Depressioon

Tühjustunne ja masendus süvenevad, nagu nad on teinud seda juba pikka aega. Tekibki küsimus millal ma jõuan kuristiku põhja? Või ei jõuagi, ehk ongi vaid igikestev langemine. Olen seda küsimust juba mitmel korral endalt küsinud. Kõik muutub aja jooksul vaid sügavamaks... tahaks uskuda või loota, et see on lihtsaltn selline periood, et vasrsti hakkab kõik helgema ja paremana näima, kuid nagu näha, asjad omavad kommet vaid hullemaks minna. Ma ei taha halada, peaksin minema mõne psühhi juurde, kuid ma ei tea, ma ei taha minna, ma lihtsalt ei suudaks ilmselt kellegile kõiki oma probleeme seletada/rääkida, varsti ei suuda ma ilmseltr enam iseendalegi midagi rääkida. Kuidagi muserdav tunne on, teiste seltskonnas teen alati endale sellise maski ette, et kõik on korras, ma lihtsalt ei mõtle vaid olen, eiran lihtsalt kõike ning siis kui taas omaette olen, siis tuleb kõik taas tagasi. Koju ei taha ka enam minna, lihtsalt on nagunii oodata vaid mõttetuid ärritumisi, tülisid ja masendust...