Märtsikuu lõpp

Ilmselt viimane postitus märtsikuul. Homme on esimene aprill ja igastahes naljadesse ma positiivselt suhtuda ei kavatse. Muidugi jah, kahtlane kas ma homme enne õhtut ärkangi, arvestades et praegu läheb ca 42h unetust. Väsimus tükib peale, kuid ma lihtsalt ei taha magada, samas jah, kas mul on midagi targemat teha? Nädal on taas kuidagi mööda läinud, koguse rollimängude ja niisama chilliga. Ei viitsi eriti pikemalt rääkida...

Mitmekesisus

Niisiis... just praegu tulin ma organismide mitmekesisuse teist osaeksamit tegemast. Igastahes jah, usun et hästi ei läinud, pooled asjad sai jälle umbes märgitud. Igastahes õppimine on see milles olen juba ammu põhjas. Mis saab edasi õppetööga, seda ma ei tea, teen peagi lõpukirjandit uuesti, aga ma pole selelks valmistunud... viimane aeg hakata tööle. Viimast ma muidugi ütlen juba liigagi tihti.

Nädalast ja muust

* Niisiis kellakeeramine toimus just ja oleme nüüd siis suveajal. Nädal on olnud omamoodi, ei oskagi teistmoodi öelda. Esmaspäev tõotas head ja hea ta ka tuli, üks suur uruchill. Rahvast järjest saabus nii tallinnlasi kui tartlasi, olgugi, et mõnda sai viimati kõigest nädal tagasi nähtud, ikka oli fun. Ja jutud, mis õhtul käisid, noh need olid lihtsalt lõbusad. Filme vatama ma ei jäänudki... Sai mindud D&Dd mängima. Noh mäng oli hea, aga meie seiklused närused, ei epatu sel pikemalt.

* Teisipäev, taas uruchill, rohke lõbutsemisega. Nüüd sai filmiparki oluliselt vaadeldud, suurel ekraanil diablo II mängimist oli ka huvitav jälgida. Olin mingi kella kaheni chillimas, siis tagasi ühikasse. Ahjaa, samuti sai päeva ajal abistatud Rolliwoodi ning neile täringuid ja PHBd laenutatud.

* Kolmapäevast ei räägi kuigi palju, oleks võibolla saanud D&Dd teha või isegi õhtul mängida. Kuid esimese jätsin ära ja teine, noh leidsin et peaks hariduslikel põhjustel mitte minema ja hoopis end kolmeks järjestikuseks loenguks välja puhkama. Mõistagi oleks esimene tegevus rohkem väärt olnud.

* Neljapäev... igavlemine ning siis kohtumine Raxiga, lisaks sai õhtul D&Dd... epic level on lahe asi. 21 leveli tegelased lihtsalt ownisid ja tekitasid inimestes deliiriume(eriti Peep).

* Reede... loengud ja asjaajamised. Õhtu venis. Lõpuks vajusin kodus ära, kuna 40h ärkvel hakkas mõjuma

* Hetketuju: Kerge ängistus, hetkemuusika: erinev metal

Tormipilved

See nädal on olnud kuidagi... ma ei oskagi öelda kuidas. Esmaspäev oli huvitav,a ga ülejäänud päevad kuidagi kahtlased. Tgeelikult polnud midagi halba ka neljapäevas, kuid muidu pole miski olnud midagi erilist väärt. Elasin paar päeva laupäeva järelhoovuses ja siis ta tuli taas, tumeda tuulena minu sügavaimatest hingesoppidest. Lihtsalt masendusin taas ja mitmetel vanadel põhjustel. Lihtsalt olen nii palju võimalusi ja aega lihtsalt kulutanud ning maha maganud. Olen lihtsalt jäänud veritsedes põrandale lebama ja ootama millal viimaks kuristikku langen.

Mõtlen vaikselt kõigi oma allakäikude peale. Neid on olnud, üks hullemaid hakkas vist põhikooli lõpu poole, üheksandas. Kümnes klass jätkas ainult seda. ma ei taha eriti mmeenutada iseennast tol ajal ja oma tegevust. Olin üks paras ja vastik nolk, späämisin foorumeid suht nõmedatel viisidel ja arvasin, et olen kõigist targim. Mingil hetkel... mingi 11. klassiks, hakkasin asju pisut rohkem ja paremini taipama. Siis algas ka mingisugune ülesmäge minek, larp ja uued tutvused. Vanu komplekse küll jäi, kuid toona ma suutsin neist isegi kohaeti üle olla. Kuid siiski, jäi mingisugune ängistus ja klass jätkas mu närvikava rikkumist. Siis tuli 12. klass ja hakaksin vaikselt taas langema. Nüüd tuli tõeline masendumine ja mõned asjad läksid paremaks, mõned aga halvemaks. Hakkasingi elama selliste üksikute helgete hetkede nimel, toona oli muidugi veel mille nimel elada, mis nüüd on saanud selles ma poel kindel. Tutvusi on juurde tulnud iga korraga, olen nii mõneski asjas edukam kuid siiski ämbrisse astumisi on ika liiga ja palju ja minevikus olen ma kohutavalt kinni. Mingil määral loodan ma et olen põhja jõudmas ja suudan siis hakata taas ülesmäge minema, ma tõesti loodan.

Hetkel püüan jõuda otsusele kas minna juba täna Tartu või homme. Algne plaan oli juba hommikul minna ja nii ka EFFi kokkutulekule, kuid nüüd ma ei tea. Ma pole kindel miks ma kõhklen, kodus on igastahes krdi haölb olla, aga ma lihtsalt ei tea...

Elu on masendav...

Diablo Retk

Taaskord on üks suurepärane üritus möödas ja nagu juba nii mõnigi kord on olnuid, polnud ainult mäng see, mis päeva väärtuslikuks muutis, vaid ka sinnasõit ja tagasitulek. Laupäeva hommikul algas see, pik vantsimine raudteejaama, kus olid juba Oliver ja Die, Auringi oli peagi kohal. Rongi peale ja Tallinna poole. Mõnus ja kiire sõit oli. Tuli nii paljustki juttu... tallinn oli taas üks tuttav ning liikumine Astangule, kus oli veel tükk aega chilli enne kui mänguga sai algust tehtud. Järgnev oli rohkelt actionit ja juhtumisi, põnev ja mõnus mäng, kus toimus nii mõndagi. Everard ja tema kohtumised erinevate isikutega on juba omaette teema :P Krabistaja oli südantsoojendav taaskohtumine... lihtsalt selline väike ja armas loomake. Jäin rahule kõigega ja see mäng oli üleüldse kuidagi värskendav. Tagasi liigeldes sai palju vesteldud ja sõidetud. Bussijaamas oli ka tore, isegi oli kahju Tallinast lahkuda neil hetkedel, liiga hea oli. Siis, tagasi Tartu, mina, Aurin ja Oliver. lihtsalt sõime ja rääkisime asjadest, vaba tunne oli. Tartus sai Oliverile veel väike teene tehtud ja laiali mindud. Auto poole ja taas oli kõik hea läbi...

Tartu tegemised

Nädal on olnud veider... peale ebakindlat nädalalõppu saabus selline veider "tormisilma" laadne olek, selles mõttes et polnud depressiooni, vaid lihtsalt selline rahulik olemine. No depression, no pain... Esmaspäev algas varajase äratusega, kella neljaaegu, bussi peale ja kooli. Organismide mitmekesisus läks nagu läks... Õhtu möödus Urus, kus Trexxx pisut "boffersepandust" õpetas... ehk on mul ka lootust endale 2gen valmis teha, 3geni peale ma parem ei mõtle.. veel. Kas hakkan taas relvi kandma? Küsitav. Peale seda sai koos Daleiosega asju arutatud, ja sain energialaksu taas asjadega tegelema hakkamiseks. Ehk siis Saatuse Rajad...
Teisipäev oli pigem lihtsalt päev, kuid see eest mõnus päev. Toanaabri arvuti taga mängida oli lõbus ja noh, õhtu urus sujus ka suht hästi. Õhtul tekkis taas mingisugune ebakindluse tunne, mis on hergelt püsima jäänud. Kas torm naaseb?

Mõtted 4

* Kevad tuleb ja aeg jookseb ikka liiga kähku. Kevad võib muidugi rutem tulla, kuid kõik muu võiks olla pisut aeglasem. Talvest on villand, aga sessi järgi veel erilist isu ei oma. Muidugi jah talv on omamoodi imeline ja kaunis aastaaeg, mõnest küljest ehk isegi südamelähedasem, kuid hetkel on sellest villand. Tahan lihtsalt rohelust ja soojust ning vaikseid kevadõhtuid. Kuid ma ei taha, et see kõik liiga ruttu tuleks, lihtsalt ma ei tea, püüan igast hetkest kinni hoida, haarata seda, mitte käest lasta. Minevik ja olevik tunduvad millegipärast väärtuslikemana kui tulevik.

* Konstantne hingevalu polegi ilmselt nii hull kui ootamatud hood ja sähvakad. Mõnikord lihtsalt käivad need läbi, olles kui ootamatud noatorked ja just siis ongi tunne kõige hullem. Viimasel ajal kipub see valu just taanduma kindlatele objektidele.

* Viimasel ajal on saanud omajagu mõelda inimkonna spirituaalsuse üle. Juhtusin lugema dragon.ee-s ühte surmajärgsust puudutavat teemat, kus arutlus sel teemal, mida keegi arvab/usub taandus vist vaidluseks teaduse ja usu teemal, pole seda viitsinud rohkem seda vaadata, kuid see lihtsalt häiris mind mingil veidral põhjusel. Ma ei tea, kas seetõttu et olen mingil määral spiritualist(või vähemalt kesmisest spirituaalsem) või lihtsalt seetõttu, et mulle ei meeldinud kuidas teema jälle ära pöörati(pronto postituste lugemine seal oli mõttetu nagu mitmete tema omade puhul ikka, vähemasti viimasel ajal ta midagi muud peale sarkastilise mölisemise ei paistagi tegevat, loodame, et eksin).

* Üritan kirjutada, aga ikkagi on midagi mille tõttu mu lood ja kirjutised poolikuks jäävad. Ma ei tea miks, fantaasiat mul on, soovi kirjutada ka ja nii mõnigi on öelnud, et kirjutada ma oskan. Kuid milles siis asi on? kas jälle minu enda kõhklused ja võimetu olla oma kirjutistega rahul või ka vähene praktika, kuna pole seda nii püsivalt harrastanud? Igastahes proosa on jul tugevam külg kui luuletamine. See on mul pisut kindlam.

* Taas on tunne, et peaks end aktiivsemalt käsile võtma ja püüdma ennast lihtsalt harida/arendada. ladina keelt ma küll hetkel edasi ei õpi, kuid õpik on olemas ja saaks ju sealt ka õppida ja harjutada. Üleüldse vaatan, et olen läinud huvcitavaid suundi,m võtsin endale kõik muinaseesti loengud, kuigi jah teiste leongute aegadega kattumised on muidugi pisuit halvad lood. Samas on seal vahet, kui ma nagunii ei suuda organismide mitmekesiuses teadvusel püsida?

Valgussähvakad

Alati on mõned valguskiired, kolmapäev oli tore, sai põhimõtteliselt koos Peebu ja Celega zavoodis ekspatud. Suht fun oli, eriti veel suitsunaljad. Igastahes neljapäev oli koos Efkaga mööda linna hulkumine, Urus on ikka veel kosmosekujundus, mida ma ei salli, ma võin sellega ehk harjuda, kuid see ei tähenda et see mulle meeldima peaks. Selle õhtu jooksul sai veel nii mõndagi räägitud... sai ka Goblinile helistatud ja teda Haapsalule läheneva tarraski eest hoiatatud. Nüüd reede pärastlõuna oli ka omamoodi, taas koos Cele ja Peebuga Zavoodis(kuidagi liiga pidev?), hiljem sealsamas tikkude peale pokkerimäng. Mul õnnestus terve pakk tikke maha mängida ja neid ka veel võlgu jääda. Järgmine kord, natuke rohkem ranke oskusesse gamble lisada... võib kasuks tulla.

Igastahes loengud on mis nad on, nad oleks arusadavamad ja talutavamad kui nad nii väsitavad poleks. Organismide mitmekesisuses lihtsalt silm vajub kinni, väsimus on lihtsalt nii suur. Või on see tüdimus? Ei tea, vahet eriti pole, seesama Vanemuise suur auditoorium, samasugused loengud iga päev, lihtsalt õppejõud ja ained vahetuvad... Meel on väsinud ei erista enam mälestusi ega seda millal miski oli. Tean et tegin midagi aga pole enam kindel millal. Akadeemiline tundub hetkel taas ahvatleva mõttena.

Depressioon

Tühjustunne ja masendus süvenevad, nagu nad on teinud seda juba pikka aega. Tekibki küsimus millal ma jõuan kuristiku põhja? Või ei jõuagi, ehk ongi vaid igikestev langemine. Olen seda küsimust juba mitmel korral endalt küsinud. Kõik muutub aja jooksul vaid sügavamaks... tahaks uskuda või loota, et see on lihtsaltn selline periood, et vasrsti hakkab kõik helgema ja paremana näima, kuid nagu näha, asjad omavad kommet vaid hullemaks minna. Ma ei taha halada, peaksin minema mõne psühhi juurde, kuid ma ei tea, ma ei taha minna, ma lihtsalt ei suudaks ilmselt kellegile kõiki oma probleeme seletada/rääkida, varsti ei suuda ma ilmseltr enam iseendalegi midagi rääkida. Kuidagi muserdav tunne on, teiste seltskonnas teen alati endale sellise maski ette, et kõik on korras, ma lihtsalt ei mõtle vaid olen, eiran lihtsalt kõike ning siis kui taas omaette olen, siis tuleb kõik taas tagasi. Koju ei taha ka enam minna, lihtsalt on nagunii oodata vaid mõttetuid ärritumisi, tülisid ja masendust...