Laupäev otsustas olla väärtuslik ja sisaldada rassi mängu. Meie väike seltskond ülendati karskiniteks, mis tähendas paremat varustust ja treeningut, palju paremat treeningut ja varustust, kuid ka palju ohtlikumaid ülesandeid. Õigupoolest oli vist ainult S. Rass, kelle tegelane vist kordagi viga ei saanud, me ülejäänud nautisime dämmi. Mina sain õnneks oma dämmi juba missiooni alguses kätte, ülejäänud aeg -2 checkidel pani action pointe kulutama. Oliveri mängus oleks muutus asja isegi paremaks ning nalja sai. Poleks pea valutama hakanud ning pool aega saast olla olnud, kuid lõpptulemusena polnud see niivõrd häiriv.
Pärast mängu sai Auriniga tagasi sõidetud. Ta nüüd ka lubade omanik, paneb mõtlema miks ma ikkagi omal ajal lube ei teinud... vist ikkagi närvide pärast. Well... suht rahulik sõit oli. Ühikas avastasin vajaduse kella keerata.
Pühapäev otsustas pea taas valutama hakata, lisades juurde saasta olemise ja nohu. Praeguseks pole nohu enam nii suur probleem, peavalu jäi pühapäeva, kuid mul on sõber, kes mulle ilmselt mõnda aega kavatseb pinda käia. Kinnine köha.
Tõprad, nad on võlukambri kinni pannud.
Praegu käimas Starcrafti soundtrack.
-----
Kuid alati on tõdemused. Alati kui olen püüdnud püsti tõusta, olen ma kas libastunud, teiste poolt nii tahtlikult kui ka tahtlikult maha pekstud/surutud/tõugatud/seal hoitud või olen siis sellega ise hakkama saanud. Olen saanud seista üksnes üksikutel hetkedel, kuid mitte kunagi kõndida, mitte kunagi teha sammugi, kõik on lihtsalt minu juurde tulnud... kui olen üritanud tõusta.
Lõpptulemusena on kõik siiski moodustanud ringi... elukäib ikka ringiratast ja ajalugu kordab ennast, kuid mõned ringid muutuvad liiga tugevateks vanglateks ja nende küüsi langedes pole muud kui üksnes pea kõige kaotamine, kuid eriti iseenda.
Ärge laskuge nendesse ringitesse, hoiduke nendest. Ma tean mis tunne see on ja ma ei soovi kellegi haletsust...
Siiski miski minust teab, et see ring on murtav...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar