Ausaltöeldes pole selles midagi imestada. Vean ennast alati koju just sel eesmärgil, et natuke puhata, lõdvestuda ja pikemalt arvutis istuda. Esimest kahte ma harilikult ei saa, seekord on kolmas ka kahtluse all. Lihtsalt pere on asi millega on kõige raskem läbi saada ja seekord opn mul õde otsustanud, et tema peab nüüd referaati tegema hakkama, tal on hommikust saati aega olnud, aga ei, ta peab seda tegema õhtul mil ma kavatsen just kõige püsivamalt arvuti taga olla. Saan veel selle eest et ei taha poodi minna sõimata, milline elutu närakas ma olen. Oeh... tänane nädal on juba omajagu masendav olnud, vaid mõni hetk on olnud elamist väärt...
Nojah üks pikemaid hetki oli ilmselt DMamine, mis tahtis sundida mind peaga vastu lauda peksma ning ajas juhet kokku, õnneks kõik heas mõttes. Kamp hakkab üksteisele ühe koboldi pärast peksa andma... Kuhu see maailm küll jõudnud on?
Teisipäeva õhtu Zavoodis oli mka midagi elamisväärset ja pikemat, ehk ka par ülejäänut koos inimestega istumist. Masendus naaseb... kui kauaks see kord?
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar