Mõtted 14

Loobusin kombest panna kirja seda mida kuulan postitust alustades ja lõpetades.

Olen ühtteist edasi lükanud ja olukord ei meeldi mulle, esimene samm on raskeim kuid kuis ee on tehtud ei tähenda see seda et ülejäänud lihtsad oleksid. Eksamid on mõnevõrra edukamalt hakanud minema... jah, asi on nende puhul jätkuvalt õppimises ja ainult õppimises. Well... kunagi kõrgemas matemaatikas see ehkl nii polnud, aga matemaatika on matemaatika. Ja siis olid teised ajad.

Aeg on alati minu vastu tegutsenud, liiga palju on lihtsalt kadunud või läinud ja kui sa midagi tulevikus ei näe, siis on ehk minevik ka ainus asi mille külge klammerduda, isegi siis kui sa seda ei soovi. 2001-2003 on aeg, mille ma tahaks parema meelega ära unustada... well 2003 detsembrikuu on ehk juba mäletamist väärt... aga muu... oh seda on vähe. Ma ei taha meenutada milline ma siis olin... ei ma polnud oss või midagi sellist, olen taibanud et oss pole ma kunagi olnud, isegi seal ligidal mitte, pigem olin ma eksinud pisut teistmoodi eksinud kui ma nüüd olen. Kuid peale seda hakkasid asjad liikuma hoopis teise suunda, 2004... oli areng, üleminek. 2005 oli meenutamist väärt aasta, isegi siis kui ma seda täiel määrtal nii kogeda ei saanud kui oleksin tahtnud, 2006 oli sügiseni hea, olgu kooliprobleemid aasta alguses olid nii ja naa... lisaks mõned hetked, kuid seni kuni asjad taas allamäge läksid, ei tahaks küll 2007st rääkida... kuid see on olnud nii areng kui ka langus. Seven years? Indeed...

Olen olnud nõrk ja mõnikord tugev, kuid olen taas nõrgem, nüüd kui üritan leida seda mida otsin... vabadust, jõudu, selgust, hingerahu, tarkust... kes teab kuidas seda kokku võtta... iseennast ütleks ma, olen ma languste suhtes eriti vastuvõtlik ja eriti vastuvõtlik ühe asja suhtes ja need on inimesed.

Jah, teised inimesed on minu üks suurimaid nõrkusi, olen neist liiga sõltuv, vajan neid keda hindan ja vajan samapalju ka inimesi keda vihata. Olen sõltuvuses sellest neetud karjast... asi mida poleks tohtinud taas juhtuda. Ma ei ütle midagi halba nende heade hetkede kohta olgu need reede õhtud, pirol olemised, larpid, drägonid, lihtsalt olekslemised ja pubikäigud... nendel aegadel on oma väärtus ja paljud neist keda hindan... sõbrad ja muidu lahedad tuttavad, kes olete mind aidanud või lihtsalt olemas olnud, olen tänulik ja teie puhul on see olnud mu enese viga et olen teist ja teie olemasolust sõltuvaks muutunud. Ja vihkan seda sõltuvust...

Tean, et minust räägitakse taga ja minu kohta levib erinevaid kuuldusi, nolifer totalis on asi mille vastu pole mul iseenesest midagi, samas olen kuulnud muustki... teil on õigus mind arvustada, ma tean väga selgelt kui lihtne on kellestki taga rääkida ja siis koos temaga kusagil istuda ja juua ning "läbi saada." Teen seda isegi ning näen ka seda iga päev ja ma ei ole paranoiline... Ausaltöeldes, võite mulle ka oma arvamuse otse näkku öelda... kriitika vastu pole mul midagi, pigem see toob maapeale tagasi... teeb meele selgemaks... kuni see pole lihtsalt labane mõnitus...

Võite isegi siinsamas vastata kui soov on.

Nõustun ühes asjas, me kõik sureme, kuid kõik meist ei ela. Jah... et elada on vaja eesmärki, et elada on vaja enesemõistmist, et elada on vaja jõudu. Kas ma olen üldse elanud rohkem kui vaid kokku mõned kuud kogu sellest olemisvormist milles olen olnud? Samas... väga vähesed elavad... enamik lihtsalt liigub hällist hauda, seda taipamata. Irvitan selle teadmatuse üle, sest ei näe selles õndust. Mis on üldse elu mõte? On omajagu neid kes usuvad et 2012 on lõpp, kas on? Või kui on, mis on kõige senise mõte, mis on elu mõte, mis on maailma mõte. Vastasin kunagi, et kui saan teada kõige mõtte, siis jätan selle enda teada ja sain vastuseks et ehk ongi nii kõige parem. Leian end selle vaatenurgaga nõustumast, inimkond on enamjaolt lambakari kes määgides kuristiku poole jalutab, juhituna karjajuhtidest ja karjastest kes näevad vaid seda mida usuvad nägevat ja see on sild paremale karjamaale.

Ausalt te ei taha teada mida kõike ma põlastan, isegi see põlastus on omamoodi ahel. Siiski on asju mida austan, eelkõige just sisemist tugevust, omadust olla ise ja seda ka reaalselt. Hindan ka tarkust ja meelekindlust, hindan tahtejõudu... on lihtsalt maailmas ka seda mida austan... jaon üllus. Mul on raske selgitada, mis on minu jaoks üllus, kuid ma tean et ei saavuta seda ega otsigi, see on midagi mis pole minu jaoks ja suudan vaid üht-kaht inimest ehk nimetada tõeliselt üllaks.

Ma pole kannataja, ma olen kannatanud kuid ei nimeta end selleks. Olen endale põhjustanud ja pidanud ka teiste tõttu igasugust saasta läbi elama... õnnitleks mõningaid inimesi gümnaasiumiaastatelt, ei suuda teie peale kas teid vihkavalt või siis põlastavalt mõeldagi. Olen eksinud nagu ma seda juba varem ütlesin. On neid kes on teiste tõttu minust palju rohkem kannatanud.

Pean õppima elama oma hingepiinadega. Teist võimalust pole.

Elu on ilus ütlemine võib jätkuvalt seenele sõita, elu on elu.Olen hetkel väsinud rääkimast, oma mõtteid iseenda või maailma kohta... see kõlab emoteenilt... aga mina ei salli maailma ja maailm ei salli mind on meie suhte ehk parim kokkuvõte. Ja ma naudin irooniat.

Eneseanalüüsina on see tekst küllaltki saast variant aga pean sellega läbi ajama... ma ei soovi eriti palju keskenduda oma tunnetele või hirmudele... hääbuvatele lootustele ning tõenäolisele kujunevale hullumeelsusele... Oleks ilmselt ammu pidanud psühhide juurde ronima, kuid ega nad poleks osanud mind siis aidata, ei oskaks ka nüüd ega hiljemgi. Olen üksinda keset jäätunud välju, tähistaevas mu pea kohal säramas... kuid enam ei lohuta see sära mind... vaid pigem pimestab, kuid tähtede vahel on pimedus millesse vaadata... varjamas seda mis kaugustes... Jah, ma naudin kaugusi ja tuult.


Aga jah... ma olen väsinud, ega suuda hetkel enam midgai rohkemat öelda.