Jälle

See on juba liiga haige kuidas ma suudan mobiilil äratust kinni lüüa, edasi magada ning seda mitte mäletada. Ning seda isegi siis kui pean selelks voodist välja ronima ning toa teise otsa kõndima. Voodisse tagasi ja ikka magama jõuan ma nii üht kui teistpidi. Kas on mul mingi probleem või siis tõesti ütleb mu mobiilil äratus aegjalt üles.

Homme Tool.

Now listening - Hammerfall - The Fallen One

Drained

Sess teeb mulle level draini ja ilmselt ability oma ka, ajalooteaduse sain tehtud, aga filosoofiaks lihtsalt ei leia jaksu, muidugi tegu on tooliga ka, kuid ma lihtsalt ei suuda Inwe konspektigi vaadata, heidan pilgu peale, loen natuke ja siis viskan käest. Ei suuda enam keskenduda, võimon see taas lihtsalt mu laiskus? Võimalik et lihtsalt kodus viibimine mõjub nii, samas ei taha ma veel Tartu minna, lihtsalt ei taha, hetkel tundub kodus istumine talutavana ja ma ei viitsi eriti kusagile sõitma hakata ning ega mul poleks linnas eriti midagi tehagi.

Talv on tõesti käes, meeldiv ja külm talv. Viimane tegur võib küll kohati häirida, kuid olgu, elame üle. Tegu ikkagi parasvöötme põhjapoolse osaga. See et kodus küttega kitsas on, see kipub 0olema väheke probleemne, mul pole aimugi mida seal katlamajas tehakse, kuid toad on parimal juhul jahedad, halvimal... noh enne olid mul kindad käes. Võiks keep siin olla, ma tõesti naudiks teda, kuid kahjuks vedeleb ta ühikas, viimane tuletab muidugi seda meelde et jätsin viimane kord ühikatoa suht sassi, toanaaber ilmselt vingub selle pärast, kuid minugipoolest, mingi tasakaal ja kontrast peavad ju eksisteerima. Lawful vs Chaotic, ning te võite kindlad olla selles teguris, et mina pole lawful, olen ilmselt Chaotic Good nagu inimesed alati ütlevad, kuigi mulle on ka chaotic neutralit pakutud, mõnikord tõesti ma kipun ma sinna kanti minema, kuid mitte pohhuismi vormis, vaid lihtsalt... ei oska seda täpselt selgitada.

Üks test, üks vestlus ja hilisem kommentaar... ja ma mõistsin et olen ketser. Miks? Sest ma mõtlen ja selle tõttu ma olengi ketser. Vaatan eemalt määgivat lambakarja ja kas põlastan või irvitan...

Viimasel ajal pole pea midagi toimunud, seetõttu on ka mu blog muutunud lihtsalt mu mõtete kojaks, ehk naaseme endise programmi juurde peale sessi... kes teab...

Nolife continued...

Jätkuvalt kodus.

Igastahes jätkub HoMM5 nolife, ikka inferno kolmas osa, üüd vähemasti sain oma kahtlustele kinnitust ja ei pea võitlema mingi koguste metsaasukatega, kes iga nädala alguses mu teele ette ilmuvad. Siiski, kuna olen selles tasemest tüdinud, siis ma hetkel ei viitsi eriti, ausaltöeldes on muud ka teha.

Pole veel suutnud otsustada, aks lähen talvelaagrisse või mitte, omajagu tahaks, kuid samas ka viitsimine ja see et mul veel tooli eksam teha, on pisut mõjutavad tegurid. Usun et huviotav oleks, arvestades veel seda, et nüüd on normaalselt lund ja külma ka, samas aga 24h, pluss veel ühtteist. Ma tean kuidas ma suudan mitte otsustada. Ballile tõenäoliselt ei lähe või kes teab, ebatõenäoline on see igatepidi, mingis osas oleks nagu tahtmine minna, samas aga ma ei tea mida seal teeksin... Ainuke asi kuhu tahan kindlalt minna on kaugel alles, ehk siis järgmine Beleriand.

Pole enam ei tea mitmendat päeva väljas käinud, kuid siin kolkas sinna ei tõmba ka. Ärkvele, arvuti, magama. Peaks silmadest rohkem hoolima, kuna lähen varsti uuesti arstile, eks vaatame mida tarka öeldake, sõimata saan ma ka kindlasti.

Reedel ajalooteadus ja järgmine nädal neljapäeval taas Tool. Muidugi võiks need ka kuradile saata, kuna vajalikud ainepunktid see aasta koos ning neid saaks ka järgmine aasta teha, kuid ei taha eriti võlgu jätta, seega ikka ära teha.

Kuulates - Iron Maiden - Journeyman

Lumi

Eelmine nädal oli võrdlemisi rahulik, kaks eksamit mis mul ka ära teha õnnestus ning see et ma sain oma arvutile lõpuks HoMM5, mille plaat ka töötas. Nauditav elamus igastahes, ehk siis rohkem nõulaiferlust. Praegu Inferno kampaania juures pooleli (The Cultist) ning Agrael tundub tunduvalt mõistlikum tegelane kui näiteks kuninganna Isabel, tahaks tumehaldjate ja nekrode kampaaniaid juba lahtui saada... oleks juba mõned rohkem meeltmööda osapooled.

Rahvaga sai ka natuke koos istutud. Neljapäeva õhtul natuke koos Sauroni, Sandri ja Sandraga, küllaltki hea oli nendega vestelda ning siis reede õhtul Adi sünnipäev Krooksus. Rahvast oli küllaldaselt ning peale seda sai väikse rassi poole suundutud. Omamoodi lõbus seal oli, kuid ka leidus omajagu ängistust, Ivelli saabumine ravis seda natuke, kuid siiski, lahkusain lõpuks ja võtsin suuna ühikale. Peale natukest uinakut Jõgevale ja siis koju.

Nädalalõpu parim osa on ehk lumi, loodame et saab ka talve lõpuks.

Frederik

Frederik lebas põrandal ning ta veri määris vaipa, milles ei olnudki ehk niipalju üllatavat, kuna Frederik oli surnud, sellele faktile vihjas ka talle selga lastud nool. Ta kõrvale oli langenud kiri, mis teatas talle et ta sureb sel kellaajal, sel kuupäeval ja selles kohas, Orrin nautis täpsust, ta armastas perfektset planeerimist ja kogu olukorra täielikku kontrollimist, nii et ohver sureks täpselt samal hetkel kui ta oma saatusest loeb. See oli pikka aega toiminud, kuid alati võib minna midagi nihu...

Üks katusekivi oli lahti olnud ja Orrin oli kukkunud tänavale, kus ta täpselt samamoodi ja sama surnult kui Frederik lebas, selle vahega ainult, et tal polnud seljas noolt.

Mõni päev lihtsalt mitte ainult ei alga viletsalt, vaid ka lõppeb samamoodi...

-----------

Tean, pole suurem asi, kuid otsustasin et ei lase end seekord kirjutamise osas käest ära, ehk siis lubasin et kirjutan igal nädalal midagi. Alustasin seda antud juhul pisut varem ja see oli nüüd omamoodi eelmise nädala eest.

Tunnistan, Tulnukas on dokumentaalfilm, asi mis ta ka osalt masendavaks teeb.

Niisiis, hommi ma tööle ei saanud ning istun praegu lihtsalt kodus, teadmata kas ma üldse viitsin end täna Tartu vedada,

Pole vist kõige mõitslikum postitus?

Milllalgil öösel

Sess jätkub ja peab tõdema, et õppejõududel on ilmselge armastus esseede vastu, igastahes kaks neist on loetud piisavalt normaalseteks, et on paar C-d tulnud, ise poleks nii head tulemust arvanud. Tänane eksam poleks ka tohtinud väga mööda minna. Järgmine nädal veel kaks asja ning siis kõigest ajalooteadus ära teha ja Tool järgi. Nädalavahetusel üritaks hea meelega puhata, kuigi ma selle võimalikkusele just ei panustaks.

Neljapäeva sai vahepeal kohtutud Sauroni ja Sandriga, kes eksamil saadud A-d tähistasid. Igasthaes lõbus oli. Muid asjatamisi sai ka väheke aetud. Samuti sai lõpuks ka HoMM V hangitud, mille plaati mul arvuti tunnistada ei taha... küll saab välja uuritud milles asi.

Täna sai peale eksami võrdlemisi vähe tegutseda, rahvaga Krooksus istutud natuke ja asju taga aetud. Ivell töötab nüüd Krooksus, omamoodi lahe teda nüüd leti taga näha.

Nüüd siis päevake ehk nüüd puhkust ja siis usundilugu õppima. Ehk õnnestub kuidagi homm5 ka tööle saada.

Now Listening: Battlelore - Sons of Riddermark

Mõtted, Eleventh Chapter

Niisiis, filosoofia ajalugu põrutud, ei imesta eriti. Võrdlemisi normaalne tekst võis ta küll olla, kuid jah Tool teeb asju ilmselt seetõttu nii raskelt et keegi eriti ta loengutes ei käi, i wonder why, arvestades tema loengute kuivust ja igavust. Ah läkls kuidas läks, läheb ka tänane asi ja kes teab mis sellest neetud esseest saab. Mul ei tohiks tegelikult pohhui olla, kuid tuju on lihtsalt selline...

Mõtted on jätkuvalt veidramad kui muidu, taaskord leidsin end osaliselt minevikku tagasi ihkamast, olid lihtsalt hetked mis olid kuldsed, enamjaolts eotsuseid need paari larpiga, kuid siiski ei olnud neis põhirõhk mitte üritustel toimunul, vaid rahval ja nendel hetkeled enne mängu ja peale mängu, mälestused sellest kuidas Rakvere linnuse poole maarssisime ja selle väravatelt juba varem sinna jõudnud meid tervitasid, koosistumine enne salataskut, esimene üritus kassinurmel jne. Minevikus tundub olevat sära kui eredaid tähti on öötaevas. Need hetked enam ei kordu, ei mulle ega ka kellegile teisele, ei ühel ega teisel kujul. Minevik on sama kadunud kui ma ise, jäänud vaid kahvatud mälestused. Aeg tapab mind vaikselt.

Tunnen, et mul pole elu kui sellist, pigem on mul lihtsalt virelemine ühest hetkest teise, tühi eksistenst, msi vind üha sügavamale hämarusse viib, hämarusse kus pole midagi peale viha või millegi muu. On juhtunudn see, mis ma kartsin, taas ma langen ja nüüd ma kardan et see on lõplik langus, mis saab peale seda, ma ei tea ega tahagi teada, kaotan alati oma radu. Mu tunded ja mõtted ähmastavad mu pilku, ma ei karda enam vaid lihtsalt ootan.

Pimedusse ma kõnnin, rada enda järel purustades...

Shards of life...

Mul hakkab sellest neetud oktoobrist juba üle viskama, missest et ta jätkuvalt üritab end jaanuariks nimetada. Igastahes, pole midagi, ootame millal rohi roheliseks ja puud lehte lähevad. Ausaltöeldes ma igatsen talve ja lund ning külma, mõnele võib see soojus ehk meeldida, kuid olen ilmselt paratamatu põhjamaalane võis isi ka mitte... kes teab, mina mitte. Võimalik et teiseltpoolt on see minu omamoodi konservatiivsus, mis räägib seda. Igastahes üks on kindel, seda ilma väljas ma ei talu.

Viimasel ajal on saanud mõtiskleda väga veidratel teemadel. Ma ei tea kas asi on seotud depreka või filosoofia ajaloo õppimisega, kuid on saandu mõtiskleda nii hingede kui ka elu ja surma üle. Mingisugusel hetkel jõudsin isegi küsimuseni: Kas ma põgenen? Kas ma olen seda alati teinud? On tunne, et olen kildudeks purustatud ja kui püüan end taas koguda, siis avastan et enamus kilde on kadunud, on ehk vaid pelgad mäletsused või varjud neist. Nagu juab varem öeldud, ehk tõesti ma mõtlen liiga palju ja räägin oma probleemidest liigselt, neid üha korrutades. Kuid, kas on vahet?

Õppimine ei suju jätkuvalt... tunne on selline, et ma ei tea mida teen. Peaks vist tõesti mõne psühhi jurude minema, nagu ma kogu aeg selle üle mõelnud olen. Siiski ei usu ma, et abi oleks, olen lihtsalt liiga sassis omadega. Teena lati oam head nägu nii iseendeale kui teistele, kuid kui üksi jään, siis tuleb tõde nähtavale. Nimetan end msnis ketseriks, sest mõtlen, aga ehk peaksin end hakkama lihtsalt tühjuseks nimetama. Luband endale kas liiga palju või liiga vähe nõrkushetki, kuid neid peab endale lubama.


Ei jaksa hetkel rohkem rääkida...