Lihtsalt vihane

Olen vihane ja mõningaste põhjustega... olen praegu siisn kolkast pommiaugus, mida muidu võiks nimetada kodus, selle asemel, et olla Tartus. vanemate suhtumine ka, et sa ju lähed nagunii homme või ülehomme Tartu... Krt täna on natuke rohkem võimalusi ennast lihtsalt hästi tunda, mitte joosta loengust loengusse või jõlkuda mööda tühje linnatänavaid nagu minu tavalised pühapäevad Tartus on olnud. Tühje on antud juhul muidugi pisut metafooriline.
oeh... ei oma hetkel tujugi, et mõelda...

Kodus ja selle üle mitte eriti õnnelik

Ausaltöeldes pole selles midagi imestada. Vean ennast alati koju just sel eesmärgil, et natuke puhata, lõdvestuda ja pikemalt arvutis istuda. Esimest kahte ma harilikult ei saa, seekord on kolmas ka kahtluse all. Lihtsalt pere on asi millega on kõige raskem läbi saada ja seekord opn mul õde otsustanud, et tema peab nüüd referaati tegema hakkama, tal on hommikust saati aega olnud, aga ei, ta peab seda tegema õhtul mil ma kavatsen just kõige püsivamalt arvuti taga olla. Saan veel selle eest et ei taha poodi minna sõimata, milline elutu närakas ma olen. Oeh... tänane nädal on juba omajagu masendav olnud, vaid mõni hetk on olnud elamist väärt...

Nojah üks pikemaid hetki oli ilmselt DMamine, mis tahtis sundida mind peaga vastu lauda peksma ning ajas juhet kokku, õnneks kõik heas mõttes. Kamp hakkab üksteisele ühe koboldi pärast peksa andma... Kuhu see maailm küll jõudnud on?

Teisipäeva õhtu Zavoodis oli mka midagi elamisväärset ja pikemat, ehk ka par ülejäänut koos inimestega istumist. Masendus naaseb... kui kauaks see kord?

Erienist

Niisiis... tagasi Erienilt. Mäng oli vägev, nagu Erienid ikka. Sai omajagu toredat tehtud/nähtud/kogetud. Üle mõne aja ka relvadega pisut rohkem tutvist omandatud. Positiivset oli rohkem kui negatiivset ja nende negatiivsete kohta ütlen ka seda, et inimeste passimine ja actioni ootamine... see on nagu ikka paratamatus. Igastahes kuni järgmiseni, millal iganes see ka ei tuleks.

Natukeseks kodus...

Taas kodus... praegu küll vaid sel eesmärgil, et homme koos asjadega tagasi Tartu minna ja laupäeval Erienile. Viimasel ajal on tekkinud mõte, et peaks osad oma kostüümijupid Tartusse vedama, saaks Tartust otse mõnele mängule minna, ilma et tuleb jälle vahepeal koju ronida, vanematega vaidlusi omada ja seetõttu lisakulutusi teha. Njah... kodus peab ka aegajalt käima ning eks tasuta toit kulub ka aegajalt ära... :P

Tänane nädal on olnud ehk pisut vähemasendavam kui mõned teised, esmaspäev oli muidugi loengust loengusse kihutamine. Vahepeal sai leitud natuke aega ning koos Cele ja Peebuga Zavoodis istutud(jälle). Maandusime Celega taas meie tüüpiliste vestlusteemade juurde, ehk siis larp ja d&d. Igastahes peale seda filosoofiasse, mida ma isegi nautisin. Oli selline chill loeng. Teisipäev ei alanud muidugi paljutõotavalt, küllaltki igav mööda linna jalutamine oli mu päeva ainsaks sisustuseks. Ajasin Vilde kujude juures Soronturiga juttu ning veetsin siis tunnikese või natuke rohkem arvutis, liikudes peale seda linna tagasi. Nägin vilksamisi Soronturi ja Kinnarat, kuid nendega rääkima ei läinud. Suundusin lihtsalt Zavoodi, kus alguses ajasin ühe laudkonnaga natuke juttu, ehk siis suure Oliveri, Altoni ja Tanieliga ning siis hüppasin ootamatult teise laudkonda,. mis sisaldas Inwet, Itit, Adit ja Kirvest. Igastahes sai juttu aetud ja seejärel urgu suundutud. Kiunusin kergelt seal valitsevat kosmoselarbi kaunistusi. Ma pole just eriline sci-fi fänn, SW ja veel paar asja on sellised mida suudan vaadata/lugeda, aga enamasti olen ma üks paras fantasynohik. Aga noh... vähemasti oli tubli töö mida võis isegi kiita... Viimaks läksime erineva ajavahemikuga kõik laiali, kes kõndis koju, kes bussi peale... igastahes mina lahkusin bussikast viimasena ja läksin ühikasse. Kolmapäev oli sissemagamine ja D&D ning noh neljapäev oli nüüd nagu ta oli või hetkeseisuga veel on.

Hetkel mängimas: Manowar: Warriors of the World

Test

Lihtsalt huvi ja eksperimendi pärast sai selline asi valmis krutitud:
http://www.connect.ee/testid/74675719/res/
Kui kellegile huvi pakub, siis palun...

Öö, vaikus, rahu ja puhkus

Linnatänavad, oranžikas tänavavalgus neile langemas ning kõikjal valitseb vaid vaikus. Kusagilt eemalt kostub mõne koera haukumine või mõne auto sõit. Tänavad on tühjad, vaid mõni üksik inimene liikleb neil. Selline pilk avanes mulle kui tulin koos Peebuga Cele poolt Star Wars d20 mängimast. Kuidagi hea ja rahulik oli kõndida öistel tänavatel, olen seda tundnud... Isegi pea oli selge, kuid tühi ükski mõte ei tulnud mind vaevama, ma lihtsalt kõndisin ja rääkisin Peebuga, samal ajal omades veidrat tunnet, et kõik on... korras. Ma naudin ööd, mitte pilgast pimedat ööd, vaid ööd koos tähtede või kuuga või siis valget suveööd või siis jah, sellist rahulikku linnaööd nagu kogesin. Öö on puhtam, selgem ja targem kui petlik päev, mil arvad et näed kõike, kuid tegelikult eksid. Hämarus on lihtsalt rohkem minu element, tunnen end selles koduselt, värskelt, tunnen ka vahelduseks, et olen keegi. Olen üksik rändur külmade tähtede all...

Lihtsalt mõned asjad...

Tervis

Igastahes mu tervis armastab mind. Esmaspäeval hakkas loengus halb ning tundsin end suht kehvasti, Zavoodis läks tunne ainult hullemaks(külmavärniad ja co) ning võtsin kuulda Cati ja oma terve mõistuse soovitusi ning läksin tagasi ühikasse, kus ma pikali viskasin. Igastahes oli tunne, et olen haigeks jäänud ja mitmed tähelepanekud vihjasid palavikule. Möödus õhtu voodis lebades ning asjade üle järgi mõeldes. Hommikuks oli kõik korras, selg oli ainult kahtlane. Söönud olen ma ka ebatavaliselt vähe...

Elu

Elu on nagu ta on, paistab et deprekas on krooniliseks muutumas/muutunud, kuid millegipärast ei tundu masendus enam rusuvana, pigem loomulikuna, hoopis õnne- ja rõõmutunne tunduvad võõraste ja petlikena. Hetkel on tunne küll rahulik, kuid mis saab edaspidi? Kas toimubki nö depressiooni uppumine, et ei peagi ei jäägi enam midagim muud peale selle. Ei tea, ma pole selles kindel, ega eriti tahagi olla. Thaks lihtsalt asjadesse selgust...

Esmaspäevad

Tagasi Tartus. Igastahes päev algas armsalt, kella viiese äratuse ja -25 kraadise ilmaga. Sain autoga Jõgevale, et seal bussi peale minna... tavaline drill õigupoolest. Igastahes organiseerisin ma ühikas oma rõivastust kiiresti ümber, et pisut külmale vastupidavamnaks muutuda ja teise linna osaa kõmpida. Esimene loeng sel semestril: maateaduse alused ja poole tunni pärast tuleb ka järgmine: organismide mitmekesisus. Kahetunise vahe ja arvutiklassi olemasolu tõttu ei viitsinud ma linna tagasi ronida, nii et olen nüüd siin ja ootan järgmist loengut. Õhtul veel üks ja siis õhtu.

Praktiliselt paari nädala pärast on Erien ja loodan, et ilm pole siis nii külm kui ta on praegu. -5 või -10 oleks seal minu jaoks piisavad. Noh siseruumid on ka olemas, kuid mul on kahtlane tunne, et ma ei veeda enamikku mängust seal. See on lihtsalt aja küsimus, milla ma mingi grupiga välja lähen, et mingit asja uurida või taga ajada. igastahes fun saab olema, eriti veel arvestades seda fakti, et väike ja tubli kääpsumaag hakkab paranoiliseks minema ja seekord on loodetavasti oelmas ka selline asi, nagu sügav lumi, mida small sized rassid kõik kindlasti armastavad... :P Peale seda Diablo ja küsimus, kes seekord Everardi ellusuhtumise ja maailmapildi peapeale pöörab.

Elu pole hetkel midagi elamisväärset, kuid eks püüab hakkama saada, nagu alati. Kui vaid see neetud tühi tunne, mind rahule jätaks...

Laiuselt tagasi

Olen rahul sõprade, tuttavate ja muidu laheda rahva seltskonnaga, olen rahul ka nähtud ettenduse ja ürituse mõttega. Lihtsalt lahing on see, millega rahul olemine mulle kipub kergelt raskusi tekitama. Muidu oli fun lihstalt kogu see jääkuulijama ja muu jäi häirima. Igastahes leian, et enne ja peale lahingut oli kõige huvitavam lihtsalt chillida. Kuldmari käis paar korda mind ähvardamas, et salli korralikult kaela paneksin ja sai muidu rahvaga lollitatud, isegi rühmajuhiks saadud. Njah... peale lahingut oli ka mõnus, sai Laiusele sõidetud ja taaskord pisut huvitavamal moel, me seisime(mina, cele, liisbet) istmete taga, tagauste ja tagaistmete vahel. Nagu kommentaarid olid, larparid saavad igas asendis sõita ning ühte autosse mahub rohkem rollimängureid kui inimesi. Laiusel sai niisama istutud kuni sai bussi peale ja koju...

Niisiis, muusika lõppes taas ja viskan plaadi uuesti käima. Mõtted liiguvad taas elu üle jurdlemise suunas ja on taas asju mille pärast muretseda. Nii kauaks siis seda head tunnet oli...

Laiusele

Niisiis, Ladina keel sai viimaks tehtud ja nüüd peaksid asjad normid olema, kuni järgmise sessini. Peale seda Zavosse minud ning seal Cele ja Peebuga kokku saadud ning noh, tore õhtu oli. Järgnes kojusõit ja noh nüüd ma olengi neljapäeva õhtu ja reede kodus veetnud. Reedene hommik oli muuseas ärkevele šokeerimine, arvasin et jään bussist maha, kuid siis meenus, et reede on. Juhtub...

Niisiis homme Laiusele, kogu asi peaks suht fun tulema, eriti kuna on omajagu mõnusat rahvast kohal. Külb võib ehk natuke hakata, kuid see eest on lõbus ja saab ka ükskord viimaks Laiusel ära käidud...

Sümboolika

Jäin mõtlema sümboolika üle. Kupin asjades seda ikka mingil määral nägema. Hetkel jäingio ma mõtlema just kahest asjast. Üks neist on minu mantel see oli uhiuus kui sai see ostetud, kaks ja pool kilo, kuigi jah, ma oleks ilmselt ka kasutatuga rahul olnud. Kuis seda kandma hakkasin olin üliettevaatlik ja selle pärast ülimalt närvis. Nüüd on ta m,itmest kohast kulunud, varrukatelt on mõned ilunööbid kadunud ja eks ta pole enam nii korraik midagi. Viie kuuga on see mantel juab suht ja isegi palju kasutatud ning nüüd see häirib mind. Iga kulunud koht häirib mind, iga puuduv nööp, iga tekkind kahjustus/kriim. Sama on õppimisegagi või üldse mu praeguse eluga, alustasin seda pingutades ja püüdes, alguses oli kõik kena. Kuid nüüd? Nüüd on kõik kulunud ja korrast ära nagu minu mantelgi. Huvitav analoogia kas pole? Teine asi, oli unenägu, kus kõndisin linnatänavail ja tundmatu jõud vedas mind vette, hakkasin sellele küll vastu, võitlesin sellega, kuid viimaks andin jälgi, andin ala ja lasin end vee poole vedada, veel veepiiril püüdisn sealt eemale hõljuda kuid oli hilja, minmd veeti vette ja ärkasin. Kas see on jälle see, pingutan et elada hästi, et hoida eemal endast masendus ja kogu see maailmaviha, kuid viimaks annan alla ja hakkan uppuma neisse? Veidrat sümboolikat näen ma mitmel pool.

Tänane päev tundub ajaraiskamisena, on saaanud küll õppida, kuid vähe ja ma pole kindel kui piisav see on. Tunnen, et vajan taas neid meeleheitlikke paanikahooge miol õppimine tundus ainsa tarviliku tegevusena, kuid need hood tulevad nagu nad lähevad. Ärkasin täielikult millalgil pool 11, kuigi plaanius oli seitsmepaiku... nii palju siis võimalusest rohkem õppida... kohati on tunne, et peaks taas mingisuguse normaalse öö-päeva graafiku tekitama, mitte et olen kaheni ärkvel ja alles kusagil kl 11-12 saan üles. Tahaks lihtsalt oma uneaega paremini kontrollida. Samas ei tahaks ma eriti magada, pigem oolla ärkvel ja tegelda millegagi, väsimus või igavus on harilikult need mis mind keset ööd magama ajavad. Ideaalis ei magaks üldse või võimalikult vähe, aga jah, loodusseadusi ei anna eriti väänata. Lihtsalt on tunne, et liiga palju jääb kogemata ja tegemata lihtsalt puhates/magades. Ma ei tea, olen ilmselt selline ööloom unevihkaja.

Homme siise uuesti Ladina keelt tegema. loodan et saan selle tehtuid, need krdi ainepunktid kätte ja korda. Siiis ma ehk tunnen veel, et elu on elamisväärsem kui muidu, saab hakata uute asjadega tegelema ning noh, ehk ka natuke niisama chillida. Btw. juba veebruar?