Words of darkness and drunken revelations

Sest nii oli... the end and beginning of everything...

Taas 2l koola jagu tervist kahjustatud. Suhkur, kofeiin ja fosforhappe PH tase... see on Coca Cola.

Ilmad on siis viimaks otsustanud soojaks minna, süüdistada neid selles ei saa, kuid tänu külmetumisprobleemidele ja seda et olen vist con-i kaotanud olin sunnitud igalpoolmütsiga käima. Lisaks see et mul oli linnas vaid villane mantel... Aga pirol sai käidud see aasta esimest korda ja seal küllaltki pikk ja huvitav vestlus maha peetud, mille lõpuosa juures kõrvalolijad isegi küsisid et ega me usuteaduskonnast pole... olime jõudnud mitmete religiooniilmingute juurde, lisame juurde ka muu hea seltskonna ja chilli...

Reede õhtu möödus taaskord... ülla-ülla, Zavoodis.

Aga minnes tõsisemate asjade juurde... poolteist aastat mõõna on omajagu jälje jätnud. Isegi siis kui olen selle üle halanud või rääkinud kui väga ma seda mõistan ja ennast muuta tahan... ma olen failinud. Siin ei ole asi ainult selles kuidas kõik on muutunud suletud ringiks või kui raske on mul teha esimest sammu või õiget otsust... asi pole ka lihtsalt suutmatuses...

asi on languses

Marduloc ütles oma blogis õige mõttekäigu. Melanhoolia, depressioon ja lisaks ka omaltpoolt juurde vihkamise... võivad lõpptulemusena viia devolutsioonini, mandumiseni ja iseenese kaotuseni. Ning mitte ainult need asjad ei vii selleni, vaid ka enese teiste inimeste ja ka positiivsete tunnete poolt pimestada laskmine, enesepettus ja hetke lummuses elamine on sama hullud tegurid... upu mõlematesse...

Njah, ma jälle kapiemotsen, aga praegu üksinda, suudanma need mõtted kokku panna ja välja öelda. miks ma seda ütlen... sest nii asjad lihtsalt on... nii on ka veidral moel neutraalsem. Ma ei hakka varjama seda et olen saast ja mõttetu.

Laupäeva ja pühapäeva olen ma maal nolifenud, kui keegi on viitsinud siiani välja lugeda.

Ghost

Taas tõbine ning külm on pealekauba

Laupäev otsustas olla väärtuslik ja sisaldada rassi mängu. Meie väike seltskond ülendati karskiniteks, mis tähendas paremat varustust ja treeningut, palju paremat treeningut ja varustust, kuid ka palju ohtlikumaid ülesandeid. Õigupoolest oli vist ainult S. Rass, kelle tegelane vist kordagi viga ei saanud, me ülejäänud nautisime dämmi. Mina sain õnneks oma dämmi juba missiooni alguses kätte, ülejäänud aeg -2 checkidel pani action pointe kulutama. Oliveri mängus oleks muutus asja isegi paremaks ning nalja sai. Poleks pea valutama hakanud ning pool aega saast olla olnud, kuid lõpptulemusena polnud see niivõrd häiriv.

Pärast mängu sai Auriniga tagasi sõidetud. Ta nüüd ka lubade omanik, paneb mõtlema miks ma ikkagi omal ajal lube ei teinud... vist ikkagi närvide pärast. Well... suht rahulik sõit oli. Ühikas avastasin vajaduse kella keerata.

Pühapäev otsustas pea taas valutama hakata, lisades juurde saasta olemise ja nohu. Praeguseks pole nohu enam nii suur probleem, peavalu jäi pühapäeva, kuid mul on sõber, kes mulle ilmselt mõnda aega kavatseb pinda käia. Kinnine köha.

Tõprad, nad on võlukambri kinni pannud.

Praegu käimas Starcrafti soundtrack.

-----
Kuid alati on tõdemused. Alati kui olen püüdnud püsti tõusta, olen ma kas libastunud, teiste poolt nii tahtlikult kui ka tahtlikult maha pekstud/surutud/tõugatud/seal hoitud või olen siis sellega ise hakkama saanud. Olen saanud seista üksnes üksikutel hetkedel, kuid mitte kunagi kõndida, mitte kunagi teha sammugi, kõik on lihtsalt minu juurde tulnud... kui olen üritanud tõusta.

Lõpptulemusena on kõik siiski moodustanud ringi... elukäib ikka ringiratast ja ajalugu kordab ennast, kuid mõned ringid muutuvad liiga tugevateks vanglateks ja nende küüsi langedes pole muud kui üksnes pea kõige kaotamine, kuid eriti iseenda.

Ärge laskuge nendesse ringitesse, hoiduke nendest. Ma tean mis tunne see on ja ma ei soovi kellegi haletsust...

Siiski miski minust teab, et see ring on murtav...