Mustsulg libises laisalt läbi õhu, või vähemalt millegi mida võis selleks nimetada. Oli vaid värvust vahetav ruum nende ümber ning värvidki ei olnud loomulikud, pigem olid nad luumulike värvide vastandid, pimeduse värvid ja siin tasandil asendas pimedus valgust. Ähmaselt kumas läbi nende füüsiline maailm, kus polnud sama koha peal muud kui meri. Mustsulg heitis pilgu enda alla. Sorts ja hunt sünges vaikuses jalutamas. Kui linnud seda teeksid, oleks Mustsulg ohanud. Nad kolm olid tõesti veider seltskond, mitte keegi polnud neist see kellena ta paistis, kõigil olid omad saladused milledest pooli teadsid nad kõik, kuid ülejäänu oli see mis jäi nende endi meeltesse. Kolm igavest rändurit ja ehk ka kolm neetut.
Ometi usaldas ronk neid kahte. Ta mõistis musta riietatud ränduri olemust ja teadis kes mees on, kuigi oli asju mis mehe puhul ikka veel küsitavateks jäid. Siiski oli mees tema isand ja kaaslane olnud läbi tule ja vee ning omal veidral moel oli ta kõige auväärsem isik keda lind teadis. Hunt oli omamoodi olend, loodusvaimu ja looma järeltulija, hundikuningas nagu temasuguseid kutsuti. Ja tema ise, ronk ei tahtnud mõeldagi kui kaugele see lugu tagasi läheb.
Igastahes sorts peatus lõpuks. Nende ümber kumas läbi raja rannik. Ta kõndis tõmmates käega läbi õhu ja visualiseerides ust. Varjud hakkasid keerlema kui maag peatus ja lihtsalt käskis: "Avane."
Rada hajus ja nad seisid kivisel rannikul. Eemal oli näha kidurat metsa ja teerada. Sorts istus oma saua kõrvale visates maha ja heitis pilgu taevasse. Oli pilvine ilm ning hunt oli maha istunud ja vaikselt lõrises ta peale. Mustsulg mõistis hundikuninga probleemi, olles looduse ja selle väe olend, oli talle nende sortsist kaaslase maagia mitmegi nurga alt vastuvõetamatu. Mees oli ikkagi kõigele lisaks veel surnumanaja ka.
"Mis järgmiseks," küsis ta mõttekõnes.
"Puhkame. Siis teed sa tiiru saarele ja jääd minust mõningast kaugust hoidma. Tarkhammas jääb siia ligidale laande kuniks ma asulat otsin."
"Ja edasi?" Küsis Mustsulg õhus tiirutades. "Sa pole eriti midagi sellest retkest rääkinud, kuid su mõtete vari reedab mulle, et su tegelikud plaanid ei ole siia sihitud.
"Polegi. Kuid on mõned isikud, kellega ma soovin vestelda.
"Kes?"
"Pole oluline." Vastas sorts silmi sulgedes. Vähemasti hetkel veel mitte, ma pean väheke mõtlema kuidas seda korraldada."
Mustsulg kraaksatas ja laskus lähedasele kivile, püüdes jõuda selgusele oma kaaslase plaanide osas. Kõigepealt teha pikk rännak mööda radu ja tulla mingitele kaljustele saartele, kus peale kalurite ja mõndade kitsekasvatajate midagi erilist polnud. Ja siis öelda, et see on kõigest vahepeatus. Mees oli niigi kaugele lõunasse tulnud. Sinna kus valitsesid keisririigi seadused ja hoopis võõras usk. Viimane mis oleks mehe parimal juhul kividega surnuks loopinud, halvimal tuleriidale toppinud.
Muidugi, ta oleks kumbagi üritanuile kaasa tundnud.
Ta mõtles veel mõne hetke mõtete kuju üle. Nende omavaheline side võimaldas neil vabalt omavahel mõttekõnes suhelda või teada teise seisukorda ja asukohta. Samuti võimaldas see vähesel määral aduda teise mõtteid ja jagada mõningaid mälestusi. Kuid viimased kippusid olema ähmased, seega sai ainult üks oletus olla tõene. Mõtete kujund vihjas pigem võimuga olenditele kui saare asukatele, keda võis ta mõelda ja siis ta taipas.
Ronk mäletas neid, Vare saarte kuute jumalat. Vaimud kes olid meelitanud siinsed inimesed end kummardama ja nõnda jumalateks tõusnud: Nõrkadeks jumalateks kelle jõud ei küündinud sellest saarest kaugemale, kuid siiski oli tegu jumalatega, õigemini nüüd võimult tõugatud jumalatega.
Ronk leidis end avastamast, et linnud siiski suudavad mingil määral ohata...
Järgneb
pühapäev, detsember 23, 2007
neljapäev, detsember 20, 2007
Zavood ja jõulud
Xandria - Widescreen
Eilne oli vahelduseks isegi lõbus. Hommik jäi suhteliselt ära kuna ärkasin toanaabri tagasituleku peale ja küsisin talt kella... kui vastuseks tuli 13.42 olin shokis ja ei tahtnud seda kohe uskuda. Aga siis toimus mingisugune leppimine ja suutsin ennast mingil momendil lõpuks linan vedada. Viimane loeng jäi ära ja sai koos Jaanaga söömas käidud ja peale seda asju aetud, peale mida trenni ja selle jõuluolemisse. Trenn oli mõnus ja nö jõuluolemine... ehk siis tasuta toit Anne noortekeskuse poolt. Maitsev. Siis tagasi linna.
Ühika asemel otsustasin minna otse linna ja Zavoodi. Zavoodi minekul oli hea tagajärg, oli seltskond olemas ja hetkel vaba olev Oll samuti. Fun õhtu tuli, kuigi lõpptulemusena see rahakotile ilmselt nii fun ei olnud... aga siiski. Well noh, Zavoodist sai liigutud edasi Krooksu, käis isegi läbi hüüdlause, et teeme Krooksu agasi trooks. Muig, kahju et Raxi leti taga polnud.. Peale seda pitsakast läbi, et natuke süüa. Ei tea kõht tundus tühjana veel... ja siis magama.
Eilse õhtu mõjul ärkasin täna varakult, juba enne seitset.
--------
Jõulud on tulemas... ilma lumeta ja ilma jõulutundeta. Ausaltöeldes pole mul jõulutunnet nagunii juba aastaid olnud nii, et vahet pole, ma isegi ei tähista seda püha, ma lihtsalt naudin toitu ja kinke ning puhkust. Siiski ei tahaks nagu kodus olla... pere, sugulased ja muu... ma lihtsalt ei kavatse neid taluda. Heade sõprade seltskond oleks parem või siis... lihtsalt üksindus ja võimalus rahulikult omaette olla. Ah vahet pole, igastahes jõulud põlema ja tähistage pigem aasta pikimat ööd.
Praeguseks ehk kõik...
Nightwish - Live to Tell The tale
Eilne oli vahelduseks isegi lõbus. Hommik jäi suhteliselt ära kuna ärkasin toanaabri tagasituleku peale ja küsisin talt kella... kui vastuseks tuli 13.42 olin shokis ja ei tahtnud seda kohe uskuda. Aga siis toimus mingisugune leppimine ja suutsin ennast mingil momendil lõpuks linan vedada. Viimane loeng jäi ära ja sai koos Jaanaga söömas käidud ja peale seda asju aetud, peale mida trenni ja selle jõuluolemisse. Trenn oli mõnus ja nö jõuluolemine... ehk siis tasuta toit Anne noortekeskuse poolt. Maitsev. Siis tagasi linna.
Ühika asemel otsustasin minna otse linna ja Zavoodi. Zavoodi minekul oli hea tagajärg, oli seltskond olemas ja hetkel vaba olev Oll samuti. Fun õhtu tuli, kuigi lõpptulemusena see rahakotile ilmselt nii fun ei olnud... aga siiski. Well noh, Zavoodist sai liigutud edasi Krooksu, käis isegi läbi hüüdlause, et teeme Krooksu agasi trooks. Muig, kahju et Raxi leti taga polnud.. Peale seda pitsakast läbi, et natuke süüa. Ei tea kõht tundus tühjana veel... ja siis magama.
Eilse õhtu mõjul ärkasin täna varakult, juba enne seitset.
--------
Jõulud on tulemas... ilma lumeta ja ilma jõulutundeta. Ausaltöeldes pole mul jõulutunnet nagunii juba aastaid olnud nii, et vahet pole, ma isegi ei tähista seda püha, ma lihtsalt naudin toitu ja kinke ning puhkust. Siiski ei tahaks nagu kodus olla... pere, sugulased ja muu... ma lihtsalt ei kavatse neid taluda. Heade sõprade seltskond oleks parem või siis... lihtsalt üksindus ja võimalus rahulikult omaette olla. Ah vahet pole, igastahes jõulud põlema ja tähistage pigem aasta pikimat ööd.
Praeguseks ehk kõik...
Nightwish - Live to Tell The tale
neljapäev, detsember 13, 2007
Natuke järjejuttu
Mõtlesin kirjutamist taas alustada ja siin on siis vähemasti mingi alustus. Võibolla kirjutan seda edasi, võibolla jätan taas katkendiks.
...
Keset pilvi kõrgus üksildane torn ja muud polnudki. Oli mingisugune ebamäärane taevalaotus, mis tumehallist kivimist torni ümbritses. Hallid pilved olid torni kohal ja all. Kõik muu oli tühi kui mitte arvestada torni rõdul tukastavat üksildast kogu. Kummalise isiku rõivastus oli must, seda olid tema püksid, särk, mantel, saapad ja kindad. Mees ise oli kahvatu ning ta juuksed hõbehallid.
Rõduveerel vedeles väike sõrmus, mille kivi sees keerles veider udu, mis hakkas koos sõrmusel olevate ruunidega kummastavalt helendama.
Siis järgnes heli, mis oli kuuldav või pigem tajutav üksnes antud sõmuse omanikule. Üks silm avanes ja siis teine. Heli vastas ainult ühele teisele sõrmusele ja kogu teadis kes teda üritab kätte saada.
Sõrmus lendas üle rõduveere ja alla pilvedesse.
Sorts jäi jälgima seda kuidas sõrmus ülemistest pilvedest allapoole langes. Paraku olid selel ruumikillu piirid ja väänatud füüsikaseadused juba kord sellised. Ta ohkas ja ootas kui sõrmus veel paar tiiru tegi. See kutsus teda jätkuvalt. Ohkega sai see õhust haaratud ning sõrme torgatud, kutsuja ilmselt tahtis teda vägagi kätte saada.
Udujas kogu ilmus sõrmuse kohale. Tulessaar, Tarbatu arhimaag ning Põhja-Liivimaa varjda heitis vaatajale pilgu.
"Sa ajasid mind üles," vastas pahur sorts, "Kas sul tõesti kedagi teist tüüdata pole."
"Ei, sest sina oled hetkel ainuke kelle poole saan..."
"Jälle see vana jutt," kostus vastus. "Jälle seesama olukord, et vajad kedagi kes ei oleks seotud ühegi maagigildiga ega nende omavahelise poliitikaga. Ega hooliks mitte ühestki seadusest, mis muidu maage piiravad...
"Olen sulle alati..."
"Korralikult tasunud? Ei, ma saan kaela mingi olukorra, millest ma vaevu eluga välja tulen, korraliku tasu eest saan midagi nigelat, Rooma nõiakütid end jälitama ja taas ilmuvad välja gildinarrid, kes räägivad kui tagaotsitav ma ikkagi olen. Vastus on ei.
"Kaaren, asi on sinuga seotud.
Kaarnaks nimetatu jäi hetkeks vait. Oli vaid kaks asja millest Tulessaar talle vihjates võis rääkida. Esimene neist oli tema gildi tagasi melitamine, kuid seda arhimaag enam ei üritanud: kuid teine asi...
Kaaren vandus ja palus arhimaagil värava avada.
Väravast läbi astudes, leidis ta end peale lühikest rännakut Tulessaare kabinetist. Vana arhimaagi kabinet oli samasugune nagu ikka. Enamikek seinu katmas raamaturiiulid ja välimsuelt selline nagu oleks koristaja paariks sajandiks puhkuse võtnud, kes teab, ehk oligi kui arvestada arhimaagi kommet õhuvaime teenritena rakendada. Maag ise istus laua taga. Riietatud rohelisse ametirüüsse, juuksed ja habe hallimad kui Kaaren seda mäletas.
Kaaren istus sõnagi lausumata maha ja jälgis kuidas Tulessaar kõrvalruumi läks. Ta ei saanud ilma viskiklaasita vestlust alustatud. See aga andis aega asjade üle järgi mõelda. Sorts vandus oma kiiret käitust, poleks olnud sugugi ebaharilik kui ted apoleks petetud siia tulema, et talle kaela määrida. Kui aus olla siis eelistas ta mitmeid muid tööpakkujaid rohkem, siiski suutis just tema ta alati ära rääkida. Polnud midagi parata, Tulessaar oli kaarna isiklik juhendaja olnud ja lisaks ka ta praktiliselt üles kasvatanud. Maag tundis teda paremini kui ta soovinud oleks, lisaks tundis ta end vanamehe ees võlglasena.
Kuid nüüd see asi.... Kaaren ohkas, pördudes mõtetega minevikku...
...
Keset pilvi kõrgus üksildane torn ja muud polnudki. Oli mingisugune ebamäärane taevalaotus, mis tumehallist kivimist torni ümbritses. Hallid pilved olid torni kohal ja all. Kõik muu oli tühi kui mitte arvestada torni rõdul tukastavat üksildast kogu. Kummalise isiku rõivastus oli must, seda olid tema püksid, särk, mantel, saapad ja kindad. Mees ise oli kahvatu ning ta juuksed hõbehallid.
Rõduveerel vedeles väike sõrmus, mille kivi sees keerles veider udu, mis hakkas koos sõrmusel olevate ruunidega kummastavalt helendama.
Siis järgnes heli, mis oli kuuldav või pigem tajutav üksnes antud sõmuse omanikule. Üks silm avanes ja siis teine. Heli vastas ainult ühele teisele sõrmusele ja kogu teadis kes teda üritab kätte saada.
Sõrmus lendas üle rõduveere ja alla pilvedesse.
Sorts jäi jälgima seda kuidas sõrmus ülemistest pilvedest allapoole langes. Paraku olid selel ruumikillu piirid ja väänatud füüsikaseadused juba kord sellised. Ta ohkas ja ootas kui sõrmus veel paar tiiru tegi. See kutsus teda jätkuvalt. Ohkega sai see õhust haaratud ning sõrme torgatud, kutsuja ilmselt tahtis teda vägagi kätte saada.
Udujas kogu ilmus sõrmuse kohale. Tulessaar, Tarbatu arhimaag ning Põhja-Liivimaa varjda heitis vaatajale pilgu.
"Sa ajasid mind üles," vastas pahur sorts, "Kas sul tõesti kedagi teist tüüdata pole."
"Ei, sest sina oled hetkel ainuke kelle poole saan..."
"Jälle see vana jutt," kostus vastus. "Jälle seesama olukord, et vajad kedagi kes ei oleks seotud ühegi maagigildiga ega nende omavahelise poliitikaga. Ega hooliks mitte ühestki seadusest, mis muidu maage piiravad...
"Olen sulle alati..."
"Korralikult tasunud? Ei, ma saan kaela mingi olukorra, millest ma vaevu eluga välja tulen, korraliku tasu eest saan midagi nigelat, Rooma nõiakütid end jälitama ja taas ilmuvad välja gildinarrid, kes räägivad kui tagaotsitav ma ikkagi olen. Vastus on ei.
"Kaaren, asi on sinuga seotud.
Kaarnaks nimetatu jäi hetkeks vait. Oli vaid kaks asja millest Tulessaar talle vihjates võis rääkida. Esimene neist oli tema gildi tagasi melitamine, kuid seda arhimaag enam ei üritanud: kuid teine asi...
Kaaren vandus ja palus arhimaagil värava avada.
Väravast läbi astudes, leidis ta end peale lühikest rännakut Tulessaare kabinetist. Vana arhimaagi kabinet oli samasugune nagu ikka. Enamikek seinu katmas raamaturiiulid ja välimsuelt selline nagu oleks koristaja paariks sajandiks puhkuse võtnud, kes teab, ehk oligi kui arvestada arhimaagi kommet õhuvaime teenritena rakendada. Maag ise istus laua taga. Riietatud rohelisse ametirüüsse, juuksed ja habe hallimad kui Kaaren seda mäletas.
Kaaren istus sõnagi lausumata maha ja jälgis kuidas Tulessaar kõrvalruumi läks. Ta ei saanud ilma viskiklaasita vestlust alustatud. See aga andis aega asjade üle järgi mõelda. Sorts vandus oma kiiret käitust, poleks olnud sugugi ebaharilik kui ted apoleks petetud siia tulema, et talle kaela määrida. Kui aus olla siis eelistas ta mitmeid muid tööpakkujaid rohkem, siiski suutis just tema ta alati ära rääkida. Polnud midagi parata, Tulessaar oli kaarna isiklik juhendaja olnud ja lisaks ka ta praktiliselt üles kasvatanud. Maag tundis teda paremini kui ta soovinud oleks, lisaks tundis ta end vanamehe ees võlglasena.
Kuid nüüd see asi.... Kaaren ohkas, pördudes mõtetega minevikku...
esmaspäev, detsember 10, 2007
teisipäev, detsember 04, 2007
Winter nights ehk kokkuvõte
Tyr - The Hammer of Thor
Niisiis... detsember on kätte jõudnud ja talv ka enamvähem algamas ning ma teen praegu aastakokkuvõtet. Praegu? Aasta oma? Kas ma ei peaks seda mitte kuu lõpus tegema, kuid on olulisem et teen selle praegu. Põhjuseid selleks on mitmeid ja ilmselt jõuan ka selleni.
Jaanuar oli wannabe hilisoktoober, sellele polnud muud tõdemust, kuid lõpuks sai sinna siiski mingisugune külm ja lumi. Muidugi ka sess ja vahepeal olnud jaba aja jooksul... üledoos arvutimängu nolifet ja mingis mõttes ka esimesed suuremad märgid ohust. Veebruar oli talvine, muud ei oska selle kohta öelda, muidugi jah, see oli ka tõenäoliselt aeg mil karskusperiood läbi sai ja see pool, mis minus elu ja lõbu otsib, sai võimutseda. Kontserdid, krooks, rahvas ja palju muud. Märts oli tore, kuid selle kohal olid omad varjud. See oli vist kõige suurema drägoniprotseniga kuu, iga nädal oli 1-2 mängu, sai nii mängitud kui DMatud, ühte õhtusse mahtus vist isegi kaks mängu. Aprill algas märtsilikult, kuid aprilli lõpp vajus kuidagi ära...Ja aprilli lõpus midagi head peale Daleiose sünnipäeva püssis polnudki, Püssi punane ja pärast suure ringiga Suure Rassi poole liiklemine, samas kui väljas sadas lund... oli meeldiv. Maikuu oli soojad ilmad, pirogov ja tõdemused. Did i forget the sess?
Juuni algas omapäraselt, jah sess tõi omad jamad kaasa, nagu ta oli seda juba mais teinud, siiski oli tegu laheda kuuga, kui jätta välja paar õnnetut päeva. Õigupoolest on ainult üks õhtu mida süüdistada ja see oli samas ka piisav hoiatus, kas ma ainult võtsin seda ka piisavalt kuulda? Priiuse Hind oli õnneks juunis ja see oli fun... samuti ka üks teatav nädal kuu lõpu poole, mis sai koos rahvaga veedetud ja siis ka loomulikult rassipäev... jaa, too oli tore nädal. Juulis oli saatuse rajad, hansakad ja sünnipäev. Jah, SRi sai sai oma alguse sünges Mälestuste laanes, hansakad ja sünnipäev... viimast ei saanud küll korralikult peetud, kuid siiski oli kõik fun.
August. August oli mulle kuu mis tegi kohatise larpipuuduse tasa, curu sünna, beleriand ja SR2... Tunnistan ma failisin isiklikult neil, kuid siiski ma natusin... viimase korraldamine oli muidugi paras rabelemine, mis läks lõpuks ülikange musta teeni välja :P August oli ka suve lõpp, siis tuli september. Taas ülikool, taas pidevalt Tartus (või siis lihtsalt pidevamalt kui suvel), juunior ja Olla sõjaväkke minek... veider oli septembri lõpp. Muidugi ka punkrielu väikese rassi pool... too nädalavahetus oli fun, kuid kord lõppeb kõik hea. Oktoober... mul on mingi kahtlane mälulünk sellest, mis mulle segadust tekitab, muidu oli ta vaikne, november möödus ka kuidagi, kuid tõi mu viimaks siia detsembri algusesse... noh, sai üritada Ollat külastada, kuid mõningase failiga.. samas mõned uued tutvused...
Mida siis kõike sai ikkagi tehtud, läbi allakäiguraja sai ometigi mingil moel elatud ja omandatud kogemusi. Jah, nagu mulle kord öeldi, tuleb kahetseda asju, mis jäid tegemata, sest ka halb tegu annab kogemust. Ma vaidleksin asja suhtes mõne nurga alt, kuid selles on piisavalt tõde. Sai algust tehtud juba ammuse plaaniga ja koguni kaks mängu juba sarjast tehtud, käidud headel ja halbadel mängudel, kuigi palju väiksemal arvul neil kui 2005 või 2006, omandatud muid RP kogemusi, kui ma mõistetud tegelikke tundeid nii mõnegi asja ja isiku suhtes. Õhtuid mööda saadetud, käidud kohati ka läbi tule ja vee. Kuid samas ka langetud ja mingisse kujuteldavasse põhja või peatuspunkti jõutud, ma pole enam see, kes nende sõündmuste alguses.
Kuid jah, nüüd siis detsembri algus ja ehk ka ühe asja lõpp ning teise algus. Mul on ikka üks eelmisel aastal antud lubadus täita ja paistab et mulle on sattunud veider rada selleks. Mõnikord tuleb ennast kaotada, et end üleüldse leidma hakata. Ma võtan ennast käsile ja seekord ma ilmslet teen ka seda, mitte lihtsalt ei kinnita seda endale. Ma ei saa ehk kunagi oma sisemistest probleemisest jagu, kuid vähemasti ma ei lase neil enam mind valitseda... eks näis mis saab. Olen varemgi sel teemal rääkinud, kuid nüüd on aeg tegudeks... Ainult rongad veel laulavad meile...
Parimaga, kutsuge mind kuidas tahate... Ghost, Ghostwizard, Kõust, Sardren või Ketser, leidke endale meeldiv...
Iced Earth - Life and Death
Niisiis... detsember on kätte jõudnud ja talv ka enamvähem algamas ning ma teen praegu aastakokkuvõtet. Praegu? Aasta oma? Kas ma ei peaks seda mitte kuu lõpus tegema, kuid on olulisem et teen selle praegu. Põhjuseid selleks on mitmeid ja ilmselt jõuan ka selleni.
Jaanuar oli wannabe hilisoktoober, sellele polnud muud tõdemust, kuid lõpuks sai sinna siiski mingisugune külm ja lumi. Muidugi ka sess ja vahepeal olnud jaba aja jooksul... üledoos arvutimängu nolifet ja mingis mõttes ka esimesed suuremad märgid ohust. Veebruar oli talvine, muud ei oska selle kohta öelda, muidugi jah, see oli ka tõenäoliselt aeg mil karskusperiood läbi sai ja see pool, mis minus elu ja lõbu otsib, sai võimutseda. Kontserdid, krooks, rahvas ja palju muud. Märts oli tore, kuid selle kohal olid omad varjud. See oli vist kõige suurema drägoniprotseniga kuu, iga nädal oli 1-2 mängu, sai nii mängitud kui DMatud, ühte õhtusse mahtus vist isegi kaks mängu. Aprill algas märtsilikult, kuid aprilli lõpp vajus kuidagi ära...Ja aprilli lõpus midagi head peale Daleiose sünnipäeva püssis polnudki, Püssi punane ja pärast suure ringiga Suure Rassi poole liiklemine, samas kui väljas sadas lund... oli meeldiv. Maikuu oli soojad ilmad, pirogov ja tõdemused. Did i forget the sess?
Juuni algas omapäraselt, jah sess tõi omad jamad kaasa, nagu ta oli seda juba mais teinud, siiski oli tegu laheda kuuga, kui jätta välja paar õnnetut päeva. Õigupoolest on ainult üks õhtu mida süüdistada ja see oli samas ka piisav hoiatus, kas ma ainult võtsin seda ka piisavalt kuulda? Priiuse Hind oli õnneks juunis ja see oli fun... samuti ka üks teatav nädal kuu lõpu poole, mis sai koos rahvaga veedetud ja siis ka loomulikult rassipäev... jaa, too oli tore nädal. Juulis oli saatuse rajad, hansakad ja sünnipäev. Jah, SRi sai sai oma alguse sünges Mälestuste laanes, hansakad ja sünnipäev... viimast ei saanud küll korralikult peetud, kuid siiski oli kõik fun.
August. August oli mulle kuu mis tegi kohatise larpipuuduse tasa, curu sünna, beleriand ja SR2... Tunnistan ma failisin isiklikult neil, kuid siiski ma natusin... viimase korraldamine oli muidugi paras rabelemine, mis läks lõpuks ülikange musta teeni välja :P August oli ka suve lõpp, siis tuli september. Taas ülikool, taas pidevalt Tartus (või siis lihtsalt pidevamalt kui suvel), juunior ja Olla sõjaväkke minek... veider oli septembri lõpp. Muidugi ka punkrielu väikese rassi pool... too nädalavahetus oli fun, kuid kord lõppeb kõik hea. Oktoober... mul on mingi kahtlane mälulünk sellest, mis mulle segadust tekitab, muidu oli ta vaikne, november möödus ka kuidagi, kuid tõi mu viimaks siia detsembri algusesse... noh, sai üritada Ollat külastada, kuid mõningase failiga.. samas mõned uued tutvused...
Mida siis kõike sai ikkagi tehtud, läbi allakäiguraja sai ometigi mingil moel elatud ja omandatud kogemusi. Jah, nagu mulle kord öeldi, tuleb kahetseda asju, mis jäid tegemata, sest ka halb tegu annab kogemust. Ma vaidleksin asja suhtes mõne nurga alt, kuid selles on piisavalt tõde. Sai algust tehtud juba ammuse plaaniga ja koguni kaks mängu juba sarjast tehtud, käidud headel ja halbadel mängudel, kuigi palju väiksemal arvul neil kui 2005 või 2006, omandatud muid RP kogemusi, kui ma mõistetud tegelikke tundeid nii mõnegi asja ja isiku suhtes. Õhtuid mööda saadetud, käidud kohati ka läbi tule ja vee. Kuid samas ka langetud ja mingisse kujuteldavasse põhja või peatuspunkti jõutud, ma pole enam see, kes nende sõündmuste alguses.
Kuid jah, nüüd siis detsembri algus ja ehk ka ühe asja lõpp ning teise algus. Mul on ikka üks eelmisel aastal antud lubadus täita ja paistab et mulle on sattunud veider rada selleks. Mõnikord tuleb ennast kaotada, et end üleüldse leidma hakata. Ma võtan ennast käsile ja seekord ma ilmslet teen ka seda, mitte lihtsalt ei kinnita seda endale. Ma ei saa ehk kunagi oma sisemistest probleemisest jagu, kuid vähemasti ma ei lase neil enam mind valitseda... eks näis mis saab. Olen varemgi sel teemal rääkinud, kuid nüüd on aeg tegudeks... Ainult rongad veel laulavad meile...
Parimaga, kutsuge mind kuidas tahate... Ghost, Ghostwizard, Kõust, Sardren või Ketser, leidke endale meeldiv...
Iced Earth - Life and Death
Tellimine:
Postitused (Atom)