Jätkuvalt Tartus, maale minekuga on homseni aega,
Well... eilne õhtu sisaldas Undergroundi, Anna korterit ja ühe Mardi nimelise tegelase kodu. Otsustasin undergroundis siis ka tähistada seda et sess läbi. Jah, seis on Ghost 6, eksamid 0... ja seda ühe mitme nädala enesepiinamise... vahepealsete allnighterikatsete ja teab mille veel tulemusena. Nagu juba eile öeldud sai... sess on läbi. Igastahes tore oli eilne õhtu. Terror twins, Lohe, Mirju, Rass ja ka Pootsman, pluss mõned inimesed Mardi juures. Detailsemalt siiski rääkida ei viitsi.
Noh jaanuari lõpuni üht asja vältida ei õnnestunud, kuid vahet olnud... nagu ma juba kuu alguses otsustasin, vahepeal võib piiri pidavalt tähistada. Osalt viis mind jägnevate lonksude õlleni kerge masendushetk... kuid viimasest ma ei räägiks.
Igatsahes eks selgub mis täna õhtul ka linnas saab. Sai äna käia huvipärast neid tantsutunde vaatamas... njah tantsimine suudab ükskõik millises vormis mulle tundmatuks jääda... pole vist vahet.
Sess läbi ja tänane õhtu, ja siis olen tõenäolielt vaateväljast väljas, kaon lihtsalt mõneks ajaks puhkama ja elu üle järgi mõtlema. Siiski, natuke võib mind Tartus ehk silmata... paarile asjale, nagu drägonid vean ma end siiski kohale...
laupäev, jaanuar 26, 2008
reede, jaanuar 25, 2008
Finished
Niisiis... sess põhimõtteliselt läbi, üks asi veel kõigub... kuid muidu Ghost 5 ja Eksamid 0 hetkel... ja 5st saab ilmselt 6. Tänane õhtu oleks ehk ka sobilik kergeks tähistamiseks. Kas luban endale ühe Abbey või otsustan terve jaanuari ikkagi kuiv olla. Ei hakka selle peale mõtlema hetkel. Väsimus on siiski suur... kaks viimast ööd on olnud unetud.
Well, mu kõver selg ootab arsti alles 3. märtsil, seega sinna on aega... arvetsades neid hirmujutte mis arstijärjekordadest liiguvad siis on ehk niigi hea.
Sess läbi ja uutele ainetele peaaegu regatud, on aeg puhkuseks ja ilmselt ka eneseotsinguks. Kes teab kuhu viimasega jõuan... loodan et selgusele.
Lõpetasin täna ka Bonehuntersi... nüüd ehk sarja viies tagantjärgi ette võtta? Ehk Reapers Gale? Kui viimane on juba Eestis saadaval muidugi... kes teab... Kuid praegu kas linna või magama, mis õhtul saab las selgub. Maaleminekut täna õhtuks veel ei plaani...
Well, mu kõver selg ootab arsti alles 3. märtsil, seega sinna on aega... arvetsades neid hirmujutte mis arstijärjekordadest liiguvad siis on ehk niigi hea.
Sess läbi ja uutele ainetele peaaegu regatud, on aeg puhkuseks ja ilmselt ka eneseotsinguks. Kes teab kuhu viimasega jõuan... loodan et selgusele.
Lõpetasin täna ka Bonehuntersi... nüüd ehk sarja viies tagantjärgi ette võtta? Ehk Reapers Gale? Kui viimane on juba Eestis saadaval muidugi... kes teab... Kuid praegu kas linna või magama, mis õhtul saab las selgub. Maaleminekut täna õhtuks veel ei plaani...
neljapäev, jaanuar 24, 2008
esmaspäev, jaanuar 21, 2008
Mõtted 14
Loobusin kombest panna kirja seda mida kuulan postitust alustades ja lõpetades.
Olen ühtteist edasi lükanud ja olukord ei meeldi mulle, esimene samm on raskeim kuid kuis ee on tehtud ei tähenda see seda et ülejäänud lihtsad oleksid. Eksamid on mõnevõrra edukamalt hakanud minema... jah, asi on nende puhul jätkuvalt õppimises ja ainult õppimises. Well... kunagi kõrgemas matemaatikas see ehkl nii polnud, aga matemaatika on matemaatika. Ja siis olid teised ajad.
Aeg on alati minu vastu tegutsenud, liiga palju on lihtsalt kadunud või läinud ja kui sa midagi tulevikus ei näe, siis on ehk minevik ka ainus asi mille külge klammerduda, isegi siis kui sa seda ei soovi. 2001-2003 on aeg, mille ma tahaks parema meelega ära unustada... well 2003 detsembrikuu on ehk juba mäletamist väärt... aga muu... oh seda on vähe. Ma ei taha meenutada milline ma siis olin... ei ma polnud oss või midagi sellist, olen taibanud et oss pole ma kunagi olnud, isegi seal ligidal mitte, pigem olin ma eksinud pisut teistmoodi eksinud kui ma nüüd olen. Kuid peale seda hakkasid asjad liikuma hoopis teise suunda, 2004... oli areng, üleminek. 2005 oli meenutamist väärt aasta, isegi siis kui ma seda täiel määrtal nii kogeda ei saanud kui oleksin tahtnud, 2006 oli sügiseni hea, olgu kooliprobleemid aasta alguses olid nii ja naa... lisaks mõned hetked, kuid seni kuni asjad taas allamäge läksid, ei tahaks küll 2007st rääkida... kuid see on olnud nii areng kui ka langus. Seven years? Indeed...
Olen olnud nõrk ja mõnikord tugev, kuid olen taas nõrgem, nüüd kui üritan leida seda mida otsin... vabadust, jõudu, selgust, hingerahu, tarkust... kes teab kuidas seda kokku võtta... iseennast ütleks ma, olen ma languste suhtes eriti vastuvõtlik ja eriti vastuvõtlik ühe asja suhtes ja need on inimesed.
Jah, teised inimesed on minu üks suurimaid nõrkusi, olen neist liiga sõltuv, vajan neid keda hindan ja vajan samapalju ka inimesi keda vihata. Olen sõltuvuses sellest neetud karjast... asi mida poleks tohtinud taas juhtuda. Ma ei ütle midagi halba nende heade hetkede kohta olgu need reede õhtud, pirol olemised, larpid, drägonid, lihtsalt olekslemised ja pubikäigud... nendel aegadel on oma väärtus ja paljud neist keda hindan... sõbrad ja muidu lahedad tuttavad, kes olete mind aidanud või lihtsalt olemas olnud, olen tänulik ja teie puhul on see olnud mu enese viga et olen teist ja teie olemasolust sõltuvaks muutunud. Ja vihkan seda sõltuvust...
Tean, et minust räägitakse taga ja minu kohta levib erinevaid kuuldusi, nolifer totalis on asi mille vastu pole mul iseenesest midagi, samas olen kuulnud muustki... teil on õigus mind arvustada, ma tean väga selgelt kui lihtne on kellestki taga rääkida ja siis koos temaga kusagil istuda ja juua ning "läbi saada." Teen seda isegi ning näen ka seda iga päev ja ma ei ole paranoiline... Ausaltöeldes, võite mulle ka oma arvamuse otse näkku öelda... kriitika vastu pole mul midagi, pigem see toob maapeale tagasi... teeb meele selgemaks... kuni see pole lihtsalt labane mõnitus...
Võite isegi siinsamas vastata kui soov on.
Nõustun ühes asjas, me kõik sureme, kuid kõik meist ei ela. Jah... et elada on vaja eesmärki, et elada on vaja enesemõistmist, et elada on vaja jõudu. Kas ma olen üldse elanud rohkem kui vaid kokku mõned kuud kogu sellest olemisvormist milles olen olnud? Samas... väga vähesed elavad... enamik lihtsalt liigub hällist hauda, seda taipamata. Irvitan selle teadmatuse üle, sest ei näe selles õndust. Mis on üldse elu mõte? On omajagu neid kes usuvad et 2012 on lõpp, kas on? Või kui on, mis on kõige senise mõte, mis on elu mõte, mis on maailma mõte. Vastasin kunagi, et kui saan teada kõige mõtte, siis jätan selle enda teada ja sain vastuseks et ehk ongi nii kõige parem. Leian end selle vaatenurgaga nõustumast, inimkond on enamjaolt lambakari kes määgides kuristiku poole jalutab, juhituna karjajuhtidest ja karjastest kes näevad vaid seda mida usuvad nägevat ja see on sild paremale karjamaale.
Ausalt te ei taha teada mida kõike ma põlastan, isegi see põlastus on omamoodi ahel. Siiski on asju mida austan, eelkõige just sisemist tugevust, omadust olla ise ja seda ka reaalselt. Hindan ka tarkust ja meelekindlust, hindan tahtejõudu... on lihtsalt maailmas ka seda mida austan... jaon üllus. Mul on raske selgitada, mis on minu jaoks üllus, kuid ma tean et ei saavuta seda ega otsigi, see on midagi mis pole minu jaoks ja suudan vaid üht-kaht inimest ehk nimetada tõeliselt üllaks.
Ma pole kannataja, ma olen kannatanud kuid ei nimeta end selleks. Olen endale põhjustanud ja pidanud ka teiste tõttu igasugust saasta läbi elama... õnnitleks mõningaid inimesi gümnaasiumiaastatelt, ei suuda teie peale kas teid vihkavalt või siis põlastavalt mõeldagi. Olen eksinud nagu ma seda juba varem ütlesin. On neid kes on teiste tõttu minust palju rohkem kannatanud.
Pean õppima elama oma hingepiinadega. Teist võimalust pole.
Elu on ilus ütlemine võib jätkuvalt seenele sõita, elu on elu.Olen hetkel väsinud rääkimast, oma mõtteid iseenda või maailma kohta... see kõlab emoteenilt... aga mina ei salli maailma ja maailm ei salli mind on meie suhte ehk parim kokkuvõte. Ja ma naudin irooniat.
Eneseanalüüsina on see tekst küllaltki saast variant aga pean sellega läbi ajama... ma ei soovi eriti palju keskenduda oma tunnetele või hirmudele... hääbuvatele lootustele ning tõenäolisele kujunevale hullumeelsusele... Oleks ilmselt ammu pidanud psühhide juurde ronima, kuid ega nad poleks osanud mind siis aidata, ei oskaks ka nüüd ega hiljemgi. Olen üksinda keset jäätunud välju, tähistaevas mu pea kohal säramas... kuid enam ei lohuta see sära mind... vaid pigem pimestab, kuid tähtede vahel on pimedus millesse vaadata... varjamas seda mis kaugustes... Jah, ma naudin kaugusi ja tuult.
Aga jah... ma olen väsinud, ega suuda hetkel enam midgai rohkemat öelda.
Olen ühtteist edasi lükanud ja olukord ei meeldi mulle, esimene samm on raskeim kuid kuis ee on tehtud ei tähenda see seda et ülejäänud lihtsad oleksid. Eksamid on mõnevõrra edukamalt hakanud minema... jah, asi on nende puhul jätkuvalt õppimises ja ainult õppimises. Well... kunagi kõrgemas matemaatikas see ehkl nii polnud, aga matemaatika on matemaatika. Ja siis olid teised ajad.
Aeg on alati minu vastu tegutsenud, liiga palju on lihtsalt kadunud või läinud ja kui sa midagi tulevikus ei näe, siis on ehk minevik ka ainus asi mille külge klammerduda, isegi siis kui sa seda ei soovi. 2001-2003 on aeg, mille ma tahaks parema meelega ära unustada... well 2003 detsembrikuu on ehk juba mäletamist väärt... aga muu... oh seda on vähe. Ma ei taha meenutada milline ma siis olin... ei ma polnud oss või midagi sellist, olen taibanud et oss pole ma kunagi olnud, isegi seal ligidal mitte, pigem olin ma eksinud pisut teistmoodi eksinud kui ma nüüd olen. Kuid peale seda hakkasid asjad liikuma hoopis teise suunda, 2004... oli areng, üleminek. 2005 oli meenutamist väärt aasta, isegi siis kui ma seda täiel määrtal nii kogeda ei saanud kui oleksin tahtnud, 2006 oli sügiseni hea, olgu kooliprobleemid aasta alguses olid nii ja naa... lisaks mõned hetked, kuid seni kuni asjad taas allamäge läksid, ei tahaks küll 2007st rääkida... kuid see on olnud nii areng kui ka langus. Seven years? Indeed...
Olen olnud nõrk ja mõnikord tugev, kuid olen taas nõrgem, nüüd kui üritan leida seda mida otsin... vabadust, jõudu, selgust, hingerahu, tarkust... kes teab kuidas seda kokku võtta... iseennast ütleks ma, olen ma languste suhtes eriti vastuvõtlik ja eriti vastuvõtlik ühe asja suhtes ja need on inimesed.
Jah, teised inimesed on minu üks suurimaid nõrkusi, olen neist liiga sõltuv, vajan neid keda hindan ja vajan samapalju ka inimesi keda vihata. Olen sõltuvuses sellest neetud karjast... asi mida poleks tohtinud taas juhtuda. Ma ei ütle midagi halba nende heade hetkede kohta olgu need reede õhtud, pirol olemised, larpid, drägonid, lihtsalt olekslemised ja pubikäigud... nendel aegadel on oma väärtus ja paljud neist keda hindan... sõbrad ja muidu lahedad tuttavad, kes olete mind aidanud või lihtsalt olemas olnud, olen tänulik ja teie puhul on see olnud mu enese viga et olen teist ja teie olemasolust sõltuvaks muutunud. Ja vihkan seda sõltuvust...
Tean, et minust räägitakse taga ja minu kohta levib erinevaid kuuldusi, nolifer totalis on asi mille vastu pole mul iseenesest midagi, samas olen kuulnud muustki... teil on õigus mind arvustada, ma tean väga selgelt kui lihtne on kellestki taga rääkida ja siis koos temaga kusagil istuda ja juua ning "läbi saada." Teen seda isegi ning näen ka seda iga päev ja ma ei ole paranoiline... Ausaltöeldes, võite mulle ka oma arvamuse otse näkku öelda... kriitika vastu pole mul midagi, pigem see toob maapeale tagasi... teeb meele selgemaks... kuni see pole lihtsalt labane mõnitus...
Võite isegi siinsamas vastata kui soov on.
Nõustun ühes asjas, me kõik sureme, kuid kõik meist ei ela. Jah... et elada on vaja eesmärki, et elada on vaja enesemõistmist, et elada on vaja jõudu. Kas ma olen üldse elanud rohkem kui vaid kokku mõned kuud kogu sellest olemisvormist milles olen olnud? Samas... väga vähesed elavad... enamik lihtsalt liigub hällist hauda, seda taipamata. Irvitan selle teadmatuse üle, sest ei näe selles õndust. Mis on üldse elu mõte? On omajagu neid kes usuvad et 2012 on lõpp, kas on? Või kui on, mis on kõige senise mõte, mis on elu mõte, mis on maailma mõte. Vastasin kunagi, et kui saan teada kõige mõtte, siis jätan selle enda teada ja sain vastuseks et ehk ongi nii kõige parem. Leian end selle vaatenurgaga nõustumast, inimkond on enamjaolt lambakari kes määgides kuristiku poole jalutab, juhituna karjajuhtidest ja karjastest kes näevad vaid seda mida usuvad nägevat ja see on sild paremale karjamaale.
Ausalt te ei taha teada mida kõike ma põlastan, isegi see põlastus on omamoodi ahel. Siiski on asju mida austan, eelkõige just sisemist tugevust, omadust olla ise ja seda ka reaalselt. Hindan ka tarkust ja meelekindlust, hindan tahtejõudu... on lihtsalt maailmas ka seda mida austan... jaon üllus. Mul on raske selgitada, mis on minu jaoks üllus, kuid ma tean et ei saavuta seda ega otsigi, see on midagi mis pole minu jaoks ja suudan vaid üht-kaht inimest ehk nimetada tõeliselt üllaks.
Ma pole kannataja, ma olen kannatanud kuid ei nimeta end selleks. Olen endale põhjustanud ja pidanud ka teiste tõttu igasugust saasta läbi elama... õnnitleks mõningaid inimesi gümnaasiumiaastatelt, ei suuda teie peale kas teid vihkavalt või siis põlastavalt mõeldagi. Olen eksinud nagu ma seda juba varem ütlesin. On neid kes on teiste tõttu minust palju rohkem kannatanud.
Pean õppima elama oma hingepiinadega. Teist võimalust pole.
Elu on ilus ütlemine võib jätkuvalt seenele sõita, elu on elu.Olen hetkel väsinud rääkimast, oma mõtteid iseenda või maailma kohta... see kõlab emoteenilt... aga mina ei salli maailma ja maailm ei salli mind on meie suhte ehk parim kokkuvõte. Ja ma naudin irooniat.
Eneseanalüüsina on see tekst küllaltki saast variant aga pean sellega läbi ajama... ma ei soovi eriti palju keskenduda oma tunnetele või hirmudele... hääbuvatele lootustele ning tõenäolisele kujunevale hullumeelsusele... Oleks ilmselt ammu pidanud psühhide juurde ronima, kuid ega nad poleks osanud mind siis aidata, ei oskaks ka nüüd ega hiljemgi. Olen üksinda keset jäätunud välju, tähistaevas mu pea kohal säramas... kuid enam ei lohuta see sära mind... vaid pigem pimestab, kuid tähtede vahel on pimedus millesse vaadata... varjamas seda mis kaugustes... Jah, ma naudin kaugusi ja tuult.
Aga jah... ma olen väsinud, ega suuda hetkel enam midgai rohkemat öelda.
kolmapäev, jaanuar 16, 2008
Sessi staatus
Wyrd - October
Mesopotaamia ajalugu in progress...
Ghost 1, Eksamid 3
Bathory - Dies Irae
Mesopotaamia ajalugu in progress...
Ghost 1, Eksamid 3
Bathory - Dies Irae
teisipäev, jaanuar 08, 2008
Elu on Ring...
Nightwish - Meadows of Heaven
Elu on ring... kaks aastat tagasi alustasin ma seda blogi ja ma olen seda ka pidanud. Erinevalt mu esimesest blogist, mida nägid vaid paar inimest, on see olnud võrdlemisi avalik... nii et mu tõusud ja langused on olnud suht nähtavad. Mu blog algas positiivselt... samal ajal sessi sõimates, täna pole enam positiivsust kuid sessi sõimame jätkuvalt.
Elu on rabas, kuid ma ei vaevu sellest enam rääkima.
Ma ei tea, tänud neile kes on mind aidanud või püüdnud aidata, tänud neile kes on olnud sõpradeks ja neile kes on lihtsalt head/toredad olnud. Kes toetanud, kes konstruktiivselt arvustanud. Tunnistan et palju head oleks ilma teieta ära jäänud ning paljud kogemused saamata. Well, ühest viskist me ei räägi, mõnest muust asjast ka mitte aga vahet pole. Teil on õigus arvata minust mis tahate... enamjaolt on teil ilmselt õigust ja ma ei hakka vastu vaidlema, lõppude lõpuks on teil see õigus. Ma ei oska seda kõike lihtsalt selgemini välja öelda.
Esimene kivi on veerema pandud, esimene sild süüdatud.
Mingu asjad kuidas tahes...
Tuled leida uued rajad ja lõpuks seista vastu isiklikele deemonitele.
On vaid kaks rada, lõplik murdumine või eneseleidmine,
üks neist peab mulle õige olema...
Võibolla on see postitus ka selle blogi lõpp, võibolla üldse hüvastijätt, kes teab. Ei ma ei plaani midagi lolli teha, lihtsalt kui sess saab tehtud, tuleb mõned isiklikud otsused ette võtta... Ja kas murduda, edasi langeda või raiuda endale tee sinna kuhu vaja... Ringist välja ja ehk kaotada kõik endine. Kes teab mis saab edasi, ilmselt ma saan seda omal nahal teada.
On aeg võtta uus suund oma elus või õigemini see suund mida olen alati taga ajanud kuid mitte kunagi pole sellele astunud. Võibolla ma ei suhtle enam mõne inimesega, võibolla ma lihtsalt kaon pikemaks ajaks vaateväljast, võibolla kes teab. Igastahes, eks näis mis saab... linna peal või netis kohtate mind ilmselt jätkuvalt nii et vahet pole... iseasi kas ma teile vaevun reageerima.
Siiski... tänud heade hetkede eest...
ja erilised tänud neile keda ehk neile vähestele keda olen tõeliselt sõpradeks nimetanud...
Well... aitab emo-talkist
Namarie...
Iced Earth - Dantes Inferno
Elu on ring... kaks aastat tagasi alustasin ma seda blogi ja ma olen seda ka pidanud. Erinevalt mu esimesest blogist, mida nägid vaid paar inimest, on see olnud võrdlemisi avalik... nii et mu tõusud ja langused on olnud suht nähtavad. Mu blog algas positiivselt... samal ajal sessi sõimates, täna pole enam positiivsust kuid sessi sõimame jätkuvalt.
Elu on rabas, kuid ma ei vaevu sellest enam rääkima.
Ma ei tea, tänud neile kes on mind aidanud või püüdnud aidata, tänud neile kes on olnud sõpradeks ja neile kes on lihtsalt head/toredad olnud. Kes toetanud, kes konstruktiivselt arvustanud. Tunnistan et palju head oleks ilma teieta ära jäänud ning paljud kogemused saamata. Well, ühest viskist me ei räägi, mõnest muust asjast ka mitte aga vahet pole. Teil on õigus arvata minust mis tahate... enamjaolt on teil ilmselt õigust ja ma ei hakka vastu vaidlema, lõppude lõpuks on teil see õigus. Ma ei oska seda kõike lihtsalt selgemini välja öelda.
Esimene kivi on veerema pandud, esimene sild süüdatud.
Mingu asjad kuidas tahes...
Tuled leida uued rajad ja lõpuks seista vastu isiklikele deemonitele.
On vaid kaks rada, lõplik murdumine või eneseleidmine,
üks neist peab mulle õige olema...
Võibolla on see postitus ka selle blogi lõpp, võibolla üldse hüvastijätt, kes teab. Ei ma ei plaani midagi lolli teha, lihtsalt kui sess saab tehtud, tuleb mõned isiklikud otsused ette võtta... Ja kas murduda, edasi langeda või raiuda endale tee sinna kuhu vaja... Ringist välja ja ehk kaotada kõik endine. Kes teab mis saab edasi, ilmselt ma saan seda omal nahal teada.
On aeg võtta uus suund oma elus või õigemini see suund mida olen alati taga ajanud kuid mitte kunagi pole sellele astunud. Võibolla ma ei suhtle enam mõne inimesega, võibolla ma lihtsalt kaon pikemaks ajaks vaateväljast, võibolla kes teab. Igastahes, eks näis mis saab... linna peal või netis kohtate mind ilmselt jätkuvalt nii et vahet pole... iseasi kas ma teile vaevun reageerima.
Siiski... tänud heade hetkede eest...
ja erilised tänud neile keda ehk neile vähestele keda olen tõeliselt sõpradeks nimetanud...
Well... aitab emo-talkist
Namarie...
Iced Earth - Dantes Inferno
esmaspäev, jaanuar 07, 2008
neljapäev, jaanuar 03, 2008
Tähistaevas
Nightwish - Sleeping Sun
Käisin üle mingi aja pikemalt jalutamas ja seda maal. Tähistaevas oli erakordselt ere ja selge, ma pole seda enam ammu nii erksana näinud ja kaunina. Ehk on asi selles et olen enamus aega linnas kus on vaevu tähti näha või istun arvuti taga. Tähistaevas paneb asjade üle mõtlema... Jalutuskäik oleks võinud pikem olla kui ainult jäine tuul ja selgest taevast tingitud jahedus poleks hakanud meelde tuletama et olen liiga õhukeselt riides ning lisaks külmetunud ka... polnud midagi tagasi koju.
Siiski, kuigi ma kavatsen mingi hetk praegu pooleli olevat loojuppi või pigem mustandit millest kunagi võib midagi saada.. siis siin üks lühike lõiguke, mille olen alati tahtnud kirja panna... Võiks öelda et see seostub tähistaevaga...
Noor preestrinna vedas end üles kindluse müürile, et leida sealt maagiõpilane kes seal istus ta taeva poole vaatas. Ta seisatas ja heitis ka pilgu tähistaevasse, mis suvisele ajale harjumatult tähine oli. Vari, lohe, isand ja emand, maag... need tundis preestrinna alati taevas ära...
"Tead, et erinevates paikades teatakse neid ka erinevate nimede all." Kostus hääl müürilt.
Maag vaatas müürinurgalt otse tema poole, raamat suletud.
"Tean," vastas neiu, "Keisririigis tuntakse lohet maona ja varju hämarikuna, idahõimud aga kutsuvad maagi targaks ja rüütlit sõdalaseks."
"Kuid need nimed pole olulised," vastas mees rahulikult ja jätkas. "Need on kõigest nimed, mis oleme neile andnud selle põhjal mida nad meile kunagi meenutanud või millega seostunud on.
"Sa tulid siia lugema."
"Õppima ja tähti vaatama." Kõlas juba tavapärane vastus.
Preestrinna ohkas ja vaatas oma rännukaaslast, mees oli temast ehk aasta vanem kuid tema vanuse üle oli raske otsustada, lihtsalt mitte miski mehe välimuses ei vihjanud sellele... mõni oleks pakkunud kaheksateist, keegi teine jälle kolmkümmend, kerge habe ja pikad hallisegused tumedad juuksed koos kahvatu nahaga. Maagia jättis välimusele omad jäljed, nagu ka tervisele või maailmavaatele - Nagu oli üks vanarahva ütlus, sa ei saa rääkida surnutega ilma muutumata nende sarnaseks. Preesterlikud müsteeriumid olid palju erinevamad sellest väest ja kunstist mis oli maagide pärusmaa, saladuslikumad, imelised ja ohtlikumad ja nõudsid alati loitsijalt oma hinna... asi mis oli ka üks põhjuseid miks vähesed võtsid selle raja jalge alla.
Möödus hetk ja veel kümmekond ning maag heitis taas pilgu taevale.
Lõpuks kostus preestrinna poolt: "Tohin ma sult midagi küsida?"
Noogutuse peale jätkates, küsis ta ühe küsimuse mis teda oli niikaua huvitanud kui ta noort maagi oli tundnud.
"Miks sa maag oled?"
"Ma pole veel maag, ma alles õpin?"
"Sa oled seda juttu ajanud juba niikaua kui olen sind tundnud. Ma olen näinud mida sa suudad... ometi kutsud sa end jätkuvalt õpilaseks?
"Iga küsimus omal ajal," vastas maag ja hakkas vaikselt enda ees käsi liigutama ja lausuma.
Ta tundis seda endas ja voogamas enda ümber, olemas kõiges ja kõigis, voolamas läbi kõiksuse nagu veri läbi soonte. See laulis tema hinges ning põles tema sisimas. Ta sirutus mustrite poole mida ta vajas ja hakkas lausuma, et väge paremini suunata. Sõnad, sümbolid ja fookused olid kõigest abivahendid, tööriistad et saavutada soovitud efekti lihtsamalt, mõistetavamalt ning viis et õppida mängima maailma enesega. Ta vaatas tähistaevast ja vormis õhku loori, millele ta maalis tähistaeva, asetas sinna tähed nagu need olid päristaevaski. Siis ta lõpetas selle töö.
Preestrinna jälgis seda imestunult. Alguses oli vaid maag, kuid siis oli maagi kohale kogunenud vari, mis oli keerdunud nende mõlema ümber ja siis olid ilmunud valgustäpis millest said tähed, mis omakorda võtsid kuju nagu nad taevas olid. Lõpuks olid vaid nad kaks, müür ja see kummaline tähistaevas. Oli tunne nagu maag oleks nad selle juurde viinud või hoopis taeva alla toonud.
Siis hakkas maag liigutama tähti, muutma tähtkujusid ja looma uusi.
"Mäletad, mida sulle ütlesin kui tutvusime? Et ma tahan teada iga tähe nime ja lugu ning valitseda nende kõigi üle, vormida neid nagu pottsepp voolib savi. Selles peitub ka minu vastus su küsimusele."
"Võim ja teadmised..."
"Just, kaks asja mille järgi püüdlemata ei saa seda rada jalge alla võtta. Soov mõista kõike ja soov omada kontrolli kõiksuse üle. Kelle puhul paistab üks rohke välja, kelle puhul teine. Minu puhul mõlemat." Mis põhjusel... kui ma vaid ise ka mäletaks. Ja selle meenutamine oleks ehk liiga pikk lugu tänase õhtu jaoks.
Ta tõusis ja puudutas omaloodud taevast ja hajutas selle paari käeviipega.
"Kõigest illusioon," vastas preestrinna seda vaadates.
"Kõigest," vastas maag kurvalt. "Kuid kord ma liigutan tähti ümber ja toon kuu taevast alla.
"Sinu puhul see ei üllataks."
Ja tähed särasid nende kohal, nagu nad olid alati seda teinud...
---
Ehk siis jah... homme taas Tartu... sess
Käisin üle mingi aja pikemalt jalutamas ja seda maal. Tähistaevas oli erakordselt ere ja selge, ma pole seda enam ammu nii erksana näinud ja kaunina. Ehk on asi selles et olen enamus aega linnas kus on vaevu tähti näha või istun arvuti taga. Tähistaevas paneb asjade üle mõtlema... Jalutuskäik oleks võinud pikem olla kui ainult jäine tuul ja selgest taevast tingitud jahedus poleks hakanud meelde tuletama et olen liiga õhukeselt riides ning lisaks külmetunud ka... polnud midagi tagasi koju.
Siiski, kuigi ma kavatsen mingi hetk praegu pooleli olevat loojuppi või pigem mustandit millest kunagi võib midagi saada.. siis siin üks lühike lõiguke, mille olen alati tahtnud kirja panna... Võiks öelda et see seostub tähistaevaga...
Noor preestrinna vedas end üles kindluse müürile, et leida sealt maagiõpilane kes seal istus ta taeva poole vaatas. Ta seisatas ja heitis ka pilgu tähistaevasse, mis suvisele ajale harjumatult tähine oli. Vari, lohe, isand ja emand, maag... need tundis preestrinna alati taevas ära...
"Tead, et erinevates paikades teatakse neid ka erinevate nimede all." Kostus hääl müürilt.
Maag vaatas müürinurgalt otse tema poole, raamat suletud.
"Tean," vastas neiu, "Keisririigis tuntakse lohet maona ja varju hämarikuna, idahõimud aga kutsuvad maagi targaks ja rüütlit sõdalaseks."
"Kuid need nimed pole olulised," vastas mees rahulikult ja jätkas. "Need on kõigest nimed, mis oleme neile andnud selle põhjal mida nad meile kunagi meenutanud või millega seostunud on.
"Sa tulid siia lugema."
"Õppima ja tähti vaatama." Kõlas juba tavapärane vastus.
Preestrinna ohkas ja vaatas oma rännukaaslast, mees oli temast ehk aasta vanem kuid tema vanuse üle oli raske otsustada, lihtsalt mitte miski mehe välimuses ei vihjanud sellele... mõni oleks pakkunud kaheksateist, keegi teine jälle kolmkümmend, kerge habe ja pikad hallisegused tumedad juuksed koos kahvatu nahaga. Maagia jättis välimusele omad jäljed, nagu ka tervisele või maailmavaatele - Nagu oli üks vanarahva ütlus, sa ei saa rääkida surnutega ilma muutumata nende sarnaseks. Preesterlikud müsteeriumid olid palju erinevamad sellest väest ja kunstist mis oli maagide pärusmaa, saladuslikumad, imelised ja ohtlikumad ja nõudsid alati loitsijalt oma hinna... asi mis oli ka üks põhjuseid miks vähesed võtsid selle raja jalge alla.
Möödus hetk ja veel kümmekond ning maag heitis taas pilgu taevale.
Lõpuks kostus preestrinna poolt: "Tohin ma sult midagi küsida?"
Noogutuse peale jätkates, küsis ta ühe küsimuse mis teda oli niikaua huvitanud kui ta noort maagi oli tundnud.
"Miks sa maag oled?"
"Ma pole veel maag, ma alles õpin?"
"Sa oled seda juttu ajanud juba niikaua kui olen sind tundnud. Ma olen näinud mida sa suudad... ometi kutsud sa end jätkuvalt õpilaseks?
"Iga küsimus omal ajal," vastas maag ja hakkas vaikselt enda ees käsi liigutama ja lausuma.
Ta tundis seda endas ja voogamas enda ümber, olemas kõiges ja kõigis, voolamas läbi kõiksuse nagu veri läbi soonte. See laulis tema hinges ning põles tema sisimas. Ta sirutus mustrite poole mida ta vajas ja hakkas lausuma, et väge paremini suunata. Sõnad, sümbolid ja fookused olid kõigest abivahendid, tööriistad et saavutada soovitud efekti lihtsamalt, mõistetavamalt ning viis et õppida mängima maailma enesega. Ta vaatas tähistaevast ja vormis õhku loori, millele ta maalis tähistaeva, asetas sinna tähed nagu need olid päristaevaski. Siis ta lõpetas selle töö.
Preestrinna jälgis seda imestunult. Alguses oli vaid maag, kuid siis oli maagi kohale kogunenud vari, mis oli keerdunud nende mõlema ümber ja siis olid ilmunud valgustäpis millest said tähed, mis omakorda võtsid kuju nagu nad taevas olid. Lõpuks olid vaid nad kaks, müür ja see kummaline tähistaevas. Oli tunne nagu maag oleks nad selle juurde viinud või hoopis taeva alla toonud.
Siis hakkas maag liigutama tähti, muutma tähtkujusid ja looma uusi.
"Mäletad, mida sulle ütlesin kui tutvusime? Et ma tahan teada iga tähe nime ja lugu ning valitseda nende kõigi üle, vormida neid nagu pottsepp voolib savi. Selles peitub ka minu vastus su küsimusele."
"Võim ja teadmised..."
"Just, kaks asja mille järgi püüdlemata ei saa seda rada jalge alla võtta. Soov mõista kõike ja soov omada kontrolli kõiksuse üle. Kelle puhul paistab üks rohke välja, kelle puhul teine. Minu puhul mõlemat." Mis põhjusel... kui ma vaid ise ka mäletaks. Ja selle meenutamine oleks ehk liiga pikk lugu tänase õhtu jaoks.
Ta tõusis ja puudutas omaloodud taevast ja hajutas selle paari käeviipega.
"Kõigest illusioon," vastas preestrinna seda vaadates.
"Kõigest," vastas maag kurvalt. "Kuid kord ma liigutan tähti ümber ja toon kuu taevast alla.
"Sinu puhul see ei üllataks."
Ja tähed särasid nende kohal, nagu nad olid alati seda teinud...
---
Ehk siis jah... homme taas Tartu... sess
kolmapäev, jaanuar 02, 2008
Mälestused põlevad sisimas.
Manowar - Spirit Horse of The Cherokee
Pole midagi valusamat kui mälestused, kuid head mälestused võivad kõrvetada palju hullemini kui halvad. Kui mõelda kõigele läinule-kadunule, aegadele mida enam ei tule ja paljuski sellele mis aja jooksul muutunud on, pole isegi need parimad mälestusedki enam nii toredad või lahedad.
Jah, ma jätkuvalt emotsen, aga mul on ükskõik ka.
Blogi kirjutamine on kuidagi kergem kui asjade välja ütlemine, mis sest et tegu praktiliselt samade asjadega on. Kuid tõesti, mälestused on valusad kuid nendeta ei saa... kes ei mäleta minevikku elab tulevikuta. Kui järgi mõelda, siis see ütlus on liiga kahtlane et täpselt paika pidada. Või kui et minevik on valus siis seda ka tulevik? Viimast ehk kindlasti, sest asjad lähevad üha enam metsapoole. Kunagi üritasin ehk elada heades mälestustes ja heade hetkede nimel, nüüd on minust esimeste vang saanud, mineviku ahelad seovad mind siia kuristikku kus olen, head hetked... heh ma ei vaevu enam nende nimel elama... asjadel pole nagunii eriti mingit mõtet, seega milleks üldse vaeva näha, milleks üldse midagi saavutada kui kõik nagunii saast on. Mis kuramuse point üldse kogu sel segadusel nimega maailm või siis elu on?
Ometi ma veel pingutan... kasvõi lihtsalt sellepärast et mul oleks midagi peale lakke vahtimise teha. Kuid mida ma üritan? Korraldan larpi ja üritan mingeid näruseid eksameid ära teha. Mille nimel? Ma enam ise ka ei tea... Võibolla seetõttu et olen lihtsalt harjunud.
Ometi on ehk veel üks võimalus...
Manowar - Defender
Manowar - Spirit Horse of The Cherokee
Pole midagi valusamat kui mälestused, kuid head mälestused võivad kõrvetada palju hullemini kui halvad. Kui mõelda kõigele läinule-kadunule, aegadele mida enam ei tule ja paljuski sellele mis aja jooksul muutunud on, pole isegi need parimad mälestusedki enam nii toredad või lahedad.
Jah, ma jätkuvalt emotsen, aga mul on ükskõik ka.
Blogi kirjutamine on kuidagi kergem kui asjade välja ütlemine, mis sest et tegu praktiliselt samade asjadega on. Kuid tõesti, mälestused on valusad kuid nendeta ei saa... kes ei mäleta minevikku elab tulevikuta. Kui järgi mõelda, siis see ütlus on liiga kahtlane et täpselt paika pidada. Või kui et minevik on valus siis seda ka tulevik? Viimast ehk kindlasti, sest asjad lähevad üha enam metsapoole. Kunagi üritasin ehk elada heades mälestustes ja heade hetkede nimel, nüüd on minust esimeste vang saanud, mineviku ahelad seovad mind siia kuristikku kus olen, head hetked... heh ma ei vaevu enam nende nimel elama... asjadel pole nagunii eriti mingit mõtet, seega milleks üldse vaeva näha, milleks üldse midagi saavutada kui kõik nagunii saast on. Mis kuramuse point üldse kogu sel segadusel nimega maailm või siis elu on?
Ometi ma veel pingutan... kasvõi lihtsalt sellepärast et mul oleks midagi peale lakke vahtimise teha. Kuid mida ma üritan? Korraldan larpi ja üritan mingeid näruseid eksameid ära teha. Mille nimel? Ma enam ise ka ei tea... Võibolla seetõttu et olen lihtsalt harjunud.
Ometi on ehk veel üks võimalus...
Manowar - Defender
teisipäev, jaanuar 01, 2008
Uusaasta
Iron Maiden - Dance of Death
Taas üks aasta surnud ja järgmine alanud.
Polegi enam midagi enamat öelda, arvuti jamab, kas asi videokaardis, mõnes viiruses või mida ma pigem aiman monitoris. Kuid siiski... Mõned sõnad on vajalikud kui tuli lõkkes või vesi tiigis. Iseasi kas ma need õiged ka leian. Harilikult ma ei leia...
Detsember on olnud mõnes mõttes valus kuu ja kuigi olen siiski oma vanade vigade küüsis, olen ehk viimaks reaalselt mõistnud oma olukorda, enam ma lihtsalt ei arva, vaid nüüd ka tean mis olukorras ma olen ja ma ei loo enam endale illusioone... ehk lihtsalt mitte enam sel määral mil varem. Illusioonid ja maskid on ainsad mis on mul alati olnud ning ainsaks leevenduseks mu murtud... hingele. Juba öeldud sõnad, kuid vähemalt sellised mida hetkel ei vaata ma läbi mingisuguse tunneteprisma. Olen alati tunnistanud muutumise vajadust, kunagi ma seda ometi tegin, kuid palju kordi kui olen seda öelnud on see jäänud ajutiseks või olen ma seda kõigest öelnud, mitte teinud. Kompleksid, hingepiinad, kahtlane käitumine ja failimine on muutunud alaliseks või on nad seda alati olnud... Ei tahaks sellesse süveneda, kuid pean.
Kunagi veel tundsin et lähen millegiga oma sisimas vastuollu, kuid nüüd ma ei leia enam sedagi. nagu olen varem öelnud, olen sisimas tühi, see mid ate näete on kõigest mask. Omaette olen hoopis teise iseloomuga, kuid siiski ka see omaetteoleku loomus on mask ei midagi rohkemat ei midagi vähemat. Ja mis kõige hullem... ma lihtsalt võtan teiste inimeste ütlemisi, käitumisviise või reaktsioone... kohati isegi hääletoone üle, seda alles hiljem märgates. Kas tõesti püüan sellega omaenese tühjust täita? Kuidas olen ometi selleni langenud...
Ning kas tõesti on asi nõrkuses ja laiskuses? Viimases ilmselt vähem kui esimeses. Üks põhjuseid on ehk see, et olen alati olnud kohutavalt kinni minevikus ja püüan minevikuseise hoiduda ning teiseks... ma kardan kaotada paljut sellist mis mul veel oli või mida olen hetkel kaotamas. Et pääseda praegusest olukorrast peaksin ette võtma samme mille peale ma ei taha mõelda ning põletama enda järel liiga palju sildu... võimalik et kõik ja sellega jääks ma paljust ilma mis on praegu või sellest heast mis oli vahepeal. Viimane on ehk kaotatud... aga siiski... In the flames and darkness we are reborn...
Esimene samm on alati raskeim ning meil kõigil on isiklik muster mida läbida...
Iron Maiden - Rime of The Ancient Mariner
Taas üks aasta surnud ja järgmine alanud.
Polegi enam midagi enamat öelda, arvuti jamab, kas asi videokaardis, mõnes viiruses või mida ma pigem aiman monitoris. Kuid siiski... Mõned sõnad on vajalikud kui tuli lõkkes või vesi tiigis. Iseasi kas ma need õiged ka leian. Harilikult ma ei leia...
Detsember on olnud mõnes mõttes valus kuu ja kuigi olen siiski oma vanade vigade küüsis, olen ehk viimaks reaalselt mõistnud oma olukorda, enam ma lihtsalt ei arva, vaid nüüd ka tean mis olukorras ma olen ja ma ei loo enam endale illusioone... ehk lihtsalt mitte enam sel määral mil varem. Illusioonid ja maskid on ainsad mis on mul alati olnud ning ainsaks leevenduseks mu murtud... hingele. Juba öeldud sõnad, kuid vähemalt sellised mida hetkel ei vaata ma läbi mingisuguse tunneteprisma. Olen alati tunnistanud muutumise vajadust, kunagi ma seda ometi tegin, kuid palju kordi kui olen seda öelnud on see jäänud ajutiseks või olen ma seda kõigest öelnud, mitte teinud. Kompleksid, hingepiinad, kahtlane käitumine ja failimine on muutunud alaliseks või on nad seda alati olnud... Ei tahaks sellesse süveneda, kuid pean.
Kunagi veel tundsin et lähen millegiga oma sisimas vastuollu, kuid nüüd ma ei leia enam sedagi. nagu olen varem öelnud, olen sisimas tühi, see mid ate näete on kõigest mask. Omaette olen hoopis teise iseloomuga, kuid siiski ka see omaetteoleku loomus on mask ei midagi rohkemat ei midagi vähemat. Ja mis kõige hullem... ma lihtsalt võtan teiste inimeste ütlemisi, käitumisviise või reaktsioone... kohati isegi hääletoone üle, seda alles hiljem märgates. Kas tõesti püüan sellega omaenese tühjust täita? Kuidas olen ometi selleni langenud...
Ning kas tõesti on asi nõrkuses ja laiskuses? Viimases ilmselt vähem kui esimeses. Üks põhjuseid on ehk see, et olen alati olnud kohutavalt kinni minevikus ja püüan minevikuseise hoiduda ning teiseks... ma kardan kaotada paljut sellist mis mul veel oli või mida olen hetkel kaotamas. Et pääseda praegusest olukorrast peaksin ette võtma samme mille peale ma ei taha mõelda ning põletama enda järel liiga palju sildu... võimalik et kõik ja sellega jääks ma paljust ilma mis on praegu või sellest heast mis oli vahepeal. Viimane on ehk kaotatud... aga siiski... In the flames and darkness we are reborn...
Esimene samm on alati raskeim ning meil kõigil on isiklik muster mida läbida...
Iron Maiden - Rime of The Ancient Mariner
Tellimine:
Postitused (Atom)