest eemale hoida, kuni meelnevaltmainitu pole tehtud. Life is life, but i still prefer nolife.
Päike tuleb välja.
Ehk siis väljas läheb ilmselt soojaks ja saan oma kursavennaga kokku, kes lubas oma mittetäielikku konspekti laenada. Kui antud materjalid kokku kombineerida, siis on ilmselt ka lootust asi selgeks saada, kui vaja, siis võib selleks ka terve öö kuluda. Siis tuleb lihtslt kohe hommikul ära käia, vastata ja asi klaar või vähjemasti midagi sinnapoole. Peab selle allnighter õppimise kombe ära lõpetama ilmselt, hetkel ilmslet ei oleks sellest püüdlusest niivõrd kasu. On vaja eksam kõigepealt ära teha.
Yoshy forgotten oli lahe, kuigi ilmselt screwisime seal natuke. Ohwell, minu õigustuseks on OG wisdomi puudumine, nagu see ka alati nii on.
Ah, ei viitsi rohkem.
esmaspäev, juuni 09, 2008
Samm kaugustesse
Sessi jätkumine, õppimine ja õhtune arvuti taga istumine.
Olen hetkel maal ja käisin just mõnda aega tagasi jalutamas. Lihtsalt mõnus õhtu on, tuuline kuid samas nii meeldivalt jahe kui ka soe, õhtud on üldse praegu head. Ilmselt võib selles lühikest ja valget suveööd süüdistada.
4 E on väljas.
Kas ma hoolin? Ausaltöeldes tunnistan et see ei koti mind hetkel. On palju muud mille peale hetkel mõelda. Mu toanaabril on kombeks öelda, et inimmõistusel pole piire, see on juba mitut pidi võetav. Ütleks ka et inimlollus omab veel vähem piire või on need kaks samad? Omada veel vähem piire kui nende puudumine. Jah, see on võimalik, kuid siis võib see hakata mõjuma hoopis vastupidiselt, pigem aheldavalt. Ehk siis piiramatu rumalus on inimkonna ahelaks või ongi inimese põhiline olemus loll narr? Võimalik, et asi on lihtsalt minu suhtumises, aga ma on näinud lihtsalt liiga palju tõendeid, nii meedia vahendusel kui ka tänavail kõndides, ajalugu võimaldab
samuti sedasama ülevaadet omandada. Kuid ma ei näe praegu põhjust pikemaks teoretiseerimiseks.
Meil kõigil on omad ahelad.
Küsimus on nende murdmises.
Teisipäev siis Selart ehk Eesti keskaeg. On saanud materjale omajagu sirvida, rahvas muidugi räägib, et see ei ole põrmugi nii raske kui Keskaja ajalugu. Ohjah, teeb asjad selgeks ning läheb teeb eksami ära. A-d ma ei sihi, kahtlustan et ei jõua sinnani välja. B on niigi suur lootus ja töö, vähemasti üritab seda. Reedel siis Uusaega tegema. Jaanipäevaks vabaks nagu alati.
Ning sealt edasi on kõik taas hägune...
PS! Neile kes millestki väga valesti aru said, siis 4 E ei võrdu inimlollusega. Ma lihtsalt mainisin seda, et ta on nüüd ametlikult väljas ja siis hüppasin sootuks teise teema juurde.
Olen hetkel maal ja käisin just mõnda aega tagasi jalutamas. Lihtsalt mõnus õhtu on, tuuline kuid samas nii meeldivalt jahe kui ka soe, õhtud on üldse praegu head. Ilmselt võib selles lühikest ja valget suveööd süüdistada.
4 E on väljas.
Kas ma hoolin? Ausaltöeldes tunnistan et see ei koti mind hetkel. On palju muud mille peale hetkel mõelda. Mu toanaabril on kombeks öelda, et inimmõistusel pole piire, see on juba mitut pidi võetav. Ütleks ka et inimlollus omab veel vähem piire või on need kaks samad? Omada veel vähem piire kui nende puudumine. Jah, see on võimalik, kuid siis võib see hakata mõjuma hoopis vastupidiselt, pigem aheldavalt. Ehk siis piiramatu rumalus on inimkonna ahelaks või ongi inimese põhiline olemus loll narr? Võimalik, et asi on lihtsalt minu suhtumises, aga ma on näinud lihtsalt liiga palju tõendeid, nii meedia vahendusel kui ka tänavail kõndides, ajalugu võimaldab
samuti sedasama ülevaadet omandada. Kuid ma ei näe praegu põhjust pikemaks teoretiseerimiseks.
Meil kõigil on omad ahelad.
Küsimus on nende murdmises.
Teisipäev siis Selart ehk Eesti keskaeg. On saanud materjale omajagu sirvida, rahvas muidugi räägib, et see ei ole põrmugi nii raske kui Keskaja ajalugu. Ohjah, teeb asjad selgeks ning läheb teeb eksami ära. A-d ma ei sihi, kahtlustan et ei jõua sinnani välja. B on niigi suur lootus ja töö, vähemasti üritab seda. Reedel siis Uusaega tegema. Jaanipäevaks vabaks nagu alati.
Ning sealt edasi on kõik taas hägune...
PS! Neile kes millestki väga valesti aru said, siis 4 E ei võrdu inimlollusega. Ma lihtsalt mainisin seda, et ta on nüüd ametlikult väljas ja siis hüppasin sootuks teise teema juurde.
teisipäev, juuni 03, 2008
Õhtune õppeöö
Ghost 1, Eksamid 0
Hetkel siis Keskaja arheoloogiat õppimas. Nukker on see, et ööraamatukogu kinni on. Kerge igatsus õhtuste tundide järgi seal. Ohjah, homme eksam, järgmine nädal teisipäeval ja peale seda reedel. Tööd jagub, aga õppetööd. Tööotsinguga seni just palju edu pole olnud.
Hiljutised unenäod olid kahtlased. Eriti see, mida olin vist kunagi varem näinud, pagemine maailmalõpu või millegi eest. Maailm lihtsalt tühjenes, need kes ei jäänud ohualadele, nemad pagesid edasi. Ning kogu aeg käis peast läbi mõte, et mis tunne oleks suremine. Ei olegi kindel, millised teised olid... kahtlased lihtsalt, üks neist lõpps suhteliselt selle tagajärjel et mu telefon otsustas helisema hakata ja mitte äratust. Ma ausaltöeldes suht talun öiseid kõnesid, isegi siis kui need mind üles ajavad. Lihtsalt mulle meeldivad kui nad on seda mida harilikult. Ehk harvad.
Vaatan hetkel saksakeelset MTVd--- ei ärge äea ehmatage, multitaskin ja vaatan õppimise kõrvale Family Guy-d. Pole ammu vaadanud, nii et omamoodi vaheldus. Olen seda osa isegi varem näinud.
Niipalju siis hetkel tujust rääkida/kirjutada
Hetkel siis Keskaja arheoloogiat õppimas. Nukker on see, et ööraamatukogu kinni on. Kerge igatsus õhtuste tundide järgi seal. Ohjah, homme eksam, järgmine nädal teisipäeval ja peale seda reedel. Tööd jagub, aga õppetööd. Tööotsinguga seni just palju edu pole olnud.
Hiljutised unenäod olid kahtlased. Eriti see, mida olin vist kunagi varem näinud, pagemine maailmalõpu või millegi eest. Maailm lihtsalt tühjenes, need kes ei jäänud ohualadele, nemad pagesid edasi. Ning kogu aeg käis peast läbi mõte, et mis tunne oleks suremine. Ei olegi kindel, millised teised olid... kahtlased lihtsalt, üks neist lõpps suhteliselt selle tagajärjel et mu telefon otsustas helisema hakata ja mitte äratust. Ma ausaltöeldes suht talun öiseid kõnesid, isegi siis kui need mind üles ajavad. Lihtsalt mulle meeldivad kui nad on seda mida harilikult. Ehk harvad.
Vaatan hetkel saksakeelset MTVd--- ei ärge äea ehmatage, multitaskin ja vaatan õppimise kõrvale Family Guy-d. Pole ammu vaadanud, nii et omamoodi vaheldus. Olen seda osa isegi varem näinud.
Niipalju siis hetkel tujust rääkida/kirjutada
esmaspäev, juuni 02, 2008
Nädalavahetused
Nädalavahetus osutus meeldivaks. Reede oli see päev kui Oll viimaks meie sekka naases ja võib arvata, et pidu möödus pirol. Sai seal mingi kella ühe või kaheni istutud ning siis valesti aru saadud et rahvas liigub minema. Suht mitmed tegelt tegid ka seda, kuid mõned jäid veel edasi. Epic retk sai ka õhtu jooksul tehtud, oli vaja 5l pudelit kuhu sisse Püssi Punast osta. Otsustasin et lisaeksp kulub alati ära ja ostsin poest pudeli, ajasin paar sõna Andeoraga juttu ja suundusin tagasi pirole. Pirol sain ma selle eest kolm levelit. Eks jaotab neid. Aga jah, õhtu oli sisustatud ja mulle veel sadas kaela öömajaline.
Peale öömajalise lahkumist laupäeval, liikusin ma Inwega kokku saama, et talt konspekte saada. Peale nende laenutamist, veetsin ma pea pool tundi otsides koopiakeskust, mis oleks ka laupäeval lahti. Peale tükk aega ülekuumenemist ja ülesmäge liikumist see ka leidus. Koopiad olemas ja sai originaalkonspekt tagastatud. Magasin natuke ühikas ja suundusin siis pirolt läbi kus ma natuke Annaga juttu ajasin. Siis kuhugi kaugele Riia tänavale ja Cati sünnipäevale. Mõnus rahvas ja muidu hea õhtu. Sai end alles millalgil hilisõhtul liikuma aetud. Ühikasse ja unele.
Pühapäev sai käidud mängu korraldamas ja kohavarianti uurimas. Lõuna - Eesti trip teisisõnu.
-----
Eksamitega jätkuvalt Ghost 0, eksamid 0
Peale öömajalise lahkumist laupäeval, liikusin ma Inwega kokku saama, et talt konspekte saada. Peale nende laenutamist, veetsin ma pea pool tundi otsides koopiakeskust, mis oleks ka laupäeval lahti. Peale tükk aega ülekuumenemist ja ülesmäge liikumist see ka leidus. Koopiad olemas ja sai originaalkonspekt tagastatud. Magasin natuke ühikas ja suundusin siis pirolt läbi kus ma natuke Annaga juttu ajasin. Siis kuhugi kaugele Riia tänavale ja Cati sünnipäevale. Mõnus rahvas ja muidu hea õhtu. Sai end alles millalgil hilisõhtul liikuma aetud. Ühikasse ja unele.
Pühapäev sai käidud mängu korraldamas ja kohavarianti uurimas. Lõuna - Eesti trip teisisõnu.
-----
Eksamitega jätkuvalt Ghost 0, eksamid 0
pühapäev, mai 25, 2008
Fail
Kuid fail on fail ainult siis, kui sa sellest ei õpi või selle põhjuseid ei mõista. Niipalju siis eileõhtusest Faerunist...
Kuid see pole oluline.
Pühapäev siis täna ja mul on jätkuvalt tuju midagi kirjutada. Kuna nõustusin kolmapäeva õhtul oma campaigniga algust tegema, siis arvan, et õpin islamimaad korralikult ette ning siis peale DMamist kordan ajsad üle ja neljapäeva hommikul ka. Tegelt on plaan ka ilmslet esimest korda asjad selgeks õppida ilma enne eksamit allnighterit tegemata. Konspekt + raamat + neljapäevani on aega.
Enamvähem nädal Olli tagasitulekuni, kaks 4e väljatulekuni. Nüüd juba alla kahe kuu kõrtsilugudeni. Sessi lõpuni kolm, kui miski ei faili. Kuid isegi failimised ei oleks erilised luhtumised, kaotaks küll keskmist hinnet kuid hetkel 78 AP, nii et ma ei pea paanitsema punktide pärast, ainult hindeid on vaja. Suurim probleem on ikkagi ilmselt Selart, kuid ei midagi ületamatut.
Ilmselt läheb see blog ka mingite reformide alla, nagu ma isegi hetkel üritan olla. Sellega seoses tahakski lihtsalt teada kes ja kui palju seda paika siin loevad ning statistika huvides ka kui kaua keegi seda teinud on.
Aga muidu paistab, et tuleb palav päev...
Kuid see pole oluline.
Pühapäev siis täna ja mul on jätkuvalt tuju midagi kirjutada. Kuna nõustusin kolmapäeva õhtul oma campaigniga algust tegema, siis arvan, et õpin islamimaad korralikult ette ning siis peale DMamist kordan ajsad üle ja neljapäeva hommikul ka. Tegelt on plaan ka ilmslet esimest korda asjad selgeks õppida ilma enne eksamit allnighterit tegemata. Konspekt + raamat + neljapäevani on aega.
Enamvähem nädal Olli tagasitulekuni, kaks 4e väljatulekuni. Nüüd juba alla kahe kuu kõrtsilugudeni. Sessi lõpuni kolm, kui miski ei faili. Kuid isegi failimised ei oleks erilised luhtumised, kaotaks küll keskmist hinnet kuid hetkel 78 AP, nii et ma ei pea paanitsema punktide pärast, ainult hindeid on vaja. Suurim probleem on ikkagi ilmselt Selart, kuid ei midagi ületamatut.
Ilmselt läheb see blog ka mingite reformide alla, nagu ma isegi hetkel üritan olla. Sellega seoses tahakski lihtsalt teada kes ja kui palju seda paika siin loevad ning statistika huvides ka kui kaua keegi seda teinud on.
Aga muidu paistab, et tuleb palav päev...
laupäev, mai 24, 2008
And then there was silence
Neljapäev oli õnnestumine. Mitte ainult ei saanud mängu pelat paar otsustavat punkti läbi võetud, kuid sai ka Field GM juurde tekitatud, kena jupp õhtut pirol chillitud, eksamiks õppimiseks vajalik raamat laenutatud (üks eksemplar oli just tagasi tulnud). Ning noh, mu ühika arvutil on nüüd diablo 2 koos expansioniga, arvatavasti väga vale asi, mida endale sessi alguses hankida... kuid noh, olen ülbe ja püüdlik seekord. Plaanis on vähemalt kaks A-d saada.
Mis tuletabki meelde, referaadiga tarvidus algust teha.
Linnas elutsevate vareste ülbus on omaette teema. Kui neljapäeval koosolekult konsumi suunas liikusin, otsustas üks üritada mul peas maanduda. Oleks olnud nagu keegi püüdnuks küüntega mul peast kinni karhmata. Pöördudes, et näha kes see tõbras sellist nalja teeb, leidsin müüripealt küllatki piraka hallvarese, kes oma ilmega andis justkui märku, et tegu tema kandiga. Väljendasin küllatki raevuka žestiga suhtumist antud vareslase poole, mille tagajärjel ta minema lendas.
Noh, vähemasti polnud see terve parv ja üks meeldiv Hitchcocki film.
6. juuni ja 4E, mida arvata. Võin öelda, et ma ei saa oma arvamusta anda enne kui oleks 4e core raamatud läbi vaadanud ja oma hinnagu andnud. Muidugi on juba praegugi hulgaliselt erinevat infi wizardsi ja enworldi lehtedel ja nende kaudu nähtud nii paljutki meeldivat kui mittemeeldivalt. Ma tunnistan, mulle ,meeldib 4e warlock ja tema konseptsioon ja ausaltöeldes, kui muud põhjust poleks, sisi mängiks seda süsteemi ainult star-pact warlocki pärast. Või see pärast et esimese lvli caster pole peale esimest combatit: sry mehed, enne 8 tundi (arcane caster) või homset (divine) särtsu ei saa. Pluss veel asju, a la ToB stiilis asju või mõned varasemad fiidid (nagu Cleave) erivõtetena. Aga noh, kes on asja uurinud see teab juba isegi ja mis mul endal ikka rääkida on.
Minu kuramuse uus dräginokampaania ilmselt ootab selle ära kui Oll tagasi jõuab, kellegil nagu aega pole, ideaalis oleks see campaign pidanud juba ammu algama, aga asjad on läinud nagu nad on. Oma moderni jätsin ma üldse ära, lihtsalt mitte kuidagi ei jõudnud selleni. Ahjaa... ma ju tahtsin/lubasin Shadowrunni ka.
Ausaltöeldes tahaks ma praegu ühte drägonit kus ma saaks taas wizardi teha. Viimati tegin ma ühe valmis sügisel (kui mitte ühte suure rassi modernit mitte arvestada, kus ma archmage olin :P). Aga muidu olen niipalju kui drägonit vahepealt saanud on, on mu tegelaste ülesehitus olnud järgnev: elf rogue 5, tielfling rogue1/fighter3, elf duskblade 5 ja snow elf swordsage2/fighter2. Nagu näete, päris mitu tegelast sisaldavad FIGHTERIT!!! Olgu jätsin praegu nimestikust välja väikse rassi warhammer 40k mängu tegelase, kuid jutt oli ka tavadrägonist. Ning oma poolteist kuud pole midagi mängida ka saanud... Aga jah, kunagi ma polkes seda pilti ette kujutanud, keegi vist poleks.
Aga täna saab taas mängida ning ehk ka kuramuse tieflingule selle leveli swordsage.
On kunagi teie karma teil võlgu tagasi maksnud?
Ja pimedusse me kappame, ratsudel kes loodud me enese mõtteist. Läbi pimeduse sööstame me öötaevasse, kui mustad pilved katavad taevalaotust ning tormituuled puhuvad üle maa. Siis me sööstame metsiku jahina üle kõige, kuulutades surma ja hukatust. Valime endale kuninga, juhi kelle juhtimisel siis maale laskume ning toome seda, mida just kuulutasime. Ning enne koitu me lahkume, saadame oma ratsud tagasi unustusse ning oma vanad luud kääbastesse, olles kõigest mälestused, kelledel pole midagi muud peale iseenda. Kuni taaskord sarv meid kutsub.
Kuid pimedusse sammumisega saab ka üksinda ning omal jalal hakkama...
Mis tuletabki meelde, referaadiga tarvidus algust teha.
Linnas elutsevate vareste ülbus on omaette teema. Kui neljapäeval koosolekult konsumi suunas liikusin, otsustas üks üritada mul peas maanduda. Oleks olnud nagu keegi püüdnuks küüntega mul peast kinni karhmata. Pöördudes, et näha kes see tõbras sellist nalja teeb, leidsin müüripealt küllatki piraka hallvarese, kes oma ilmega andis justkui märku, et tegu tema kandiga. Väljendasin küllatki raevuka žestiga suhtumist antud vareslase poole, mille tagajärjel ta minema lendas.
Noh, vähemasti polnud see terve parv ja üks meeldiv Hitchcocki film.
6. juuni ja 4E, mida arvata. Võin öelda, et ma ei saa oma arvamusta anda enne kui oleks 4e core raamatud läbi vaadanud ja oma hinnagu andnud. Muidugi on juba praegugi hulgaliselt erinevat infi wizardsi ja enworldi lehtedel ja nende kaudu nähtud nii paljutki meeldivat kui mittemeeldivalt. Ma tunnistan, mulle ,meeldib 4e warlock ja tema konseptsioon ja ausaltöeldes, kui muud põhjust poleks, sisi mängiks seda süsteemi ainult star-pact warlocki pärast. Või see pärast et esimese lvli caster pole peale esimest combatit: sry mehed, enne 8 tundi (arcane caster) või homset (divine) särtsu ei saa. Pluss veel asju, a la ToB stiilis asju või mõned varasemad fiidid (nagu Cleave) erivõtetena. Aga noh, kes on asja uurinud see teab juba isegi ja mis mul endal ikka rääkida on.
Minu kuramuse uus dräginokampaania ilmselt ootab selle ära kui Oll tagasi jõuab, kellegil nagu aega pole, ideaalis oleks see campaign pidanud juba ammu algama, aga asjad on läinud nagu nad on. Oma moderni jätsin ma üldse ära, lihtsalt mitte kuidagi ei jõudnud selleni. Ahjaa... ma ju tahtsin/lubasin Shadowrunni ka.
Ausaltöeldes tahaks ma praegu ühte drägonit kus ma saaks taas wizardi teha. Viimati tegin ma ühe valmis sügisel (kui mitte ühte suure rassi modernit mitte arvestada, kus ma archmage olin :P). Aga muidu olen niipalju kui drägonit vahepealt saanud on, on mu tegelaste ülesehitus olnud järgnev: elf rogue 5, tielfling rogue1/fighter3, elf duskblade 5 ja snow elf swordsage2/fighter2. Nagu näete, päris mitu tegelast sisaldavad FIGHTERIT!!! Olgu jätsin praegu nimestikust välja väikse rassi warhammer 40k mängu tegelase, kuid jutt oli ka tavadrägonist. Ning oma poolteist kuud pole midagi mängida ka saanud... Aga jah, kunagi ma polkes seda pilti ette kujutanud, keegi vist poleks.
Aga täna saab taas mängida ning ehk ka kuramuse tieflingule selle leveli swordsage.
On kunagi teie karma teil võlgu tagasi maksnud?
Ja pimedusse me kappame, ratsudel kes loodud me enese mõtteist. Läbi pimeduse sööstame me öötaevasse, kui mustad pilved katavad taevalaotust ning tormituuled puhuvad üle maa. Siis me sööstame metsiku jahina üle kõige, kuulutades surma ja hukatust. Valime endale kuninga, juhi kelle juhtimisel siis maale laskume ning toome seda, mida just kuulutasime. Ning enne koitu me lahkume, saadame oma ratsud tagasi unustusse ning oma vanad luud kääbastesse, olles kõigest mälestused, kelledel pole midagi muud peale iseenda. Kuni taaskord sarv meid kutsub.
Kuid pimedusse sammumisega saab ka üksinda ning omal jalal hakkama...
teisipäev, mai 20, 2008
Maikuu
Pole pikalt millestki kirjutanud, kuid ega pole nagu erilist põhjust seda teha olnud, viitsimist ka mitte. Elu on omasoodu veerenud, nagu ma seda armastan öelda.
Kolmanda mängu eelkuulutus on üleval, nagu ka eelnevast postitusest lugeda saab. Lisaks ligineb sess, referaat ja neli eksamit. Esimesega saab homme algust tehtud ning islamimaade materjal ilmselt ka hangitud. Laupäeval üle hulga aja ka Faerun. Viimane muidugi tekitab küsimusi kuidas Underdarkis paiknev põrguvärav sulgeda, sealt eluga pääseda ja püüda päästa Anarouchi kõrbes olev teine grupp seiklejaid... ah õigus, seal ka värav millega tegutseda vaja.
Möödunud nädalavahetus suutis olla meeldiv. Liisu sünnipäev ja siis laupäevaõhtune jalutuskäik, mõlemad olid omal moel aega veetvad ja meelt leevendavad. Jalutuskäik andis uut mõtlemisainet. Kuid need asjad nendeks. Pikemalt mul midagi öelda pole. Ausaltöeldes, see et ma pole pikemat aega suutnud millestki kuigi pikalt või hästi kirjutada, on viinud mind mõttekäigule kas üldse blogiga lõpp teha. On põhjuseid selleks, kuid iseenesest... veel mitte. Igastahes, kui peaksin selle blogiga lõpetama, siis luban pikka ja eepilist lõpupostitust. Esimene postitus seda küll pole, kuid see ei loe hetkel.
Kolmanda mängu eelkuulutus on üleval, nagu ka eelnevast postitusest lugeda saab. Lisaks ligineb sess, referaat ja neli eksamit. Esimesega saab homme algust tehtud ning islamimaade materjal ilmselt ka hangitud. Laupäeval üle hulga aja ka Faerun. Viimane muidugi tekitab küsimusi kuidas Underdarkis paiknev põrguvärav sulgeda, sealt eluga pääseda ja püüda päästa Anarouchi kõrbes olev teine grupp seiklejaid... ah õigus, seal ka värav millega tegutseda vaja.
Möödunud nädalavahetus suutis olla meeldiv. Liisu sünnipäev ja siis laupäevaõhtune jalutuskäik, mõlemad olid omal moel aega veetvad ja meelt leevendavad. Jalutuskäik andis uut mõtlemisainet. Kuid need asjad nendeks. Pikemalt mul midagi öelda pole. Ausaltöeldes, see et ma pole pikemat aega suutnud millestki kuigi pikalt või hästi kirjutada, on viinud mind mõttekäigule kas üldse blogiga lõpp teha. On põhjuseid selleks, kuid iseenesest... veel mitte. Igastahes, kui peaksin selle blogiga lõpetama, siis luban pikka ja eepilist lõpupostitust. Esimene postitus seda küll pole, kuid see ei loe hetkel.
reede, mai 09, 2008
And the story continues...
Lihtsalt mainin ka siin...
19-20. juuli
Saatuse Rajad III - Kõrtsilood
Arutlusteema ja muu tore... tegu veel alles ka eel-, mitte päriskuulutusega: www.dragon.ee/foorum
19-20. juuli
Saatuse Rajad III - Kõrtsilood
Arutlusteema ja muu tore... tegu veel alles ka eel-, mitte päriskuulutusega: www.dragon.ee/foorum
esmaspäev, aprill 14, 2008
esmaspäev, aprill 07, 2008
Taas 2l koola jagu tervist kahjustatud. Suhkur, kofeiin ja fosforhappe PH tase... see on Coca Cola.
Ilmad on siis viimaks otsustanud soojaks minna, süüdistada neid selles ei saa, kuid tänu külmetumisprobleemidele ja seda et olen vist con-i kaotanud olin sunnitud igalpoolmütsiga käima. Lisaks see et mul oli linnas vaid villane mantel... Aga pirol sai käidud see aasta esimest korda ja seal küllaltki pikk ja huvitav vestlus maha peetud, mille lõpuosa juures kõrvalolijad isegi küsisid et ega me usuteaduskonnast pole... olime jõudnud mitmete religiooniilmingute juurde, lisame juurde ka muu hea seltskonna ja chilli...
Reede õhtu möödus taaskord... ülla-ülla, Zavoodis.
Aga minnes tõsisemate asjade juurde... poolteist aastat mõõna on omajagu jälje jätnud. Isegi siis kui olen selle üle halanud või rääkinud kui väga ma seda mõistan ja ennast muuta tahan... ma olen failinud. Siin ei ole asi ainult selles kuidas kõik on muutunud suletud ringiks või kui raske on mul teha esimest sammu või õiget otsust... asi pole ka lihtsalt suutmatuses...
asi on languses
Marduloc ütles oma blogis õige mõttekäigu. Melanhoolia, depressioon ja lisaks ka omaltpoolt juurde vihkamise... võivad lõpptulemusena viia devolutsioonini, mandumiseni ja iseenese kaotuseni. Ning mitte ainult need asjad ei vii selleni, vaid ka enese teiste inimeste ja ka positiivsete tunnete poolt pimestada laskmine, enesepettus ja hetke lummuses elamine on sama hullud tegurid... upu mõlematesse...
Njah, ma jälle kapiemotsen, aga praegu üksinda, suudanma need mõtted kokku panna ja välja öelda. miks ma seda ütlen... sest nii asjad lihtsalt on... nii on ka veidral moel neutraalsem. Ma ei hakka varjama seda et olen saast ja mõttetu.
Laupäeva ja pühapäeva olen ma maal nolifenud, kui keegi on viitsinud siiani välja lugeda.
Ghost
Ilmad on siis viimaks otsustanud soojaks minna, süüdistada neid selles ei saa, kuid tänu külmetumisprobleemidele ja seda et olen vist con-i kaotanud olin sunnitud igalpoolmütsiga käima. Lisaks see et mul oli linnas vaid villane mantel... Aga pirol sai käidud see aasta esimest korda ja seal küllaltki pikk ja huvitav vestlus maha peetud, mille lõpuosa juures kõrvalolijad isegi küsisid et ega me usuteaduskonnast pole... olime jõudnud mitmete religiooniilmingute juurde, lisame juurde ka muu hea seltskonna ja chilli...
Reede õhtu möödus taaskord... ülla-ülla, Zavoodis.
Aga minnes tõsisemate asjade juurde... poolteist aastat mõõna on omajagu jälje jätnud. Isegi siis kui olen selle üle halanud või rääkinud kui väga ma seda mõistan ja ennast muuta tahan... ma olen failinud. Siin ei ole asi ainult selles kuidas kõik on muutunud suletud ringiks või kui raske on mul teha esimest sammu või õiget otsust... asi pole ka lihtsalt suutmatuses...
asi on languses
Marduloc ütles oma blogis õige mõttekäigu. Melanhoolia, depressioon ja lisaks ka omaltpoolt juurde vihkamise... võivad lõpptulemusena viia devolutsioonini, mandumiseni ja iseenese kaotuseni. Ning mitte ainult need asjad ei vii selleni, vaid ka enese teiste inimeste ja ka positiivsete tunnete poolt pimestada laskmine, enesepettus ja hetke lummuses elamine on sama hullud tegurid... upu mõlematesse...
Njah, ma jälle kapiemotsen, aga praegu üksinda, suudanma need mõtted kokku panna ja välja öelda. miks ma seda ütlen... sest nii asjad lihtsalt on... nii on ka veidral moel neutraalsem. Ma ei hakka varjama seda et olen saast ja mõttetu.
Laupäeva ja pühapäeva olen ma maal nolifenud, kui keegi on viitsinud siiani välja lugeda.
Ghost
teisipäev, aprill 01, 2008
Taas tõbine ning külm on pealekauba
Laupäev otsustas olla väärtuslik ja sisaldada rassi mängu. Meie väike seltskond ülendati karskiniteks, mis tähendas paremat varustust ja treeningut, palju paremat treeningut ja varustust, kuid ka palju ohtlikumaid ülesandeid. Õigupoolest oli vist ainult S. Rass, kelle tegelane vist kordagi viga ei saanud, me ülejäänud nautisime dämmi. Mina sain õnneks oma dämmi juba missiooni alguses kätte, ülejäänud aeg -2 checkidel pani action pointe kulutama. Oliveri mängus oleks muutus asja isegi paremaks ning nalja sai. Poleks pea valutama hakanud ning pool aega saast olla olnud, kuid lõpptulemusena polnud see niivõrd häiriv.
Pärast mängu sai Auriniga tagasi sõidetud. Ta nüüd ka lubade omanik, paneb mõtlema miks ma ikkagi omal ajal lube ei teinud... vist ikkagi närvide pärast. Well... suht rahulik sõit oli. Ühikas avastasin vajaduse kella keerata.
Pühapäev otsustas pea taas valutama hakata, lisades juurde saasta olemise ja nohu. Praeguseks pole nohu enam nii suur probleem, peavalu jäi pühapäeva, kuid mul on sõber, kes mulle ilmselt mõnda aega kavatseb pinda käia. Kinnine köha.
Tõprad, nad on võlukambri kinni pannud.
Praegu käimas Starcrafti soundtrack.
-----
Kuid alati on tõdemused. Alati kui olen püüdnud püsti tõusta, olen ma kas libastunud, teiste poolt nii tahtlikult kui ka tahtlikult maha pekstud/surutud/tõugatud/seal hoitud või olen siis sellega ise hakkama saanud. Olen saanud seista üksnes üksikutel hetkedel, kuid mitte kunagi kõndida, mitte kunagi teha sammugi, kõik on lihtsalt minu juurde tulnud... kui olen üritanud tõusta.
Lõpptulemusena on kõik siiski moodustanud ringi... elukäib ikka ringiratast ja ajalugu kordab ennast, kuid mõned ringid muutuvad liiga tugevateks vanglateks ja nende küüsi langedes pole muud kui üksnes pea kõige kaotamine, kuid eriti iseenda.
Ärge laskuge nendesse ringitesse, hoiduke nendest. Ma tean mis tunne see on ja ma ei soovi kellegi haletsust...
Siiski miski minust teab, et see ring on murtav...
Pärast mängu sai Auriniga tagasi sõidetud. Ta nüüd ka lubade omanik, paneb mõtlema miks ma ikkagi omal ajal lube ei teinud... vist ikkagi närvide pärast. Well... suht rahulik sõit oli. Ühikas avastasin vajaduse kella keerata.
Pühapäev otsustas pea taas valutama hakata, lisades juurde saasta olemise ja nohu. Praeguseks pole nohu enam nii suur probleem, peavalu jäi pühapäeva, kuid mul on sõber, kes mulle ilmselt mõnda aega kavatseb pinda käia. Kinnine köha.
Tõprad, nad on võlukambri kinni pannud.
Praegu käimas Starcrafti soundtrack.
-----
Kuid alati on tõdemused. Alati kui olen püüdnud püsti tõusta, olen ma kas libastunud, teiste poolt nii tahtlikult kui ka tahtlikult maha pekstud/surutud/tõugatud/seal hoitud või olen siis sellega ise hakkama saanud. Olen saanud seista üksnes üksikutel hetkedel, kuid mitte kunagi kõndida, mitte kunagi teha sammugi, kõik on lihtsalt minu juurde tulnud... kui olen üritanud tõusta.
Lõpptulemusena on kõik siiski moodustanud ringi... elukäib ikka ringiratast ja ajalugu kordab ennast, kuid mõned ringid muutuvad liiga tugevateks vanglateks ja nende küüsi langedes pole muud kui üksnes pea kõige kaotamine, kuid eriti iseenda.
Ärge laskuge nendesse ringitesse, hoiduke nendest. Ma tean mis tunne see on ja ma ei soovi kellegi haletsust...
Siiski miski minust teab, et see ring on murtav...
laupäev, märts 29, 2008
Talve viimne hingetõmme
Muudmoodi seda vist kutsuda ei saa...
Meenub eelmise aasta märtsi lõpp, siis oli soe. Aga jah, meie kalli kodumaa kliima on juba selline. Aastaaeg määratakse d4 viskamisega. Kuid reeglipära kipub siiski olema, et alati püüab talv veel oma viimase võimaluse saada... veel paar päeva võimutseda, enne kui ta kevadele alla vannub.
Sain yoshy vana pilli kätte, nüüd on ühikas ka arvutivõimalus olemas. Ta võib küll vana olla, kuid ajab siiski asja ära. Raamatud said ka plaatidelt peale. Nii et charriehitmiseks ei pea enam plaatidega raamatukokku ronima. Mingite kõlarite leidmine poleks ka paha mõte.
Eilne õhtu möödus suuremalt jaolt linnapeal... alustades undergroundist ja lõpetades zavviga. Seltskond oli hea. Diplomacy õlle jaoks oli omapärane.
*Väsinud*
Meenub eelmise aasta märtsi lõpp, siis oli soe. Aga jah, meie kalli kodumaa kliima on juba selline. Aastaaeg määratakse d4 viskamisega. Kuid reeglipära kipub siiski olema, et alati püüab talv veel oma viimase võimaluse saada... veel paar päeva võimutseda, enne kui ta kevadele alla vannub.
Sain yoshy vana pilli kätte, nüüd on ühikas ka arvutivõimalus olemas. Ta võib küll vana olla, kuid ajab siiski asja ära. Raamatud said ka plaatidelt peale. Nii et charriehitmiseks ei pea enam plaatidega raamatukokku ronima. Mingite kõlarite leidmine poleks ka paha mõte.
Eilne õhtu möödus suuremalt jaolt linnapeal... alustades undergroundist ja lõpetades zavviga. Seltskond oli hea. Diplomacy õlle jaoks oli omapärane.
*Väsinud*
kolmapäev, märts 26, 2008
Seiklemised lumega
Niisiis... ei saanud tund aega lebo... sai ehk maksimaalselt 40 min. Ja siis otsustas lõbu alles alata. Ja seda et vanamehe auto jäi kahes kohas piisava edukusega lumme kinni ja teisel korral sisaldas see seda, et pidin emaga Sadala peatusesse minema. Aga meie reeglisüsteem on kahtlane, vahepeal laseb ta teha millegi meenutamist inti, vahepeal wisdomi pealt ja wis on mu dumb stat. Paika pidas mu algne oletus, kuid käitusin järgnenud oletuse järgi. Ehk mu mälu failis ja tuleva bussi asemel polnud midagi. Kuramuse Jõgeva ja tema kahtlased bussiliinid. Ja kuramuse wisdom.
Sõimu ja külmetamisega asi jätkus, kuni saime mingi ema tuttavaga Kantkülla, sealt tekkis talle võimalus autoga Jõgevale saada. Aga autos oli juba omajagu rahvast aka mulle ruumi ei jätkunud. Ja teine buss ei kavatsenudki kantkülla jõuda (kas oli juba varem ära läinud või polnud tulnudki) ja jäin lihtsalt bussikasse. Nüüd otsustas olukord lasta hakata tegema int checki. Mis andis mulle kaks optsiooni: a) ma ootan ära vanamehe, kes on kindlasti saastas tujus ja hakkab mind norima või b) ma hääletan. Pean tõdema et mulle kuhugi järgi tuleva vanamehe ja tema saasta tujuga on mul rohkem kogemusi kui viimasega. Int vihjas et säästan või vähemasti variandiga b aega, säästan närve ning ehk jõuan veel normaalse ajaga jõgeva.
Mu taktika kandis edu ja täring otsustas mitte bitchida. Esimene auto võttis mind peale ja sain isegi enne oma ema Jõgevale. Vedamine. Siis otsustas nali jätkata sellega, et kiirrong tegutses hilinemisega. Millal ta üldse Jõgevale jõudis seda ma ei tea, sest jooksin Tartu bussi peale.
Ca 10. 40 olin Tartus. Loengusse olin juba nagunii lootusetult hiljaks jäänud.
Sõimu ja külmetamisega asi jätkus, kuni saime mingi ema tuttavaga Kantkülla, sealt tekkis talle võimalus autoga Jõgevale saada. Aga autos oli juba omajagu rahvast aka mulle ruumi ei jätkunud. Ja teine buss ei kavatsenudki kantkülla jõuda (kas oli juba varem ära läinud või polnud tulnudki) ja jäin lihtsalt bussikasse. Nüüd otsustas olukord lasta hakata tegema int checki. Mis andis mulle kaks optsiooni: a) ma ootan ära vanamehe, kes on kindlasti saastas tujus ja hakkab mind norima või b) ma hääletan. Pean tõdema et mulle kuhugi järgi tuleva vanamehe ja tema saasta tujuga on mul rohkem kogemusi kui viimasega. Int vihjas et säästan või vähemasti variandiga b aega, säästan närve ning ehk jõuan veel normaalse ajaga jõgeva.
Mu taktika kandis edu ja täring otsustas mitte bitchida. Esimene auto võttis mind peale ja sain isegi enne oma ema Jõgevale. Vedamine. Siis otsustas nali jätkata sellega, et kiirrong tegutses hilinemisega. Millal ta üldse Jõgevale jõudis seda ma ei tea, sest jooksin Tartu bussi peale.
Ca 10. 40 olin Tartus. Loengusse olin juba nagunii lootusetult hiljaks jäänud.
Jätkame mõttetute postidega
Väljas on praegu tõenäoliselt rohkem lund kui terve talve jooksul kokku. Sellega koos on teeolud teada ja väljasõit kodust nihkunud. Kodused temperatuuriolud mul suurt ei muutunud. Ikka külm.
Täna siis tagasi Tartusse ja ilmselt taas nädalavahetuseni või isegi selle lõpuni välja. Tühja postitamisest, hakkan Revenge of The Sithi vaatama. Pea tund aega veel mittemidagi teha...
Täna siis tagasi Tartusse ja ilmselt taas nädalavahetuseni või isegi selle lõpuni välja. Tühja postitamisest, hakkan Revenge of The Sithi vaatama. Pea tund aega veel mittemidagi teha...
teisipäev, märts 25, 2008
Peaks olema nagu 200. postitus. Tegelt on mul sellest suva ja liigun asja juurde edasi.
Laupäev ja pühapäev siis sai taas linnas oldud. Õigupoolest rassi mängu ei saanud, jäi ära. Pigem sai lihtsalt mõndade inimestega koos chillitud. Goblin, Hanna, Zelor ja Anna. Hannat sai viimati suvel näha, Zelorit... ma ei olegi enam kindel millal viimati. Fun oli omajagu, kuigi isiklikult olin passiivsevõitu ja omajagu failisin suhtlemises. India filmilõike ei kommenteeri. Lumesõda oli fun... ausaltöeldes, polegi ma varem vist lumesõda pidades hästi tundnud, negatiivsed elamused harilikult nendega. Aga jah, seekord oli lumesõda lõbus. Lõpuks siiski läksin, väsimus tuli millegipärast peale ja noh, miski sisimas hakkas üksinduse järgi ihkama.
Edasi polegi nagu midagi teinud. Pühapäeva õhtul nägin Zeli ja Hannat veel korra, kui rongiga Jõgevale sõitsin ja sealt edasi on olnud juba kodu ja arvuti. Lineage 2... lvl 40 Dark Wizard, üritamas nüüd juba Spellhowleri peale jõuda. Ainuke jama on selles et mingi teema mis Spybotiga tekkid, bitchib nüüd kas Lineage2 või clientiga. Kuidagi kahtlane on see jama ka, kuid noh, uurime ja puurime, ehk saab selgust.
Kui ma seenädal ka ei saa Yoshy poolt arvutit toodud, siis lähen ma hulluks.
Laupäev ja pühapäev siis sai taas linnas oldud. Õigupoolest rassi mängu ei saanud, jäi ära. Pigem sai lihtsalt mõndade inimestega koos chillitud. Goblin, Hanna, Zelor ja Anna. Hannat sai viimati suvel näha, Zelorit... ma ei olegi enam kindel millal viimati. Fun oli omajagu, kuigi isiklikult olin passiivsevõitu ja omajagu failisin suhtlemises. India filmilõike ei kommenteeri. Lumesõda oli fun... ausaltöeldes, polegi ma varem vist lumesõda pidades hästi tundnud, negatiivsed elamused harilikult nendega. Aga jah, seekord oli lumesõda lõbus. Lõpuks siiski läksin, väsimus tuli millegipärast peale ja noh, miski sisimas hakkas üksinduse järgi ihkama.
Edasi polegi nagu midagi teinud. Pühapäeva õhtul nägin Zeli ja Hannat veel korra, kui rongiga Jõgevale sõitsin ja sealt edasi on olnud juba kodu ja arvuti. Lineage 2... lvl 40 Dark Wizard, üritamas nüüd juba Spellhowleri peale jõuda. Ainuke jama on selles et mingi teema mis Spybotiga tekkid, bitchib nüüd kas Lineage2 või clientiga. Kuidagi kahtlane on see jama ka, kuid noh, uurime ja puurime, ehk saab selgust.
Kui ma seenädal ka ei saa Yoshy poolt arvutit toodud, siis lähen ma hulluks.
reede, märts 21, 2008
Kas see väärib pealkirja?
Kui järgmise mängu üle arutlemine välja jätta siis linnaskäik oli suhteliselt sisutu. Kodu ja Lineage 2... vahele ka natuke Soulstormi. Suht muud hetkel küll ei viitsi. Tegelt maaletulek oli üldse halb variant, kuid noh siin on arvuti. Kuid jah, seesama külake ja siis veel pere... võibolla, lihtsalt ühikas terve päeva maha magamine polekski nii halb variant olnud. Soojem ka arvestades mu koduseid temperatuuriolusid mis on ilmselt madalamad kui väljas. Jei... ma ei teagi millele...
Raamatutest hetkel käsil Raimond E. Feist: Flight of The Night Hawks, suht mõnus peab tõdema. Peale seda kui mingil hetkel raha peaks jälle olema siis läheb ostmisele Eriksoni Midnight Tides või kui olemas on... võib ka juhtuda et Night Hawksi järg.. Või panen piisavalt palju kõrvale selle õnnetu uue keebi jaoks... dunno, millal mõnda mängu üldse tuleb, kuhu mul kindel soov minna on. Järgmistel saatuise radadel mingit kahtlast NPCd ma ilmslet seekord ei mängi... kui see just mörvarlik hääleke kellegi peas pole :P Aga jah rahvas, ärge muretsege, Saatuse Rajad III: Mis iganes selle nimi saab olema tuleb ja siis kui juba ilmad soojad on.
Anime vaatamisest niipalju, et üritasinb vaadata Negimat. Kuigi seal paistis ühtteist huvitavat, ei ole ma kindel kui palju mentaalset dämmi ma suudan taluda, sest iga osa suudab seda kas vähemal või rohkemal määral tekitada, ja ma vist jõudsin viienda osani. Vähemasti poel see muidugi niipalju dämmi kui Excel Saga esimene osa, kuid siiski... ei tea, satun suht harva anime otsa mille kas vaatan või suudan lõpuni vaadata. Ühed või teised põhjused. Ma ei tea, tahaks vaadata midagi modernset, lisades juurde urban fantasy, natuke horrorit ja ehk midagi veel, ilmselt karmid relvad ning valge fosforiga laskemoon. Tegelt minu hiljutine unenägu millest kirjutasin, oleks ilmselt hea inspiratsiooniallikas.
For Grim Shado and his tripple wand claws extending.
Päike on otsustanud välja ilmuda ja ilmselt jätkan nüüd millegi mõttekamaga kui blogi kirjutamine.
Raamatutest hetkel käsil Raimond E. Feist: Flight of The Night Hawks, suht mõnus peab tõdema. Peale seda kui mingil hetkel raha peaks jälle olema siis läheb ostmisele Eriksoni Midnight Tides või kui olemas on... võib ka juhtuda et Night Hawksi järg.. Või panen piisavalt palju kõrvale selle õnnetu uue keebi jaoks... dunno, millal mõnda mängu üldse tuleb, kuhu mul kindel soov minna on. Järgmistel saatuise radadel mingit kahtlast NPCd ma ilmslet seekord ei mängi... kui see just mörvarlik hääleke kellegi peas pole :P Aga jah rahvas, ärge muretsege, Saatuse Rajad III: Mis iganes selle nimi saab olema tuleb ja siis kui juba ilmad soojad on.
Anime vaatamisest niipalju, et üritasinb vaadata Negimat. Kuigi seal paistis ühtteist huvitavat, ei ole ma kindel kui palju mentaalset dämmi ma suudan taluda, sest iga osa suudab seda kas vähemal või rohkemal määral tekitada, ja ma vist jõudsin viienda osani. Vähemasti poel see muidugi niipalju dämmi kui Excel Saga esimene osa, kuid siiski... ei tea, satun suht harva anime otsa mille kas vaatan või suudan lõpuni vaadata. Ühed või teised põhjused. Ma ei tea, tahaks vaadata midagi modernset, lisades juurde urban fantasy, natuke horrorit ja ehk midagi veel, ilmselt karmid relvad ning valge fosforiga laskemoon. Tegelt minu hiljutine unenägu millest kirjutasin, oleks ilmselt hea inspiratsiooniallikas.
For Grim Shado and his tripple wand claws extending.
Päike on otsustanud välja ilmuda ja ilmselt jätkan nüüd millegi mõttekamaga kui blogi kirjutamine.
teisipäev, märts 18, 2008
Weekends
Reede õhtu suutis taas oma tiivul mind Zavoodi visata... õigupoolest algas see suht sellega, et sattusin linnas uidates kokku V. Rassi, Aurini, Arno ja Hediga ja nii sai siis seal maandutud. Arno ja Hedi lahkusid, kuid meie jätkasime Zavoodis viibimist ja... kurb öelda, taaskord sisustasid õhtud Heinekeniringid, siis jõudis sinna Martin, siis korjasin ma teisest lauast meile Drägoni seltskonda... ja mingil hetkel ilmus kohale ka Oll ning viimane ja enne äraminekut oli S. Rass. Well, lõbus õhtu oli... ja teemadest suutis ühel või teisel põhjusel ka Dark Crusade läbi käia.... ja Lineage II samuti... viimase puhul oli tunne et jah... MMORPG maad on minu nolife avastustes siiski veel vähe puudutatud... Mingi aeg sai lahkutud ja läbi linna kõnnitud.
Laupäeva hommik.
Well... laupäeval oli Faerun. Pean nüüd tõdema, et asja paar tundi varem alustamine ja mulle selle mainimata jätmine tingisid antud faktist teada saades mulle läbi linna jooksu, Ihastega tutvumise (buss nr. 14) ja külmetumise. Mäng oli omapärane ja peab tõdema üht, faili ja õnnestumise vaheline piir on kohati õhkõrn... Poleks pidanud seda kuramuse tsikki minema laskma... tegelase põhimõtted ja 50/50 seis võitluses... ohwell sinna neetud kantsiasja oleks ilmselt nagunii sattunud.
3e (mõeldud siis mõlemat) Eq sõltuvus otsustas mulle hakata rohkem kui varem pinda käima. Lihtsalt, mõned tegurid antud combatis näitasid seda, nagu juba priidu mänguski olin hakanud kogema. Kõrgematel levelitel on casteril võimalus olla keegi... ka ilma selleta et peaks end boostima hunniku esemetega, kuigi eks tallegi kulub tavaaarihunnik ära. Ja noh, potionivaru kulus ühele lahingule... mulle küll meeldib praegune süsteem, kuid mitte kõik selles...
Pühapäev oli külmetuse olemasolu tunnistamine ja kojusõit.
Laupäeva hommik.
Well... laupäeval oli Faerun. Pean nüüd tõdema, et asja paar tundi varem alustamine ja mulle selle mainimata jätmine tingisid antud faktist teada saades mulle läbi linna jooksu, Ihastega tutvumise (buss nr. 14) ja külmetumise. Mäng oli omapärane ja peab tõdema üht, faili ja õnnestumise vaheline piir on kohati õhkõrn... Poleks pidanud seda kuramuse tsikki minema laskma... tegelase põhimõtted ja 50/50 seis võitluses... ohwell sinna neetud kantsiasja oleks ilmselt nagunii sattunud.
3e (mõeldud siis mõlemat) Eq sõltuvus otsustas mulle hakata rohkem kui varem pinda käima. Lihtsalt, mõned tegurid antud combatis näitasid seda, nagu juba priidu mänguski olin hakanud kogema. Kõrgematel levelitel on casteril võimalus olla keegi... ka ilma selleta et peaks end boostima hunniku esemetega, kuigi eks tallegi kulub tavaaarihunnik ära. Ja noh, potionivaru kulus ühele lahingule... mulle küll meeldib praegune süsteem, kuid mitte kõik selles...
Pühapäev oli külmetuse olemasolu tunnistamine ja kojusõit.
reede, märts 14, 2008
Veidrad uned ja muu
Weird aga ka mõnevõrra mõnus unenägu oli. Ütleme et see sisaldas midagi suht paljut, sisaldas küberpunki, animet, d20 modernit, shadowrunni, tsipake warhammer 40k, larpi /kohati olid hetkd nö larbilikud) ja veel ühtteist. Mingi ajani on teema hägune, oli vist mingi chill tuttava rahvaga ja muud tegemised, aga siis algas see unenägu või läks asi sellele üle:
Oli Tartu ja mingi teise linna segu ning asi läks vähem Tartumaks. Olin just kusagilt tulnud kuhumind otseselt ei soovitud, kaudselt ka mitte. Olid segased ajad ja olin relvastatud. Püstol oli midagi desert eagle laadset. Igastahes kohtasin kahte pätti, kellede jutust oli ilmselge et nad huvituvad mu rahast, väärisesemetest ja mobiilist. Üks neist tõmbas välja relva, kuid üksnes selleks, et see andis mulle õiguse tõmmata välja oma relv ja neid mõlemaid laskudega õnnnistada. Peale seda liikusin ma mööda tänavat edasi... see meenutas oli oli mingi variatsioon rüütli tänavast ja seal liikus ka paar olendit kelle ära tundsin ja parema meelega vältisin. Mäletan et unes lugesin ma neid maskeeritud necroniteks ja nad otsisid midagi. Vältisin neid.
Mingi hetk sattusin kokku mingisuguse politseiuurija ja veel mingite tüüpidega ning siis tuli veel kaks pätti. Kes olid kummalisel kombel samad pätid või äärmiselt nende moodi ja hakkasid meiega sedasama juttu ajama. Otsustasin ennetada. Tõmbasin välja oma püstoli ja lasin... ainult et avastada salve tühjus. Algas tulevahetus, mille kuulid olid veidral kombel a la springerpüstolitel. Well, mind päästis korduvalt võlutuvis, mida ma korduvalt peale spämmisin, ajades pätte segadusse miks nad mule peale ei saa. Pagesin siis läbi kuulirahe. Kusagil nurgataga lükkasin endale nähtamatuse peale ja tegin pääte ja haavatuid sisaldavale alale ringi peale, ma ei riskeerinud ründamisega nähtamatust tühistada ja siis möödudes mainisin uurijale et lahkun ja ehk püüan abivägegi kutsuda.
Edasine oli hägu, olin vähem mina ise ja rohkem kas mingi alter ego või tegelane keda ma tahaks modernism või shadowrunis mängida. Oli mingi hägune jama, kus otsustati linnaväravad lahti teha? Siis ka mingi küberneetiline jääaegne imetaja kes oldi alistatud. Igastahes viskas mu minategelasel sellest üle ja ma kas lihtsalt jalutasin või [hägune]teleportreerusin[/hägune] paika mis oli ekvilent mu maakodule ja siis ühes korteris isikule, kes oli mu ema (ekvilent) mainisin natuek linnas toimuvast, ja kes vingus et maal poel ka nema turvaline. Mina aga jäin olukorra üle järgi mõtlema, samas kui sinna veel kaks mingit tuttavat sisse sadasid. Siis oli kusagil sedel ju oskustest ja maagiast. Siis see lõppes kinda filmilikult, näidates hulka ärvavaid küborgidest mammuteid ja sabertoothe ning et see kõik oli kõgest algus. Siis näitas kahe kas mingi objekti või mammutikuju (hägune) vahel olevat objekti, mis oli stargate ja siis oli unenäo nö lõptseen kus mingu kallal järje teemal tuttav isik vaidles, et kui labane ja fanservice oli.
Kinda lahe uni oli, andis isegi inspiratsiooni paariks ideeks. Leidsin ka paar asja mis mu hetkelukorrale vihjavad ja mitte ainult larpinäljale. Kuid see selleks...
---
Mängisin eile dägonit, seekordne Priidu mäng oli rahumeelsem eelmiselt sessioonist, palju vähem hullumeelsem ka. Kahju ainult et Sauroni tegelane surma sai... elu on bitch ja crititabel samuti. Kardan et temast saab sama samasugune väärtuslik ressurss nagu peapreestri zombi, kuid isiklikult eelistaks seda segast päkat ikka elavana.
Soulstorm rokib.
Oli Tartu ja mingi teise linna segu ning asi läks vähem Tartumaks. Olin just kusagilt tulnud kuhumind otseselt ei soovitud, kaudselt ka mitte. Olid segased ajad ja olin relvastatud. Püstol oli midagi desert eagle laadset. Igastahes kohtasin kahte pätti, kellede jutust oli ilmselge et nad huvituvad mu rahast, väärisesemetest ja mobiilist. Üks neist tõmbas välja relva, kuid üksnes selleks, et see andis mulle õiguse tõmmata välja oma relv ja neid mõlemaid laskudega õnnnistada. Peale seda liikusin ma mööda tänavat edasi... see meenutas oli oli mingi variatsioon rüütli tänavast ja seal liikus ka paar olendit kelle ära tundsin ja parema meelega vältisin. Mäletan et unes lugesin ma neid maskeeritud necroniteks ja nad otsisid midagi. Vältisin neid.
Mingi hetk sattusin kokku mingisuguse politseiuurija ja veel mingite tüüpidega ning siis tuli veel kaks pätti. Kes olid kummalisel kombel samad pätid või äärmiselt nende moodi ja hakkasid meiega sedasama juttu ajama. Otsustasin ennetada. Tõmbasin välja oma püstoli ja lasin... ainult et avastada salve tühjus. Algas tulevahetus, mille kuulid olid veidral kombel a la springerpüstolitel. Well, mind päästis korduvalt võlutuvis, mida ma korduvalt peale spämmisin, ajades pätte segadusse miks nad mule peale ei saa. Pagesin siis läbi kuulirahe. Kusagil nurgataga lükkasin endale nähtamatuse peale ja tegin pääte ja haavatuid sisaldavale alale ringi peale, ma ei riskeerinud ründamisega nähtamatust tühistada ja siis möödudes mainisin uurijale et lahkun ja ehk püüan abivägegi kutsuda.
Edasine oli hägu, olin vähem mina ise ja rohkem kas mingi alter ego või tegelane keda ma tahaks modernism või shadowrunis mängida. Oli mingi hägune jama, kus otsustati linnaväravad lahti teha? Siis ka mingi küberneetiline jääaegne imetaja kes oldi alistatud. Igastahes viskas mu minategelasel sellest üle ja ma kas lihtsalt jalutasin või [hägune]teleportreerusin[/hägune] paika mis oli ekvilent mu maakodule ja siis ühes korteris isikule, kes oli mu ema (ekvilent) mainisin natuek linnas toimuvast, ja kes vingus et maal poel ka nema turvaline. Mina aga jäin olukorra üle järgi mõtlema, samas kui sinna veel kaks mingit tuttavat sisse sadasid. Siis oli kusagil sedel ju oskustest ja maagiast. Siis see lõppes kinda filmilikult, näidates hulka ärvavaid küborgidest mammuteid ja sabertoothe ning et see kõik oli kõgest algus. Siis näitas kahe kas mingi objekti või mammutikuju (hägune) vahel olevat objekti, mis oli stargate ja siis oli unenäo nö lõptseen kus mingu kallal järje teemal tuttav isik vaidles, et kui labane ja fanservice oli.
Kinda lahe uni oli, andis isegi inspiratsiooni paariks ideeks. Leidsin ka paar asja mis mu hetkelukorrale vihjavad ja mitte ainult larpinäljale. Kuid see selleks...
---
Mängisin eile dägonit, seekordne Priidu mäng oli rahumeelsem eelmiselt sessioonist, palju vähem hullumeelsem ka. Kahju ainult et Sauroni tegelane surma sai... elu on bitch ja crititabel samuti. Kardan et temast saab sama samasugune väärtuslik ressurss nagu peapreestri zombi, kuid isiklikult eelistaks seda segast päkat ikka elavana.
Soulstorm rokib.
teisipäev, märts 11, 2008
Drägon, Rassi sünna ja Taas arsti juures
Läks väheke aega, kuid lõpuks taas postitamas...
Sai siis neljapäeva õhtul drägonit mängitud. Snow elf swordsage2/fighter1 on edukas, kui täringud bitchida ei otsusta. Igastahes mäng otsustas pöörane olla, detailidel enam hetkel peatuda ei viitsi. Ütleme lihtsalt nii, et templid jäid lihtsalt meile tee peale... ette..
Reede tõi mõnusa, kuid taaskord kalli (mulle kalli) õhtu Zavoodis. Õnneks ei kordunud mõned varasemad laadsed kogemused. Heineken ei harmoneeru hommikuga.
Rassi sünnipäev algas hästi. Oli seltskonda, oli toitu, oli jooki... kuid mingist hetkest ma lihtsalt ei jaksanud ja siis otsustas mingi osa minust emoks hakata. Edaspidi mul tuju kukkus ja kukkus. Nii et viimaks otsustasin lahkuda. Isiklik fail, ei miskit muud. Aga muidu oli fun. Eriti veel see kuidas sünnipäeva keskseks teemaks kippus olema Dark Crusade... tõprad, te tekitasite mulle tagasi tahtmise seda mängida.
Well.. ma olen nõrk
Igastahes, esmaspäev oli taas arst. Nüüd siis lõpuks sain arsti juurde, kes võttis asja tunduvalt lühemalt kui perearst kokku ja saatis edasist ravi saama... aprillikuu kolmapäevad siis harjutused ja teab mis veel. Kokku kulus arstile ca 10 min... ehk siis peale seda vantsisin jala rongikasse ja sõitsin maale.
Kodus sai juba nädalavahetusel Soulstormi demo tõmmatud. Dark Eldar on iseenesest huvitav faction, muidu aga ei oska öelda. Et asja hinnata saaks oleks täisversiooni tarvis. Sisters of Battle tundub kahtlase osapoolena. Niipalju kui asja uurida paarist allikast jõudnud olen... usuhullud psühhotsikid, kelle kõrval keskmine imperial komissar või pigem siis chaos cultist suht meeldiva seltskonnana tunduvad.
Perfect World on mõnevõrra üle visanud. Lihtsalt oli asi mida ma pikalt mängida ei viitsinud. Level 10 wing elf archer ja rohkem pole viitsinud jamada... ma ei tea, võiks veel üritada. Teeks ühe magiciani ja siis vaataks kas proovib edasi või mõte. Iseenesest tekitas ülejäänud rahva vestluse kuulamine tahtmise Lineage 2e ära proovida... vaatab. Teeb selle magicianikatse ära ja siis, või ka mitte.
Sai siis neljapäeva õhtul drägonit mängitud. Snow elf swordsage2/fighter1 on edukas, kui täringud bitchida ei otsusta. Igastahes mäng otsustas pöörane olla, detailidel enam hetkel peatuda ei viitsi. Ütleme lihtsalt nii, et templid jäid lihtsalt meile tee peale... ette..
Reede tõi mõnusa, kuid taaskord kalli (mulle kalli) õhtu Zavoodis. Õnneks ei kordunud mõned varasemad laadsed kogemused. Heineken ei harmoneeru hommikuga.
Rassi sünnipäev algas hästi. Oli seltskonda, oli toitu, oli jooki... kuid mingist hetkest ma lihtsalt ei jaksanud ja siis otsustas mingi osa minust emoks hakata. Edaspidi mul tuju kukkus ja kukkus. Nii et viimaks otsustasin lahkuda. Isiklik fail, ei miskit muud. Aga muidu oli fun. Eriti veel see kuidas sünnipäeva keskseks teemaks kippus olema Dark Crusade... tõprad, te tekitasite mulle tagasi tahtmise seda mängida.
Well.. ma olen nõrk
Igastahes, esmaspäev oli taas arst. Nüüd siis lõpuks sain arsti juurde, kes võttis asja tunduvalt lühemalt kui perearst kokku ja saatis edasist ravi saama... aprillikuu kolmapäevad siis harjutused ja teab mis veel. Kokku kulus arstile ca 10 min... ehk siis peale seda vantsisin jala rongikasse ja sõitsin maale.
Kodus sai juba nädalavahetusel Soulstormi demo tõmmatud. Dark Eldar on iseenesest huvitav faction, muidu aga ei oska öelda. Et asja hinnata saaks oleks täisversiooni tarvis. Sisters of Battle tundub kahtlase osapoolena. Niipalju kui asja uurida paarist allikast jõudnud olen... usuhullud psühhotsikid, kelle kõrval keskmine imperial komissar või pigem siis chaos cultist suht meeldiva seltskonnana tunduvad.
Perfect World on mõnevõrra üle visanud. Lihtsalt oli asi mida ma pikalt mängida ei viitsinud. Level 10 wing elf archer ja rohkem pole viitsinud jamada... ma ei tea, võiks veel üritada. Teeks ühe magiciani ja siis vaataks kas proovib edasi või mõte. Iseenesest tekitas ülejäänud rahva vestluse kuulamine tahtmise Lineage 2e ära proovida... vaatab. Teeb selle magicianikatse ära ja siis, või ka mitte.
kolmapäev, märts 05, 2008
teisipäev, märts 04, 2008
Arstilkäik
Nagu juba varem öeldud, mulle ei meeldi eriti arstide juues käia ja mulle ei meeldi ka bürokraatia... omajagu sain ma esmaspäeva jooksul mõlemat.
Tartu jõudnuna helistasin siis, et saada teada mis kell ja mis arsti juurde, kuna need olid mul natuke häguseks muutunud... õigupoolest ainsad asjad milles kindel olin, olid et märtsi esimene esmaspäev ehk siis kolmas ja õhtupoole. Kõnest aga selgus et nad ei leia mind. Pakuti uut aega... 30 aprill ja võtsin selle vastu. Kuid mitte ükski osake minust, eriti selg ei tahtnud olukorraga leppida. Nii et võtsin ette sõidu Maarjamõisa.
Kohapeal siis peale mõningast ootust arvati, et mu rega ei kinnitatud. Igastahes saadeti kohe ühe arsti juurde, et uurida kas keegi saaks minuga tegeleda. Sellest jätkus saaga sellega et pidin sõitma tagasi kesklinna et perearsti juurest uued paberid saada. Sain tunnikese veel ühikas leboda, sest arst oli õhtuses vahetuses. Well... siis arsti juures poolteist tundi ootust ja viimaks uus saatekiri. Kümnendale märtsile. Miks jälle esmaspäev?
See päev tahab et ma teda ilmselt taas vihkama hakkaksin...
Mis puudutab reedeõhtut, siis loen seda isiklikult suureks failiks. Eks asjaosalised teavad.
Tartu jõudnuna helistasin siis, et saada teada mis kell ja mis arsti juurde, kuna need olid mul natuke häguseks muutunud... õigupoolest ainsad asjad milles kindel olin, olid et märtsi esimene esmaspäev ehk siis kolmas ja õhtupoole. Kõnest aga selgus et nad ei leia mind. Pakuti uut aega... 30 aprill ja võtsin selle vastu. Kuid mitte ükski osake minust, eriti selg ei tahtnud olukorraga leppida. Nii et võtsin ette sõidu Maarjamõisa.
Kohapeal siis peale mõningast ootust arvati, et mu rega ei kinnitatud. Igastahes saadeti kohe ühe arsti juurde, et uurida kas keegi saaks minuga tegeleda. Sellest jätkus saaga sellega et pidin sõitma tagasi kesklinna et perearsti juurest uued paberid saada. Sain tunnikese veel ühikas leboda, sest arst oli õhtuses vahetuses. Well... siis arsti juures poolteist tundi ootust ja viimaks uus saatekiri. Kümnendale märtsile. Miks jälle esmaspäev?
See päev tahab et ma teda ilmselt taas vihkama hakkaksin...
Mis puudutab reedeõhtut, siis loen seda isiklikult suureks failiks. Eks asjaosalised teavad.
teisipäev, veebruar 26, 2008
Õhta
Plaan täna linna jõuda otsustas failida. Kõigepealt otsustasin magamist mitte lõpetada ning siis järgnes juba see, et otsustasin Elder Scrolls Oblivionile mõned lisatunnid pühendada. Jah, ma jälle mängin midagi. Well, vähemasti pole see wow, kuid mingi võrgurollika järgi oleks isu küll. Kärtsi näidatud Perfect World näib ligitõmbav... ma natuke kardan toda... kui teda mängima hakakn, siis usun et mu elu jääb hulga vähemaks, samas kas oleks vahet.
Msn keeldub koostööst.
Vist ikkagi ostan/saan Yoshy arvuti... vana ja krapp võib küll too olla, aga vajangi ainult midagi millega ühikas netis käia. Ei oma enam selle pärast soovi kuhugi mujale ronida. Ainuke point on selle yoshy juurest ära tuua. Ihaste ja Narva 27 vahel on arvestatav vahemaa ning jala või bussiga läheks ebamugavaks. Noh, keegi lahke autoga on alati võimaluseks...
Oeh... nädal veel arstini. Saab lõpuks siis selle seljaga tegelema hakatud. Tegeleb praegugi ebamugav olemisega. Fakin maakoha perearst, kelle arstlikud oskused piirdusid tõendite kirjutamisega, ega vist jõgeva omadki kes seda ei avastanud just edukamad olnud... Ohjah, ma ei seedi arste eriti, alati mingi jama mida nad leida suudavad.
Üksindus.
Jah nii see on ja nii see ka ehk jääb.
Msn keeldub koostööst.
Vist ikkagi ostan/saan Yoshy arvuti... vana ja krapp võib küll too olla, aga vajangi ainult midagi millega ühikas netis käia. Ei oma enam selle pärast soovi kuhugi mujale ronida. Ainuke point on selle yoshy juurest ära tuua. Ihaste ja Narva 27 vahel on arvestatav vahemaa ning jala või bussiga läheks ebamugavaks. Noh, keegi lahke autoga on alati võimaluseks...
Oeh... nädal veel arstini. Saab lõpuks siis selle seljaga tegelema hakatud. Tegeleb praegugi ebamugav olemisega. Fakin maakoha perearst, kelle arstlikud oskused piirdusid tõendite kirjutamisega, ega vist jõgeva omadki kes seda ei avastanud just edukamad olnud... Ohjah, ma ei seedi arste eriti, alati mingi jama mida nad leida suudavad.
Üksindus.
Jah nii see on ja nii see ka ehk jääb.
Kirjad
Dragonaut the Resonance vaatamiseks ja metalivalik kõrvu paitamas. See öö võib veel pikaks venida, samas kes teab. Ehk õnnestub juba kella kahe paiku magama jääda. Kodustele on mu unegraafik kohutavalt häiriv... mul aga juba ükskõik.
Faerunimängus läheb edukalt. Üleaktiivsed uurimismissiooonid, katuserännakud, pisut leegitsema löönud diversioonid, kääpsu opereerimised ja vallapäästetud põrgud. Noh, saime leveli, aga nüüd peab ka hakkama maailma päästma.
Well... kell sai kaks.
Oleks siis millestki veel kirjutada...
Faerunimängus läheb edukalt. Üleaktiivsed uurimismissiooonid, katuserännakud, pisut leegitsema löönud diversioonid, kääpsu opereerimised ja vallapäästetud põrgud. Noh, saime leveli, aga nüüd peab ka hakkama maailma päästma.
Well... kell sai kaks.
Oleks siis millestki veel kirjutada...
esmaspäev, veebruar 18, 2008
Filosoofiat
Jätkuvalt pole öö magamiseks...
Kell on pool kolm öösel, Iced Earth hämar tuba ja mina... võibolla varsti ka uus tass teed.
Inimesed on narrid, inimesed on lambad... minu arvamus ühiskonnast ja keskmisest inimeseloomast pole just kõrged, nende madalus on ausaltöeldes veel mõõtmata. Ühiskond baseerub teguril, et inimene on kariloom ja et iga üksikisik on reaalselt mutrike hästi töötavast süsteemist. Enamus elab lihtsalt ülejäänud ühiskonnaga samas rütmis, nägemata kaugemale oma eludest ja pisikestest vajadustest. Tekib tegur, mis on erinev kas üks või hulk isikuid, tekib kas katalüsaator või anomaalia, esimene on midagi mida ühiskond omaks võtab, integreerib ja kasutusse... ning igapäevaseks võtab, anomaalia on samas midagi, mida ühiskond püüab alla suruda, normaliseerida või siis välja lüüa... nähes seda enda ja selle sama nähtuse jaoks kõige parema, kõik peab ju ometigi normaalset rada jätkama. Ütleks kahte asja... normaalsus on subjektiivne ja normaalsus on ülehinnatud, siiski ühiskond on kariloom, nõrgad ja haiged on juba kord kiskjatele määratud.
Keskmine kariloom nagu öeldud elab oma elu ja täidab märkamatult oma osa, nägemata midagi enamat. Jah on ka neid, kes näevad rohkemat kuid ikkagi tegutsevad ühiskonnamudelis, teadlased, kirjanikud, kunstnikud... Ühiskonnakari võtab viimased omaks, kes kuuluvad selle sisse, kes on katalüsaatoriteks, kes loovad üha enamat mida kari vajab, et end hästi tunda, et areneda. See kuidas inimene maailma näeb on see mida ta tahab näha, Platoni koopamõte on end läbi ajaloo tõestanud. Harv on see, kui keegi avab silmad, astub välja koopast või mõtleb hetkegi selle üle wtf maailm on, ärkamine on valus. Asjade nägemine nagu nad on paneb mõtlema ja mõtlemine muudab ketseriks. Samas jällegi, kui kõik tuleksid koopast välja... siis poleks enam ühiskonda, mis on üles ehitatud sellele et inimene istub Platoni koopas, vaatab seinale langevaid varje ja arvab et nii peavadki asjad olema. Maailmapilt ja ühiskond võivad olla suurimateks vanglateks... kui keegi ei leia piisavat näidet ennast ümbritsevast... siis toome näiteid... võtame näiteks ette islamimaad, leiab omajagu näiteid karjakorrast ja maailmapildi külge aheldatusest. Leiab ka ligemalt, ausaltöeldes on olemas subkultuur kellede puhul võib ka kariloomandust ekstreemsetes vormides õppida. Jah, kasutan näitena ka osse. Kaks asja annavad kokku inimese maailmapildi, see mis talle parim tundub ja teda ümbritseva ühiskonna norm ning muu on... who needs thinking anyway...
Olen jahunud karjamentaliteedist... üksiktasandil on võimeline inimene mõistma, aru saama, mass inimesi on mass... ja mida rohkem massi, seda madalam keksmine intelligentsusaste. Ausaltöeldes peab tõdema... et siis pole enam hinnangut... vaid see mis on parim.. massi meelest. So... burn the witch... Inimmeel liigub alati massiga ühtlustumise suunas. Samuti ka selle suunas mis on kõige populaarsem ja lahedam. Ausaltöeldes on keskmine inimene kohati ka suht labane ja mõtlematu olend. Kuigi see läheb hetkel teemast lahku, siis meenus mulle üks tsitaat: "Kui meil kulutataks välja rahvahääletus hümni valimiseks, siis võidaks ilmselt mingisugune meie mehe jorulaul." Selline on keksmine mentaliteet tegelikult... ja kuigi ma ei hakka mitte mingigi nurgaga peatuma teemal Eurovisioon... siis Leto Svet tõestas omal moel antud tsitaati.
Inimesed tahavad endale tugevat juhti... liidripositsioon, nimetagem seda karjajuhiks või karjaseks või milleks iganes... ühiskond sõltub liidritest,tahab järgneda neile kes nende eest kõik ära otsustaksid või siis oleksid eeskujudeks, imetlusobjektideks või kelleks iganes. Kuulsused, poliitikud ja kes iganes mahuvad sinna kategooriasse, juhtides karja ühelt karjamaalt teisele, kas elades ise selle kõige voogudes või juhindudes oma nägemustest. Liidrivajadust näeme väga selgelt nii ajaloos kui igapäevaelus. Ja nagu öeldud, pole see ainult poliitiline, vaadake kuulsuse ümber tunglevaid fänne või moeajakirja ümber edvistavaid noori tüdrukuid, kes oma liiga lühikeste jopete tõttu tõenäoliselt neerupõletiku saavad.
Inimene on juba loomult ori... maailmale, ideoloogiale, ühiskonnale, vajadustele, liidritele, saatusele... mõistmine tähendab sellest astmest eemale astumist, liikumine vabaduse ja/või üksinduse poole... mõistmine toob valu ja paljut muud. Paratamatus on aga ka see, et inimkond ei saa silmi lahti teha, sest sellel kõigel millel ühiskond baseerub, sellel ta ka püsib. Mõistavad üksikud, ülejäänud lihtsalt elavad... parema mõiste puudumisel.
Püüdsin seda teemat nüüd siis lõpuks eraldi mõtisklusena, mitte osana mõnest muust postist välja tuua. Vabandan oma mõtete kehva väljendamise pärast, omad probleemid oma mõtete välja toomisega. Well... siin ta on vähemalt... feel free to comment kui kelegil soovi on, kui poel, siis ükskõik.
Kell on pool kolm öösel, Iced Earth hämar tuba ja mina... võibolla varsti ka uus tass teed.
Inimesed on narrid, inimesed on lambad... minu arvamus ühiskonnast ja keskmisest inimeseloomast pole just kõrged, nende madalus on ausaltöeldes veel mõõtmata. Ühiskond baseerub teguril, et inimene on kariloom ja et iga üksikisik on reaalselt mutrike hästi töötavast süsteemist. Enamus elab lihtsalt ülejäänud ühiskonnaga samas rütmis, nägemata kaugemale oma eludest ja pisikestest vajadustest. Tekib tegur, mis on erinev kas üks või hulk isikuid, tekib kas katalüsaator või anomaalia, esimene on midagi mida ühiskond omaks võtab, integreerib ja kasutusse... ning igapäevaseks võtab, anomaalia on samas midagi, mida ühiskond püüab alla suruda, normaliseerida või siis välja lüüa... nähes seda enda ja selle sama nähtuse jaoks kõige parema, kõik peab ju ometigi normaalset rada jätkama. Ütleks kahte asja... normaalsus on subjektiivne ja normaalsus on ülehinnatud, siiski ühiskond on kariloom, nõrgad ja haiged on juba kord kiskjatele määratud.
Keskmine kariloom nagu öeldud elab oma elu ja täidab märkamatult oma osa, nägemata midagi enamat. Jah on ka neid, kes näevad rohkemat kuid ikkagi tegutsevad ühiskonnamudelis, teadlased, kirjanikud, kunstnikud... Ühiskonnakari võtab viimased omaks, kes kuuluvad selle sisse, kes on katalüsaatoriteks, kes loovad üha enamat mida kari vajab, et end hästi tunda, et areneda. See kuidas inimene maailma näeb on see mida ta tahab näha, Platoni koopamõte on end läbi ajaloo tõestanud. Harv on see, kui keegi avab silmad, astub välja koopast või mõtleb hetkegi selle üle wtf maailm on, ärkamine on valus. Asjade nägemine nagu nad on paneb mõtlema ja mõtlemine muudab ketseriks. Samas jällegi, kui kõik tuleksid koopast välja... siis poleks enam ühiskonda, mis on üles ehitatud sellele et inimene istub Platoni koopas, vaatab seinale langevaid varje ja arvab et nii peavadki asjad olema. Maailmapilt ja ühiskond võivad olla suurimateks vanglateks... kui keegi ei leia piisavat näidet ennast ümbritsevast... siis toome näiteid... võtame näiteks ette islamimaad, leiab omajagu näiteid karjakorrast ja maailmapildi külge aheldatusest. Leiab ka ligemalt, ausaltöeldes on olemas subkultuur kellede puhul võib ka kariloomandust ekstreemsetes vormides õppida. Jah, kasutan näitena ka osse. Kaks asja annavad kokku inimese maailmapildi, see mis talle parim tundub ja teda ümbritseva ühiskonna norm ning muu on... who needs thinking anyway...
Olen jahunud karjamentaliteedist... üksiktasandil on võimeline inimene mõistma, aru saama, mass inimesi on mass... ja mida rohkem massi, seda madalam keksmine intelligentsusaste. Ausaltöeldes peab tõdema... et siis pole enam hinnangut... vaid see mis on parim.. massi meelest. So... burn the witch... Inimmeel liigub alati massiga ühtlustumise suunas. Samuti ka selle suunas mis on kõige populaarsem ja lahedam. Ausaltöeldes on keskmine inimene kohati ka suht labane ja mõtlematu olend. Kuigi see läheb hetkel teemast lahku, siis meenus mulle üks tsitaat: "Kui meil kulutataks välja rahvahääletus hümni valimiseks, siis võidaks ilmselt mingisugune meie mehe jorulaul." Selline on keksmine mentaliteet tegelikult... ja kuigi ma ei hakka mitte mingigi nurgaga peatuma teemal Eurovisioon... siis Leto Svet tõestas omal moel antud tsitaati.
Inimesed tahavad endale tugevat juhti... liidripositsioon, nimetagem seda karjajuhiks või karjaseks või milleks iganes... ühiskond sõltub liidritest,tahab järgneda neile kes nende eest kõik ära otsustaksid või siis oleksid eeskujudeks, imetlusobjektideks või kelleks iganes. Kuulsused, poliitikud ja kes iganes mahuvad sinna kategooriasse, juhtides karja ühelt karjamaalt teisele, kas elades ise selle kõige voogudes või juhindudes oma nägemustest. Liidrivajadust näeme väga selgelt nii ajaloos kui igapäevaelus. Ja nagu öeldud, pole see ainult poliitiline, vaadake kuulsuse ümber tunglevaid fänne või moeajakirja ümber edvistavaid noori tüdrukuid, kes oma liiga lühikeste jopete tõttu tõenäoliselt neerupõletiku saavad.
Inimene on juba loomult ori... maailmale, ideoloogiale, ühiskonnale, vajadustele, liidritele, saatusele... mõistmine tähendab sellest astmest eemale astumist, liikumine vabaduse ja/või üksinduse poole... mõistmine toob valu ja paljut muud. Paratamatus on aga ka see, et inimkond ei saa silmi lahti teha, sest sellel kõigel millel ühiskond baseerub, sellel ta ka püsib. Mõistavad üksikud, ülejäänud lihtsalt elavad... parema mõiste puudumisel.
Püüdsin seda teemat nüüd siis lõpuks eraldi mõtisklusena, mitte osana mõnest muust postist välja tuua. Vabandan oma mõtete kehva väljendamise pärast, omad probleemid oma mõtete välja toomisega. Well... siin ta on vähemalt... feel free to comment kui kelegil soovi on, kui poel, siis ükskõik.
pühapäev, veebruar 17, 2008
esmaspäev, veebruar 11, 2008
Hilisöised kirjad
Kell on kolmveerand viis öösel ja unetus.
Ei saa eriti pikka und nagunii loota, vaja päeval õe läpakas parandusse viia. Õigupoolest, kui peaksin nüüd kuidagi magama jääma, siis erilist lootust et enne lõunat tõusen just pole. Paistab et pean lootma kofeiini peale ja sellele et suudan piisavalt teadvusel olla ja paranduses arukas olla...
Või vähemalt sinna jõudagi. Kes teab.
Kolmapäeval tagasi Tartu ja siis juba enamvähem püsigraafikuga linnas. Loengud ja muu...
Ei saa eriti pikka und nagunii loota, vaja päeval õe läpakas parandusse viia. Õigupoolest, kui peaksin nüüd kuidagi magama jääma, siis erilist lootust et enne lõunat tõusen just pole. Paistab et pean lootma kofeiini peale ja sellele et suudan piisavalt teadvusel olla ja paranduses arukas olla...
Või vähemalt sinna jõudagi. Kes teab.
Kolmapäeval tagasi Tartu ja siis juba enamvähem püsigraafikuga linnas. Loengud ja muu...
laupäev, veebruar 09, 2008
Arvasin, et lõpetan uue semestri algusega oma eksiili, aga siis mõtlesin ümber. Käisin ka teise korra eksiilist väljas, modernit mängimas ja peale teist moderni õhtut urus aega parajaks tehes mõistsin ma paari fakti, mis enne minu silme eest pagenud olid. Ma võin küll eksiilist väljas käia, kuid tegelikult olen ma selles ühel või teisel alati olnud. Nii, et minek eksiili on pigem naasmine ja omamoodi kavatsengi ma sellesse jääda. Seda ka Tartusse naastes. Ma tean nüüd kus paikneb tasakaal üksinduse ja seltskonna vahel. Ärge küsige kuidas mu eksiil välja nägema hakkab... see lihtsalt hakkab olema ja ehk ka mitte see mida ta enamike meelest tähendaks.
Kuid ma ei kavatse sel teemal ka rohkem jahuda.
Nagu öeldud, käisin ma vahepeal uuesti Tartus, suure rassi metro asemel sai aga hoopis kaks õhtut väikese rassi d20modern future + starcraft + warhammer 40k + grim'n'gritty. Imperial Guardi teenistuse läbiteinute protsent ei ole ilmselgelt kõrge, well meie oleme peale teist sessiooni ja esimest sõjaväelist ülesannet veel elus. Huvitav kui kauaks me jääme seda, kombinatsioonis on ikkagi eelkõige grim'n'gritty reeglisüsteem ja meie tegelased on imperial guardis. Ning meil on komissar...
Aga muude asjade juurde...
Küünalt pole enam kuigi palju jäänud ja mul on igav. Mingi aeg proovin ilmselt midagi mängida... starcrafti taasinstallimine oleks võimalus, samas on muid variante. Morrowind, HommII-V, Battle for Middle-Earth1-2... Võibolla isegi viitsin Oblivioni tagasi lasta. Kes teab... öösel ma enam ei maga...
Kuid ma ei kavatse sel teemal ka rohkem jahuda.
Nagu öeldud, käisin ma vahepeal uuesti Tartus, suure rassi metro asemel sai aga hoopis kaks õhtut väikese rassi d20modern future + starcraft + warhammer 40k + grim'n'gritty. Imperial Guardi teenistuse läbiteinute protsent ei ole ilmselgelt kõrge, well meie oleme peale teist sessiooni ja esimest sõjaväelist ülesannet veel elus. Huvitav kui kauaks me jääme seda, kombinatsioonis on ikkagi eelkõige grim'n'gritty reeglisüsteem ja meie tegelased on imperial guardis. Ning meil on komissar...
Aga muude asjade juurde...
Küünalt pole enam kuigi palju jäänud ja mul on igav. Mingi aeg proovin ilmselt midagi mängida... starcrafti taasinstallimine oleks võimalus, samas on muid variante. Morrowind, HommII-V, Battle for Middle-Earth1-2... Võibolla isegi viitsin Oblivioni tagasi lasta. Kes teab... öösel ma enam ei maga...
teisipäev, veebruar 05, 2008
Kirjad eksiilist
Lahkusin vahepeal eksiilist ja käisin Tartus.
Noh, põhjused olid lihtsad... õigemini oli neid algselt ainult üks, Faeruni mäng... sellele lisandus tänu sellele et nii Yoshyl kui meil oli aega ka tema mäng. Muidugi jah, minu saabimune Tartusse oli varajane ja sisaldas concentration checke et mitte magama jääda, sest pidin kl 6 tõusma... peaks mainima et tavaline kellaaeg mil ma magama lähen või vajun on ca kl 5 ja hrl magan ma lõunani ja sealt edasi. Noh, kui ma olin linnajõudnud otsustasin ma ka päevase osa mööda saata. Reede õhtu otsustas pooleldi igal olla, teise poole täitis minu käsutuses olnud läpakas.
Laupäeva õhtul algas siis taas action, tiefling rogue1/fighter 2 (saime lvl up), paras kahe relvaga võitlemise eksperdiks mineja ta on... muidu on kõik tore, kuid will save on asi, mis tahaks upgreidimist. Relvadele keen ja speed omadused ning mõned boostid charrile poleks ka pahad :P. Ah... dreams... Well, me avastasime vbandenõusid ja artefakte, lisaks tapsime ja õhkisime orke... smokepowder a good thing is. Kuigi ma ei tea kas Yoda mu charri vaadetega mõningastes küsimustes nõustuks või ühegi minu charriga. Well, lõpptulemusena Silverymoonis järgmist questi ootamas.
Laupäev iseenest jätkus sellega, et üle hulga aja oli vaja Ihastest jala tagasi liigeda (Suure Rassi auto oli tuksis or something). Yoshy lõi meist oma kodu juures lahku, liikusime edasi koos Rasside ja linnaloal olnud Oliveriga. Asi jätkus sellega, et chillisime Olla pool ja avastasime tõde jõuluvana kohta. Oli lahe. Siis läks väike Rass ja peagi otsustasime Oliveri magama lasta ja liikuda suure Rassiga edasi. Pidin väljas tõdema fakti mida juba Ihastest tulles tõdesin... mütsi maha jätmine oli loll tegu. Igastahaes venis minu ühikasse jõudmine sel põhjusel et läksin veel lisaks Rassi poole filmi vaatama. Peale seda oli ilm juba normaalsem ja liikusin ühikasse tagasi. Peale mõningast arvutis istumist oli kl 8 või midagi ja viskasin magama.
Ärkasin Kärtsi poolse kõne peale. Kell oli midagi kolm läbi. Pood, kiiresti vee alt läbi, õele läpakas tagasi anda ja siis Yoshy poole. Jõudsin mängule kerge hilinemisega... lisaks juba tavalisele rahvale oli seal ka Suur Rass, kes
oli meile lisandunud. Niisiis... rahvas praeguse seisuga... minu moon elf rogue5, kärts: moon elf ranger5, v. rass: shield dwarf fighter 5, mati: human cleric 5 ja siis s. rass oma tõenäoliselt strongheart halfling sorcerer, levelit ma ei tea. Well... siin on siis mul skillipedest ja arrowf*****ist haldjavaras. Igastahes oli Yoshy mäng lahe nagu alati... sai taas oma skillid proovile pandud ja tegutsetud. Lisaks ka vaat püssirohtu endale saadud. Huvitav? Kas see üritab hakata mu rogue tegelaste standartvarustusse kuuluma? Well lahe oli, eriti merelahingu osa.
Ühikasse jõudnuna algas concentration check, mis ka suure tõenäosusega õnnestus. Rongi peale ja tagasi eksiili.
Noh, põhjused olid lihtsad... õigemini oli neid algselt ainult üks, Faeruni mäng... sellele lisandus tänu sellele et nii Yoshyl kui meil oli aega ka tema mäng. Muidugi jah, minu saabimune Tartusse oli varajane ja sisaldas concentration checke et mitte magama jääda, sest pidin kl 6 tõusma... peaks mainima et tavaline kellaaeg mil ma magama lähen või vajun on ca kl 5 ja hrl magan ma lõunani ja sealt edasi. Noh, kui ma olin linnajõudnud otsustasin ma ka päevase osa mööda saata. Reede õhtu otsustas pooleldi igal olla, teise poole täitis minu käsutuses olnud läpakas.
Laupäeva õhtul algas siis taas action, tiefling rogue1/fighter 2 (saime lvl up), paras kahe relvaga võitlemise eksperdiks mineja ta on... muidu on kõik tore, kuid will save on asi, mis tahaks upgreidimist. Relvadele keen ja speed omadused ning mõned boostid charrile poleks ka pahad :P. Ah... dreams... Well, me avastasime vbandenõusid ja artefakte, lisaks tapsime ja õhkisime orke... smokepowder a good thing is. Kuigi ma ei tea kas Yoda mu charri vaadetega mõningastes küsimustes nõustuks või ühegi minu charriga. Well, lõpptulemusena Silverymoonis järgmist questi ootamas.
Laupäev iseenest jätkus sellega, et üle hulga aja oli vaja Ihastest jala tagasi liigeda (Suure Rassi auto oli tuksis or something). Yoshy lõi meist oma kodu juures lahku, liikusime edasi koos Rasside ja linnaloal olnud Oliveriga. Asi jätkus sellega, et chillisime Olla pool ja avastasime tõde jõuluvana kohta. Oli lahe. Siis läks väike Rass ja peagi otsustasime Oliveri magama lasta ja liikuda suure Rassiga edasi. Pidin väljas tõdema fakti mida juba Ihastest tulles tõdesin... mütsi maha jätmine oli loll tegu. Igastahaes venis minu ühikasse jõudmine sel põhjusel et läksin veel lisaks Rassi poole filmi vaatama. Peale seda oli ilm juba normaalsem ja liikusin ühikasse tagasi. Peale mõningast arvutis istumist oli kl 8 või midagi ja viskasin magama.
Ärkasin Kärtsi poolse kõne peale. Kell oli midagi kolm läbi. Pood, kiiresti vee alt läbi, õele läpakas tagasi anda ja siis Yoshy poole. Jõudsin mängule kerge hilinemisega... lisaks juba tavalisele rahvale oli seal ka Suur Rass, kes
oli meile lisandunud. Niisiis... rahvas praeguse seisuga... minu moon elf rogue5, kärts: moon elf ranger5, v. rass: shield dwarf fighter 5, mati: human cleric 5 ja siis s. rass oma tõenäoliselt strongheart halfling sorcerer, levelit ma ei tea. Well... siin on siis mul skillipedest ja arrowf*****ist haldjavaras. Igastahes oli Yoshy mäng lahe nagu alati... sai taas oma skillid proovile pandud ja tegutsetud. Lisaks ka vaat püssirohtu endale saadud. Huvitav? Kas see üritab hakata mu rogue tegelaste standartvarustusse kuuluma? Well lahe oli, eriti merelahingu osa.
Ühikasse jõudnuna algas concentration check, mis ka suure tõenäosusega õnnestus. Rongi peale ja tagasi eksiili.
laupäev, jaanuar 26, 2008
Finished 2
Jätkuvalt Tartus, maale minekuga on homseni aega,
Well... eilne õhtu sisaldas Undergroundi, Anna korterit ja ühe Mardi nimelise tegelase kodu. Otsustasin undergroundis siis ka tähistada seda et sess läbi. Jah, seis on Ghost 6, eksamid 0... ja seda ühe mitme nädala enesepiinamise... vahepealsete allnighterikatsete ja teab mille veel tulemusena. Nagu juba eile öeldud sai... sess on läbi. Igastahes tore oli eilne õhtu. Terror twins, Lohe, Mirju, Rass ja ka Pootsman, pluss mõned inimesed Mardi juures. Detailsemalt siiski rääkida ei viitsi.
Noh jaanuari lõpuni üht asja vältida ei õnnestunud, kuid vahet olnud... nagu ma juba kuu alguses otsustasin, vahepeal võib piiri pidavalt tähistada. Osalt viis mind jägnevate lonksude õlleni kerge masendushetk... kuid viimasest ma ei räägiks.
Igatsahes eks selgub mis täna õhtul ka linnas saab. Sai äna käia huvipärast neid tantsutunde vaatamas... njah tantsimine suudab ükskõik millises vormis mulle tundmatuks jääda... pole vist vahet.
Sess läbi ja tänane õhtu, ja siis olen tõenäolielt vaateväljast väljas, kaon lihtsalt mõneks ajaks puhkama ja elu üle järgi mõtlema. Siiski, natuke võib mind Tartus ehk silmata... paarile asjale, nagu drägonid vean ma end siiski kohale...
Well... eilne õhtu sisaldas Undergroundi, Anna korterit ja ühe Mardi nimelise tegelase kodu. Otsustasin undergroundis siis ka tähistada seda et sess läbi. Jah, seis on Ghost 6, eksamid 0... ja seda ühe mitme nädala enesepiinamise... vahepealsete allnighterikatsete ja teab mille veel tulemusena. Nagu juba eile öeldud sai... sess on läbi. Igastahes tore oli eilne õhtu. Terror twins, Lohe, Mirju, Rass ja ka Pootsman, pluss mõned inimesed Mardi juures. Detailsemalt siiski rääkida ei viitsi.
Noh jaanuari lõpuni üht asja vältida ei õnnestunud, kuid vahet olnud... nagu ma juba kuu alguses otsustasin, vahepeal võib piiri pidavalt tähistada. Osalt viis mind jägnevate lonksude õlleni kerge masendushetk... kuid viimasest ma ei räägiks.
Igatsahes eks selgub mis täna õhtul ka linnas saab. Sai äna käia huvipärast neid tantsutunde vaatamas... njah tantsimine suudab ükskõik millises vormis mulle tundmatuks jääda... pole vist vahet.
Sess läbi ja tänane õhtu, ja siis olen tõenäolielt vaateväljast väljas, kaon lihtsalt mõneks ajaks puhkama ja elu üle järgi mõtlema. Siiski, natuke võib mind Tartus ehk silmata... paarile asjale, nagu drägonid vean ma end siiski kohale...
reede, jaanuar 25, 2008
Finished
Niisiis... sess põhimõtteliselt läbi, üks asi veel kõigub... kuid muidu Ghost 5 ja Eksamid 0 hetkel... ja 5st saab ilmselt 6. Tänane õhtu oleks ehk ka sobilik kergeks tähistamiseks. Kas luban endale ühe Abbey või otsustan terve jaanuari ikkagi kuiv olla. Ei hakka selle peale mõtlema hetkel. Väsimus on siiski suur... kaks viimast ööd on olnud unetud.
Well, mu kõver selg ootab arsti alles 3. märtsil, seega sinna on aega... arvetsades neid hirmujutte mis arstijärjekordadest liiguvad siis on ehk niigi hea.
Sess läbi ja uutele ainetele peaaegu regatud, on aeg puhkuseks ja ilmselt ka eneseotsinguks. Kes teab kuhu viimasega jõuan... loodan et selgusele.
Lõpetasin täna ka Bonehuntersi... nüüd ehk sarja viies tagantjärgi ette võtta? Ehk Reapers Gale? Kui viimane on juba Eestis saadaval muidugi... kes teab... Kuid praegu kas linna või magama, mis õhtul saab las selgub. Maaleminekut täna õhtuks veel ei plaani...
Well, mu kõver selg ootab arsti alles 3. märtsil, seega sinna on aega... arvetsades neid hirmujutte mis arstijärjekordadest liiguvad siis on ehk niigi hea.
Sess läbi ja uutele ainetele peaaegu regatud, on aeg puhkuseks ja ilmselt ka eneseotsinguks. Kes teab kuhu viimasega jõuan... loodan et selgusele.
Lõpetasin täna ka Bonehuntersi... nüüd ehk sarja viies tagantjärgi ette võtta? Ehk Reapers Gale? Kui viimane on juba Eestis saadaval muidugi... kes teab... Kuid praegu kas linna või magama, mis õhtul saab las selgub. Maaleminekut täna õhtuks veel ei plaani...
neljapäev, jaanuar 24, 2008
esmaspäev, jaanuar 21, 2008
Mõtted 14
Loobusin kombest panna kirja seda mida kuulan postitust alustades ja lõpetades.
Olen ühtteist edasi lükanud ja olukord ei meeldi mulle, esimene samm on raskeim kuid kuis ee on tehtud ei tähenda see seda et ülejäänud lihtsad oleksid. Eksamid on mõnevõrra edukamalt hakanud minema... jah, asi on nende puhul jätkuvalt õppimises ja ainult õppimises. Well... kunagi kõrgemas matemaatikas see ehkl nii polnud, aga matemaatika on matemaatika. Ja siis olid teised ajad.
Aeg on alati minu vastu tegutsenud, liiga palju on lihtsalt kadunud või läinud ja kui sa midagi tulevikus ei näe, siis on ehk minevik ka ainus asi mille külge klammerduda, isegi siis kui sa seda ei soovi. 2001-2003 on aeg, mille ma tahaks parema meelega ära unustada... well 2003 detsembrikuu on ehk juba mäletamist väärt... aga muu... oh seda on vähe. Ma ei taha meenutada milline ma siis olin... ei ma polnud oss või midagi sellist, olen taibanud et oss pole ma kunagi olnud, isegi seal ligidal mitte, pigem olin ma eksinud pisut teistmoodi eksinud kui ma nüüd olen. Kuid peale seda hakkasid asjad liikuma hoopis teise suunda, 2004... oli areng, üleminek. 2005 oli meenutamist väärt aasta, isegi siis kui ma seda täiel määrtal nii kogeda ei saanud kui oleksin tahtnud, 2006 oli sügiseni hea, olgu kooliprobleemid aasta alguses olid nii ja naa... lisaks mõned hetked, kuid seni kuni asjad taas allamäge läksid, ei tahaks küll 2007st rääkida... kuid see on olnud nii areng kui ka langus. Seven years? Indeed...
Olen olnud nõrk ja mõnikord tugev, kuid olen taas nõrgem, nüüd kui üritan leida seda mida otsin... vabadust, jõudu, selgust, hingerahu, tarkust... kes teab kuidas seda kokku võtta... iseennast ütleks ma, olen ma languste suhtes eriti vastuvõtlik ja eriti vastuvõtlik ühe asja suhtes ja need on inimesed.
Jah, teised inimesed on minu üks suurimaid nõrkusi, olen neist liiga sõltuv, vajan neid keda hindan ja vajan samapalju ka inimesi keda vihata. Olen sõltuvuses sellest neetud karjast... asi mida poleks tohtinud taas juhtuda. Ma ei ütle midagi halba nende heade hetkede kohta olgu need reede õhtud, pirol olemised, larpid, drägonid, lihtsalt olekslemised ja pubikäigud... nendel aegadel on oma väärtus ja paljud neist keda hindan... sõbrad ja muidu lahedad tuttavad, kes olete mind aidanud või lihtsalt olemas olnud, olen tänulik ja teie puhul on see olnud mu enese viga et olen teist ja teie olemasolust sõltuvaks muutunud. Ja vihkan seda sõltuvust...
Tean, et minust räägitakse taga ja minu kohta levib erinevaid kuuldusi, nolifer totalis on asi mille vastu pole mul iseenesest midagi, samas olen kuulnud muustki... teil on õigus mind arvustada, ma tean väga selgelt kui lihtne on kellestki taga rääkida ja siis koos temaga kusagil istuda ja juua ning "läbi saada." Teen seda isegi ning näen ka seda iga päev ja ma ei ole paranoiline... Ausaltöeldes, võite mulle ka oma arvamuse otse näkku öelda... kriitika vastu pole mul midagi, pigem see toob maapeale tagasi... teeb meele selgemaks... kuni see pole lihtsalt labane mõnitus...
Võite isegi siinsamas vastata kui soov on.
Nõustun ühes asjas, me kõik sureme, kuid kõik meist ei ela. Jah... et elada on vaja eesmärki, et elada on vaja enesemõistmist, et elada on vaja jõudu. Kas ma olen üldse elanud rohkem kui vaid kokku mõned kuud kogu sellest olemisvormist milles olen olnud? Samas... väga vähesed elavad... enamik lihtsalt liigub hällist hauda, seda taipamata. Irvitan selle teadmatuse üle, sest ei näe selles õndust. Mis on üldse elu mõte? On omajagu neid kes usuvad et 2012 on lõpp, kas on? Või kui on, mis on kõige senise mõte, mis on elu mõte, mis on maailma mõte. Vastasin kunagi, et kui saan teada kõige mõtte, siis jätan selle enda teada ja sain vastuseks et ehk ongi nii kõige parem. Leian end selle vaatenurgaga nõustumast, inimkond on enamjaolt lambakari kes määgides kuristiku poole jalutab, juhituna karjajuhtidest ja karjastest kes näevad vaid seda mida usuvad nägevat ja see on sild paremale karjamaale.
Ausalt te ei taha teada mida kõike ma põlastan, isegi see põlastus on omamoodi ahel. Siiski on asju mida austan, eelkõige just sisemist tugevust, omadust olla ise ja seda ka reaalselt. Hindan ka tarkust ja meelekindlust, hindan tahtejõudu... on lihtsalt maailmas ka seda mida austan... jaon üllus. Mul on raske selgitada, mis on minu jaoks üllus, kuid ma tean et ei saavuta seda ega otsigi, see on midagi mis pole minu jaoks ja suudan vaid üht-kaht inimest ehk nimetada tõeliselt üllaks.
Ma pole kannataja, ma olen kannatanud kuid ei nimeta end selleks. Olen endale põhjustanud ja pidanud ka teiste tõttu igasugust saasta läbi elama... õnnitleks mõningaid inimesi gümnaasiumiaastatelt, ei suuda teie peale kas teid vihkavalt või siis põlastavalt mõeldagi. Olen eksinud nagu ma seda juba varem ütlesin. On neid kes on teiste tõttu minust palju rohkem kannatanud.
Pean õppima elama oma hingepiinadega. Teist võimalust pole.
Elu on ilus ütlemine võib jätkuvalt seenele sõita, elu on elu.Olen hetkel väsinud rääkimast, oma mõtteid iseenda või maailma kohta... see kõlab emoteenilt... aga mina ei salli maailma ja maailm ei salli mind on meie suhte ehk parim kokkuvõte. Ja ma naudin irooniat.
Eneseanalüüsina on see tekst küllaltki saast variant aga pean sellega läbi ajama... ma ei soovi eriti palju keskenduda oma tunnetele või hirmudele... hääbuvatele lootustele ning tõenäolisele kujunevale hullumeelsusele... Oleks ilmselt ammu pidanud psühhide juurde ronima, kuid ega nad poleks osanud mind siis aidata, ei oskaks ka nüüd ega hiljemgi. Olen üksinda keset jäätunud välju, tähistaevas mu pea kohal säramas... kuid enam ei lohuta see sära mind... vaid pigem pimestab, kuid tähtede vahel on pimedus millesse vaadata... varjamas seda mis kaugustes... Jah, ma naudin kaugusi ja tuult.
Aga jah... ma olen väsinud, ega suuda hetkel enam midgai rohkemat öelda.
Olen ühtteist edasi lükanud ja olukord ei meeldi mulle, esimene samm on raskeim kuid kuis ee on tehtud ei tähenda see seda et ülejäänud lihtsad oleksid. Eksamid on mõnevõrra edukamalt hakanud minema... jah, asi on nende puhul jätkuvalt õppimises ja ainult õppimises. Well... kunagi kõrgemas matemaatikas see ehkl nii polnud, aga matemaatika on matemaatika. Ja siis olid teised ajad.
Aeg on alati minu vastu tegutsenud, liiga palju on lihtsalt kadunud või läinud ja kui sa midagi tulevikus ei näe, siis on ehk minevik ka ainus asi mille külge klammerduda, isegi siis kui sa seda ei soovi. 2001-2003 on aeg, mille ma tahaks parema meelega ära unustada... well 2003 detsembrikuu on ehk juba mäletamist väärt... aga muu... oh seda on vähe. Ma ei taha meenutada milline ma siis olin... ei ma polnud oss või midagi sellist, olen taibanud et oss pole ma kunagi olnud, isegi seal ligidal mitte, pigem olin ma eksinud pisut teistmoodi eksinud kui ma nüüd olen. Kuid peale seda hakkasid asjad liikuma hoopis teise suunda, 2004... oli areng, üleminek. 2005 oli meenutamist väärt aasta, isegi siis kui ma seda täiel määrtal nii kogeda ei saanud kui oleksin tahtnud, 2006 oli sügiseni hea, olgu kooliprobleemid aasta alguses olid nii ja naa... lisaks mõned hetked, kuid seni kuni asjad taas allamäge läksid, ei tahaks küll 2007st rääkida... kuid see on olnud nii areng kui ka langus. Seven years? Indeed...
Olen olnud nõrk ja mõnikord tugev, kuid olen taas nõrgem, nüüd kui üritan leida seda mida otsin... vabadust, jõudu, selgust, hingerahu, tarkust... kes teab kuidas seda kokku võtta... iseennast ütleks ma, olen ma languste suhtes eriti vastuvõtlik ja eriti vastuvõtlik ühe asja suhtes ja need on inimesed.
Jah, teised inimesed on minu üks suurimaid nõrkusi, olen neist liiga sõltuv, vajan neid keda hindan ja vajan samapalju ka inimesi keda vihata. Olen sõltuvuses sellest neetud karjast... asi mida poleks tohtinud taas juhtuda. Ma ei ütle midagi halba nende heade hetkede kohta olgu need reede õhtud, pirol olemised, larpid, drägonid, lihtsalt olekslemised ja pubikäigud... nendel aegadel on oma väärtus ja paljud neist keda hindan... sõbrad ja muidu lahedad tuttavad, kes olete mind aidanud või lihtsalt olemas olnud, olen tänulik ja teie puhul on see olnud mu enese viga et olen teist ja teie olemasolust sõltuvaks muutunud. Ja vihkan seda sõltuvust...
Tean, et minust räägitakse taga ja minu kohta levib erinevaid kuuldusi, nolifer totalis on asi mille vastu pole mul iseenesest midagi, samas olen kuulnud muustki... teil on õigus mind arvustada, ma tean väga selgelt kui lihtne on kellestki taga rääkida ja siis koos temaga kusagil istuda ja juua ning "läbi saada." Teen seda isegi ning näen ka seda iga päev ja ma ei ole paranoiline... Ausaltöeldes, võite mulle ka oma arvamuse otse näkku öelda... kriitika vastu pole mul midagi, pigem see toob maapeale tagasi... teeb meele selgemaks... kuni see pole lihtsalt labane mõnitus...
Võite isegi siinsamas vastata kui soov on.
Nõustun ühes asjas, me kõik sureme, kuid kõik meist ei ela. Jah... et elada on vaja eesmärki, et elada on vaja enesemõistmist, et elada on vaja jõudu. Kas ma olen üldse elanud rohkem kui vaid kokku mõned kuud kogu sellest olemisvormist milles olen olnud? Samas... väga vähesed elavad... enamik lihtsalt liigub hällist hauda, seda taipamata. Irvitan selle teadmatuse üle, sest ei näe selles õndust. Mis on üldse elu mõte? On omajagu neid kes usuvad et 2012 on lõpp, kas on? Või kui on, mis on kõige senise mõte, mis on elu mõte, mis on maailma mõte. Vastasin kunagi, et kui saan teada kõige mõtte, siis jätan selle enda teada ja sain vastuseks et ehk ongi nii kõige parem. Leian end selle vaatenurgaga nõustumast, inimkond on enamjaolt lambakari kes määgides kuristiku poole jalutab, juhituna karjajuhtidest ja karjastest kes näevad vaid seda mida usuvad nägevat ja see on sild paremale karjamaale.
Ausalt te ei taha teada mida kõike ma põlastan, isegi see põlastus on omamoodi ahel. Siiski on asju mida austan, eelkõige just sisemist tugevust, omadust olla ise ja seda ka reaalselt. Hindan ka tarkust ja meelekindlust, hindan tahtejõudu... on lihtsalt maailmas ka seda mida austan... jaon üllus. Mul on raske selgitada, mis on minu jaoks üllus, kuid ma tean et ei saavuta seda ega otsigi, see on midagi mis pole minu jaoks ja suudan vaid üht-kaht inimest ehk nimetada tõeliselt üllaks.
Ma pole kannataja, ma olen kannatanud kuid ei nimeta end selleks. Olen endale põhjustanud ja pidanud ka teiste tõttu igasugust saasta läbi elama... õnnitleks mõningaid inimesi gümnaasiumiaastatelt, ei suuda teie peale kas teid vihkavalt või siis põlastavalt mõeldagi. Olen eksinud nagu ma seda juba varem ütlesin. On neid kes on teiste tõttu minust palju rohkem kannatanud.
Pean õppima elama oma hingepiinadega. Teist võimalust pole.
Elu on ilus ütlemine võib jätkuvalt seenele sõita, elu on elu.Olen hetkel väsinud rääkimast, oma mõtteid iseenda või maailma kohta... see kõlab emoteenilt... aga mina ei salli maailma ja maailm ei salli mind on meie suhte ehk parim kokkuvõte. Ja ma naudin irooniat.
Eneseanalüüsina on see tekst küllaltki saast variant aga pean sellega läbi ajama... ma ei soovi eriti palju keskenduda oma tunnetele või hirmudele... hääbuvatele lootustele ning tõenäolisele kujunevale hullumeelsusele... Oleks ilmselt ammu pidanud psühhide juurde ronima, kuid ega nad poleks osanud mind siis aidata, ei oskaks ka nüüd ega hiljemgi. Olen üksinda keset jäätunud välju, tähistaevas mu pea kohal säramas... kuid enam ei lohuta see sära mind... vaid pigem pimestab, kuid tähtede vahel on pimedus millesse vaadata... varjamas seda mis kaugustes... Jah, ma naudin kaugusi ja tuult.
Aga jah... ma olen väsinud, ega suuda hetkel enam midgai rohkemat öelda.
kolmapäev, jaanuar 16, 2008
Sessi staatus
Wyrd - October
Mesopotaamia ajalugu in progress...
Ghost 1, Eksamid 3
Bathory - Dies Irae
Mesopotaamia ajalugu in progress...
Ghost 1, Eksamid 3
Bathory - Dies Irae
teisipäev, jaanuar 08, 2008
Elu on Ring...
Nightwish - Meadows of Heaven
Elu on ring... kaks aastat tagasi alustasin ma seda blogi ja ma olen seda ka pidanud. Erinevalt mu esimesest blogist, mida nägid vaid paar inimest, on see olnud võrdlemisi avalik... nii et mu tõusud ja langused on olnud suht nähtavad. Mu blog algas positiivselt... samal ajal sessi sõimates, täna pole enam positiivsust kuid sessi sõimame jätkuvalt.
Elu on rabas, kuid ma ei vaevu sellest enam rääkima.
Ma ei tea, tänud neile kes on mind aidanud või püüdnud aidata, tänud neile kes on olnud sõpradeks ja neile kes on lihtsalt head/toredad olnud. Kes toetanud, kes konstruktiivselt arvustanud. Tunnistan et palju head oleks ilma teieta ära jäänud ning paljud kogemused saamata. Well, ühest viskist me ei räägi, mõnest muust asjast ka mitte aga vahet pole. Teil on õigus arvata minust mis tahate... enamjaolt on teil ilmselt õigust ja ma ei hakka vastu vaidlema, lõppude lõpuks on teil see õigus. Ma ei oska seda kõike lihtsalt selgemini välja öelda.
Esimene kivi on veerema pandud, esimene sild süüdatud.
Mingu asjad kuidas tahes...
Tuled leida uued rajad ja lõpuks seista vastu isiklikele deemonitele.
On vaid kaks rada, lõplik murdumine või eneseleidmine,
üks neist peab mulle õige olema...
Võibolla on see postitus ka selle blogi lõpp, võibolla üldse hüvastijätt, kes teab. Ei ma ei plaani midagi lolli teha, lihtsalt kui sess saab tehtud, tuleb mõned isiklikud otsused ette võtta... Ja kas murduda, edasi langeda või raiuda endale tee sinna kuhu vaja... Ringist välja ja ehk kaotada kõik endine. Kes teab mis saab edasi, ilmselt ma saan seda omal nahal teada.
On aeg võtta uus suund oma elus või õigemini see suund mida olen alati taga ajanud kuid mitte kunagi pole sellele astunud. Võibolla ma ei suhtle enam mõne inimesega, võibolla ma lihtsalt kaon pikemaks ajaks vaateväljast, võibolla kes teab. Igastahes, eks näis mis saab... linna peal või netis kohtate mind ilmselt jätkuvalt nii et vahet pole... iseasi kas ma teile vaevun reageerima.
Siiski... tänud heade hetkede eest...
ja erilised tänud neile keda ehk neile vähestele keda olen tõeliselt sõpradeks nimetanud...
Well... aitab emo-talkist
Namarie...
Iced Earth - Dantes Inferno
Elu on ring... kaks aastat tagasi alustasin ma seda blogi ja ma olen seda ka pidanud. Erinevalt mu esimesest blogist, mida nägid vaid paar inimest, on see olnud võrdlemisi avalik... nii et mu tõusud ja langused on olnud suht nähtavad. Mu blog algas positiivselt... samal ajal sessi sõimates, täna pole enam positiivsust kuid sessi sõimame jätkuvalt.
Elu on rabas, kuid ma ei vaevu sellest enam rääkima.
Ma ei tea, tänud neile kes on mind aidanud või püüdnud aidata, tänud neile kes on olnud sõpradeks ja neile kes on lihtsalt head/toredad olnud. Kes toetanud, kes konstruktiivselt arvustanud. Tunnistan et palju head oleks ilma teieta ära jäänud ning paljud kogemused saamata. Well, ühest viskist me ei räägi, mõnest muust asjast ka mitte aga vahet pole. Teil on õigus arvata minust mis tahate... enamjaolt on teil ilmselt õigust ja ma ei hakka vastu vaidlema, lõppude lõpuks on teil see õigus. Ma ei oska seda kõike lihtsalt selgemini välja öelda.
Esimene kivi on veerema pandud, esimene sild süüdatud.
Mingu asjad kuidas tahes...
Tuled leida uued rajad ja lõpuks seista vastu isiklikele deemonitele.
On vaid kaks rada, lõplik murdumine või eneseleidmine,
üks neist peab mulle õige olema...
Võibolla on see postitus ka selle blogi lõpp, võibolla üldse hüvastijätt, kes teab. Ei ma ei plaani midagi lolli teha, lihtsalt kui sess saab tehtud, tuleb mõned isiklikud otsused ette võtta... Ja kas murduda, edasi langeda või raiuda endale tee sinna kuhu vaja... Ringist välja ja ehk kaotada kõik endine. Kes teab mis saab edasi, ilmselt ma saan seda omal nahal teada.
On aeg võtta uus suund oma elus või õigemini see suund mida olen alati taga ajanud kuid mitte kunagi pole sellele astunud. Võibolla ma ei suhtle enam mõne inimesega, võibolla ma lihtsalt kaon pikemaks ajaks vaateväljast, võibolla kes teab. Igastahes, eks näis mis saab... linna peal või netis kohtate mind ilmselt jätkuvalt nii et vahet pole... iseasi kas ma teile vaevun reageerima.
Siiski... tänud heade hetkede eest...
ja erilised tänud neile keda ehk neile vähestele keda olen tõeliselt sõpradeks nimetanud...
Well... aitab emo-talkist
Namarie...
Iced Earth - Dantes Inferno
esmaspäev, jaanuar 07, 2008
neljapäev, jaanuar 03, 2008
Tähistaevas
Nightwish - Sleeping Sun
Käisin üle mingi aja pikemalt jalutamas ja seda maal. Tähistaevas oli erakordselt ere ja selge, ma pole seda enam ammu nii erksana näinud ja kaunina. Ehk on asi selles et olen enamus aega linnas kus on vaevu tähti näha või istun arvuti taga. Tähistaevas paneb asjade üle mõtlema... Jalutuskäik oleks võinud pikem olla kui ainult jäine tuul ja selgest taevast tingitud jahedus poleks hakanud meelde tuletama et olen liiga õhukeselt riides ning lisaks külmetunud ka... polnud midagi tagasi koju.
Siiski, kuigi ma kavatsen mingi hetk praegu pooleli olevat loojuppi või pigem mustandit millest kunagi võib midagi saada.. siis siin üks lühike lõiguke, mille olen alati tahtnud kirja panna... Võiks öelda et see seostub tähistaevaga...
Noor preestrinna vedas end üles kindluse müürile, et leida sealt maagiõpilane kes seal istus ta taeva poole vaatas. Ta seisatas ja heitis ka pilgu tähistaevasse, mis suvisele ajale harjumatult tähine oli. Vari, lohe, isand ja emand, maag... need tundis preestrinna alati taevas ära...
"Tead, et erinevates paikades teatakse neid ka erinevate nimede all." Kostus hääl müürilt.
Maag vaatas müürinurgalt otse tema poole, raamat suletud.
"Tean," vastas neiu, "Keisririigis tuntakse lohet maona ja varju hämarikuna, idahõimud aga kutsuvad maagi targaks ja rüütlit sõdalaseks."
"Kuid need nimed pole olulised," vastas mees rahulikult ja jätkas. "Need on kõigest nimed, mis oleme neile andnud selle põhjal mida nad meile kunagi meenutanud või millega seostunud on.
"Sa tulid siia lugema."
"Õppima ja tähti vaatama." Kõlas juba tavapärane vastus.
Preestrinna ohkas ja vaatas oma rännukaaslast, mees oli temast ehk aasta vanem kuid tema vanuse üle oli raske otsustada, lihtsalt mitte miski mehe välimuses ei vihjanud sellele... mõni oleks pakkunud kaheksateist, keegi teine jälle kolmkümmend, kerge habe ja pikad hallisegused tumedad juuksed koos kahvatu nahaga. Maagia jättis välimusele omad jäljed, nagu ka tervisele või maailmavaatele - Nagu oli üks vanarahva ütlus, sa ei saa rääkida surnutega ilma muutumata nende sarnaseks. Preesterlikud müsteeriumid olid palju erinevamad sellest väest ja kunstist mis oli maagide pärusmaa, saladuslikumad, imelised ja ohtlikumad ja nõudsid alati loitsijalt oma hinna... asi mis oli ka üks põhjuseid miks vähesed võtsid selle raja jalge alla.
Möödus hetk ja veel kümmekond ning maag heitis taas pilgu taevale.
Lõpuks kostus preestrinna poolt: "Tohin ma sult midagi küsida?"
Noogutuse peale jätkates, küsis ta ühe küsimuse mis teda oli niikaua huvitanud kui ta noort maagi oli tundnud.
"Miks sa maag oled?"
"Ma pole veel maag, ma alles õpin?"
"Sa oled seda juttu ajanud juba niikaua kui olen sind tundnud. Ma olen näinud mida sa suudad... ometi kutsud sa end jätkuvalt õpilaseks?
"Iga küsimus omal ajal," vastas maag ja hakkas vaikselt enda ees käsi liigutama ja lausuma.
Ta tundis seda endas ja voogamas enda ümber, olemas kõiges ja kõigis, voolamas läbi kõiksuse nagu veri läbi soonte. See laulis tema hinges ning põles tema sisimas. Ta sirutus mustrite poole mida ta vajas ja hakkas lausuma, et väge paremini suunata. Sõnad, sümbolid ja fookused olid kõigest abivahendid, tööriistad et saavutada soovitud efekti lihtsamalt, mõistetavamalt ning viis et õppida mängima maailma enesega. Ta vaatas tähistaevast ja vormis õhku loori, millele ta maalis tähistaeva, asetas sinna tähed nagu need olid päristaevaski. Siis ta lõpetas selle töö.
Preestrinna jälgis seda imestunult. Alguses oli vaid maag, kuid siis oli maagi kohale kogunenud vari, mis oli keerdunud nende mõlema ümber ja siis olid ilmunud valgustäpis millest said tähed, mis omakorda võtsid kuju nagu nad taevas olid. Lõpuks olid vaid nad kaks, müür ja see kummaline tähistaevas. Oli tunne nagu maag oleks nad selle juurde viinud või hoopis taeva alla toonud.
Siis hakkas maag liigutama tähti, muutma tähtkujusid ja looma uusi.
"Mäletad, mida sulle ütlesin kui tutvusime? Et ma tahan teada iga tähe nime ja lugu ning valitseda nende kõigi üle, vormida neid nagu pottsepp voolib savi. Selles peitub ka minu vastus su küsimusele."
"Võim ja teadmised..."
"Just, kaks asja mille järgi püüdlemata ei saa seda rada jalge alla võtta. Soov mõista kõike ja soov omada kontrolli kõiksuse üle. Kelle puhul paistab üks rohke välja, kelle puhul teine. Minu puhul mõlemat." Mis põhjusel... kui ma vaid ise ka mäletaks. Ja selle meenutamine oleks ehk liiga pikk lugu tänase õhtu jaoks.
Ta tõusis ja puudutas omaloodud taevast ja hajutas selle paari käeviipega.
"Kõigest illusioon," vastas preestrinna seda vaadates.
"Kõigest," vastas maag kurvalt. "Kuid kord ma liigutan tähti ümber ja toon kuu taevast alla.
"Sinu puhul see ei üllataks."
Ja tähed särasid nende kohal, nagu nad olid alati seda teinud...
---
Ehk siis jah... homme taas Tartu... sess
Käisin üle mingi aja pikemalt jalutamas ja seda maal. Tähistaevas oli erakordselt ere ja selge, ma pole seda enam ammu nii erksana näinud ja kaunina. Ehk on asi selles et olen enamus aega linnas kus on vaevu tähti näha või istun arvuti taga. Tähistaevas paneb asjade üle mõtlema... Jalutuskäik oleks võinud pikem olla kui ainult jäine tuul ja selgest taevast tingitud jahedus poleks hakanud meelde tuletama et olen liiga õhukeselt riides ning lisaks külmetunud ka... polnud midagi tagasi koju.
Siiski, kuigi ma kavatsen mingi hetk praegu pooleli olevat loojuppi või pigem mustandit millest kunagi võib midagi saada.. siis siin üks lühike lõiguke, mille olen alati tahtnud kirja panna... Võiks öelda et see seostub tähistaevaga...
Noor preestrinna vedas end üles kindluse müürile, et leida sealt maagiõpilane kes seal istus ta taeva poole vaatas. Ta seisatas ja heitis ka pilgu tähistaevasse, mis suvisele ajale harjumatult tähine oli. Vari, lohe, isand ja emand, maag... need tundis preestrinna alati taevas ära...
"Tead, et erinevates paikades teatakse neid ka erinevate nimede all." Kostus hääl müürilt.
Maag vaatas müürinurgalt otse tema poole, raamat suletud.
"Tean," vastas neiu, "Keisririigis tuntakse lohet maona ja varju hämarikuna, idahõimud aga kutsuvad maagi targaks ja rüütlit sõdalaseks."
"Kuid need nimed pole olulised," vastas mees rahulikult ja jätkas. "Need on kõigest nimed, mis oleme neile andnud selle põhjal mida nad meile kunagi meenutanud või millega seostunud on.
"Sa tulid siia lugema."
"Õppima ja tähti vaatama." Kõlas juba tavapärane vastus.
Preestrinna ohkas ja vaatas oma rännukaaslast, mees oli temast ehk aasta vanem kuid tema vanuse üle oli raske otsustada, lihtsalt mitte miski mehe välimuses ei vihjanud sellele... mõni oleks pakkunud kaheksateist, keegi teine jälle kolmkümmend, kerge habe ja pikad hallisegused tumedad juuksed koos kahvatu nahaga. Maagia jättis välimusele omad jäljed, nagu ka tervisele või maailmavaatele - Nagu oli üks vanarahva ütlus, sa ei saa rääkida surnutega ilma muutumata nende sarnaseks. Preesterlikud müsteeriumid olid palju erinevamad sellest väest ja kunstist mis oli maagide pärusmaa, saladuslikumad, imelised ja ohtlikumad ja nõudsid alati loitsijalt oma hinna... asi mis oli ka üks põhjuseid miks vähesed võtsid selle raja jalge alla.
Möödus hetk ja veel kümmekond ning maag heitis taas pilgu taevale.
Lõpuks kostus preestrinna poolt: "Tohin ma sult midagi küsida?"
Noogutuse peale jätkates, küsis ta ühe küsimuse mis teda oli niikaua huvitanud kui ta noort maagi oli tundnud.
"Miks sa maag oled?"
"Ma pole veel maag, ma alles õpin?"
"Sa oled seda juttu ajanud juba niikaua kui olen sind tundnud. Ma olen näinud mida sa suudad... ometi kutsud sa end jätkuvalt õpilaseks?
"Iga küsimus omal ajal," vastas maag ja hakkas vaikselt enda ees käsi liigutama ja lausuma.
Ta tundis seda endas ja voogamas enda ümber, olemas kõiges ja kõigis, voolamas läbi kõiksuse nagu veri läbi soonte. See laulis tema hinges ning põles tema sisimas. Ta sirutus mustrite poole mida ta vajas ja hakkas lausuma, et väge paremini suunata. Sõnad, sümbolid ja fookused olid kõigest abivahendid, tööriistad et saavutada soovitud efekti lihtsamalt, mõistetavamalt ning viis et õppida mängima maailma enesega. Ta vaatas tähistaevast ja vormis õhku loori, millele ta maalis tähistaeva, asetas sinna tähed nagu need olid päristaevaski. Siis ta lõpetas selle töö.
Preestrinna jälgis seda imestunult. Alguses oli vaid maag, kuid siis oli maagi kohale kogunenud vari, mis oli keerdunud nende mõlema ümber ja siis olid ilmunud valgustäpis millest said tähed, mis omakorda võtsid kuju nagu nad taevas olid. Lõpuks olid vaid nad kaks, müür ja see kummaline tähistaevas. Oli tunne nagu maag oleks nad selle juurde viinud või hoopis taeva alla toonud.
Siis hakkas maag liigutama tähti, muutma tähtkujusid ja looma uusi.
"Mäletad, mida sulle ütlesin kui tutvusime? Et ma tahan teada iga tähe nime ja lugu ning valitseda nende kõigi üle, vormida neid nagu pottsepp voolib savi. Selles peitub ka minu vastus su küsimusele."
"Võim ja teadmised..."
"Just, kaks asja mille järgi püüdlemata ei saa seda rada jalge alla võtta. Soov mõista kõike ja soov omada kontrolli kõiksuse üle. Kelle puhul paistab üks rohke välja, kelle puhul teine. Minu puhul mõlemat." Mis põhjusel... kui ma vaid ise ka mäletaks. Ja selle meenutamine oleks ehk liiga pikk lugu tänase õhtu jaoks.
Ta tõusis ja puudutas omaloodud taevast ja hajutas selle paari käeviipega.
"Kõigest illusioon," vastas preestrinna seda vaadates.
"Kõigest," vastas maag kurvalt. "Kuid kord ma liigutan tähti ümber ja toon kuu taevast alla.
"Sinu puhul see ei üllataks."
Ja tähed särasid nende kohal, nagu nad olid alati seda teinud...
---
Ehk siis jah... homme taas Tartu... sess
kolmapäev, jaanuar 02, 2008
Mälestused põlevad sisimas.
Manowar - Spirit Horse of The Cherokee
Pole midagi valusamat kui mälestused, kuid head mälestused võivad kõrvetada palju hullemini kui halvad. Kui mõelda kõigele läinule-kadunule, aegadele mida enam ei tule ja paljuski sellele mis aja jooksul muutunud on, pole isegi need parimad mälestusedki enam nii toredad või lahedad.
Jah, ma jätkuvalt emotsen, aga mul on ükskõik ka.
Blogi kirjutamine on kuidagi kergem kui asjade välja ütlemine, mis sest et tegu praktiliselt samade asjadega on. Kuid tõesti, mälestused on valusad kuid nendeta ei saa... kes ei mäleta minevikku elab tulevikuta. Kui järgi mõelda, siis see ütlus on liiga kahtlane et täpselt paika pidada. Või kui et minevik on valus siis seda ka tulevik? Viimast ehk kindlasti, sest asjad lähevad üha enam metsapoole. Kunagi üritasin ehk elada heades mälestustes ja heade hetkede nimel, nüüd on minust esimeste vang saanud, mineviku ahelad seovad mind siia kuristikku kus olen, head hetked... heh ma ei vaevu enam nende nimel elama... asjadel pole nagunii eriti mingit mõtet, seega milleks üldse vaeva näha, milleks üldse midagi saavutada kui kõik nagunii saast on. Mis kuramuse point üldse kogu sel segadusel nimega maailm või siis elu on?
Ometi ma veel pingutan... kasvõi lihtsalt sellepärast et mul oleks midagi peale lakke vahtimise teha. Kuid mida ma üritan? Korraldan larpi ja üritan mingeid näruseid eksameid ära teha. Mille nimel? Ma enam ise ka ei tea... Võibolla seetõttu et olen lihtsalt harjunud.
Ometi on ehk veel üks võimalus...
Manowar - Defender
Manowar - Spirit Horse of The Cherokee
Pole midagi valusamat kui mälestused, kuid head mälestused võivad kõrvetada palju hullemini kui halvad. Kui mõelda kõigele läinule-kadunule, aegadele mida enam ei tule ja paljuski sellele mis aja jooksul muutunud on, pole isegi need parimad mälestusedki enam nii toredad või lahedad.
Jah, ma jätkuvalt emotsen, aga mul on ükskõik ka.
Blogi kirjutamine on kuidagi kergem kui asjade välja ütlemine, mis sest et tegu praktiliselt samade asjadega on. Kuid tõesti, mälestused on valusad kuid nendeta ei saa... kes ei mäleta minevikku elab tulevikuta. Kui järgi mõelda, siis see ütlus on liiga kahtlane et täpselt paika pidada. Või kui et minevik on valus siis seda ka tulevik? Viimast ehk kindlasti, sest asjad lähevad üha enam metsapoole. Kunagi üritasin ehk elada heades mälestustes ja heade hetkede nimel, nüüd on minust esimeste vang saanud, mineviku ahelad seovad mind siia kuristikku kus olen, head hetked... heh ma ei vaevu enam nende nimel elama... asjadel pole nagunii eriti mingit mõtet, seega milleks üldse vaeva näha, milleks üldse midagi saavutada kui kõik nagunii saast on. Mis kuramuse point üldse kogu sel segadusel nimega maailm või siis elu on?
Ometi ma veel pingutan... kasvõi lihtsalt sellepärast et mul oleks midagi peale lakke vahtimise teha. Kuid mida ma üritan? Korraldan larpi ja üritan mingeid näruseid eksameid ära teha. Mille nimel? Ma enam ise ka ei tea... Võibolla seetõttu et olen lihtsalt harjunud.
Ometi on ehk veel üks võimalus...
Manowar - Defender
teisipäev, jaanuar 01, 2008
Uusaasta
Iron Maiden - Dance of Death
Taas üks aasta surnud ja järgmine alanud.
Polegi enam midagi enamat öelda, arvuti jamab, kas asi videokaardis, mõnes viiruses või mida ma pigem aiman monitoris. Kuid siiski... Mõned sõnad on vajalikud kui tuli lõkkes või vesi tiigis. Iseasi kas ma need õiged ka leian. Harilikult ma ei leia...
Detsember on olnud mõnes mõttes valus kuu ja kuigi olen siiski oma vanade vigade küüsis, olen ehk viimaks reaalselt mõistnud oma olukorda, enam ma lihtsalt ei arva, vaid nüüd ka tean mis olukorras ma olen ja ma ei loo enam endale illusioone... ehk lihtsalt mitte enam sel määral mil varem. Illusioonid ja maskid on ainsad mis on mul alati olnud ning ainsaks leevenduseks mu murtud... hingele. Juba öeldud sõnad, kuid vähemalt sellised mida hetkel ei vaata ma läbi mingisuguse tunneteprisma. Olen alati tunnistanud muutumise vajadust, kunagi ma seda ometi tegin, kuid palju kordi kui olen seda öelnud on see jäänud ajutiseks või olen ma seda kõigest öelnud, mitte teinud. Kompleksid, hingepiinad, kahtlane käitumine ja failimine on muutunud alaliseks või on nad seda alati olnud... Ei tahaks sellesse süveneda, kuid pean.
Kunagi veel tundsin et lähen millegiga oma sisimas vastuollu, kuid nüüd ma ei leia enam sedagi. nagu olen varem öelnud, olen sisimas tühi, see mid ate näete on kõigest mask. Omaette olen hoopis teise iseloomuga, kuid siiski ka see omaetteoleku loomus on mask ei midagi rohkemat ei midagi vähemat. Ja mis kõige hullem... ma lihtsalt võtan teiste inimeste ütlemisi, käitumisviise või reaktsioone... kohati isegi hääletoone üle, seda alles hiljem märgates. Kas tõesti püüan sellega omaenese tühjust täita? Kuidas olen ometi selleni langenud...
Ning kas tõesti on asi nõrkuses ja laiskuses? Viimases ilmselt vähem kui esimeses. Üks põhjuseid on ehk see, et olen alati olnud kohutavalt kinni minevikus ja püüan minevikuseise hoiduda ning teiseks... ma kardan kaotada paljut sellist mis mul veel oli või mida olen hetkel kaotamas. Et pääseda praegusest olukorrast peaksin ette võtma samme mille peale ma ei taha mõelda ning põletama enda järel liiga palju sildu... võimalik et kõik ja sellega jääks ma paljust ilma mis on praegu või sellest heast mis oli vahepeal. Viimane on ehk kaotatud... aga siiski... In the flames and darkness we are reborn...
Esimene samm on alati raskeim ning meil kõigil on isiklik muster mida läbida...
Iron Maiden - Rime of The Ancient Mariner
Taas üks aasta surnud ja järgmine alanud.
Polegi enam midagi enamat öelda, arvuti jamab, kas asi videokaardis, mõnes viiruses või mida ma pigem aiman monitoris. Kuid siiski... Mõned sõnad on vajalikud kui tuli lõkkes või vesi tiigis. Iseasi kas ma need õiged ka leian. Harilikult ma ei leia...
Detsember on olnud mõnes mõttes valus kuu ja kuigi olen siiski oma vanade vigade küüsis, olen ehk viimaks reaalselt mõistnud oma olukorda, enam ma lihtsalt ei arva, vaid nüüd ka tean mis olukorras ma olen ja ma ei loo enam endale illusioone... ehk lihtsalt mitte enam sel määral mil varem. Illusioonid ja maskid on ainsad mis on mul alati olnud ning ainsaks leevenduseks mu murtud... hingele. Juba öeldud sõnad, kuid vähemalt sellised mida hetkel ei vaata ma läbi mingisuguse tunneteprisma. Olen alati tunnistanud muutumise vajadust, kunagi ma seda ometi tegin, kuid palju kordi kui olen seda öelnud on see jäänud ajutiseks või olen ma seda kõigest öelnud, mitte teinud. Kompleksid, hingepiinad, kahtlane käitumine ja failimine on muutunud alaliseks või on nad seda alati olnud... Ei tahaks sellesse süveneda, kuid pean.
Kunagi veel tundsin et lähen millegiga oma sisimas vastuollu, kuid nüüd ma ei leia enam sedagi. nagu olen varem öelnud, olen sisimas tühi, see mid ate näete on kõigest mask. Omaette olen hoopis teise iseloomuga, kuid siiski ka see omaetteoleku loomus on mask ei midagi rohkemat ei midagi vähemat. Ja mis kõige hullem... ma lihtsalt võtan teiste inimeste ütlemisi, käitumisviise või reaktsioone... kohati isegi hääletoone üle, seda alles hiljem märgates. Kas tõesti püüan sellega omaenese tühjust täita? Kuidas olen ometi selleni langenud...
Ning kas tõesti on asi nõrkuses ja laiskuses? Viimases ilmselt vähem kui esimeses. Üks põhjuseid on ehk see, et olen alati olnud kohutavalt kinni minevikus ja püüan minevikuseise hoiduda ning teiseks... ma kardan kaotada paljut sellist mis mul veel oli või mida olen hetkel kaotamas. Et pääseda praegusest olukorrast peaksin ette võtma samme mille peale ma ei taha mõelda ning põletama enda järel liiga palju sildu... võimalik et kõik ja sellega jääks ma paljust ilma mis on praegu või sellest heast mis oli vahepeal. Viimane on ehk kaotatud... aga siiski... In the flames and darkness we are reborn...
Esimene samm on alati raskeim ning meil kõigil on isiklik muster mida läbida...
Iron Maiden - Rime of The Ancient Mariner
Tellimine:
Postitused (Atom)