Õhta

Plaan täna linna jõuda otsustas failida. Kõigepealt otsustasin magamist mitte lõpetada ning siis järgnes juba see, et otsustasin Elder Scrolls Oblivionile mõned lisatunnid pühendada. Jah, ma jälle mängin midagi. Well, vähemasti pole see wow, kuid mingi võrgurollika järgi oleks isu küll. Kärtsi näidatud Perfect World näib ligitõmbav... ma natuke kardan toda... kui teda mängima hakakn, siis usun et mu elu jääb hulga vähemaks, samas kas oleks vahet.

Msn keeldub koostööst.

Vist ikkagi ostan/saan Yoshy arvuti... vana ja krapp võib küll too olla, aga vajangi ainult midagi millega ühikas netis käia. Ei oma enam selle pärast soovi kuhugi mujale ronida. Ainuke point on selle yoshy juurest ära tuua. Ihaste ja Narva 27 vahel on arvestatav vahemaa ning jala või bussiga läheks ebamugavaks. Noh, keegi lahke autoga on alati võimaluseks...

Oeh... nädal veel arstini. Saab lõpuks siis selle seljaga tegelema hakatud. Tegeleb praegugi ebamugav olemisega. Fakin maakoha perearst, kelle arstlikud oskused piirdusid tõendite kirjutamisega, ega vist jõgeva omadki kes seda ei avastanud just edukamad olnud... Ohjah, ma ei seedi arste eriti, alati mingi jama mida nad leida suudavad.

Üksindus.

Jah nii see on ja nii see ka ehk jääb.

Kirjad

Dragonaut the Resonance vaatamiseks ja metalivalik kõrvu paitamas. See öö võib veel pikaks venida, samas kes teab. Ehk õnnestub juba kella kahe paiku magama jääda. Kodustele on mu unegraafik kohutavalt häiriv... mul aga juba ükskõik.

Faerunimängus läheb edukalt. Üleaktiivsed uurimismissiooonid, katuserännakud, pisut leegitsema löönud diversioonid, kääpsu opereerimised ja vallapäästetud põrgud. Noh, saime leveli, aga nüüd peab ka hakkama maailma päästma.

Well... kell sai kaks.

Oleks siis millestki veel kirjutada...

Filosoofiat

Jätkuvalt pole öö magamiseks...

Kell on pool kolm öösel, Iced Earth hämar tuba ja mina... võibolla varsti ka uus tass teed.

Inimesed on narrid, inimesed on lambad... minu arvamus ühiskonnast ja keskmisest inimeseloomast pole just kõrged, nende madalus on ausaltöeldes veel mõõtmata. Ühiskond baseerub teguril, et inimene on kariloom ja et iga üksikisik on reaalselt mutrike hästi töötavast süsteemist. Enamus elab lihtsalt ülejäänud ühiskonnaga samas rütmis, nägemata kaugemale oma eludest ja pisikestest vajadustest. Tekib tegur, mis on erinev kas üks või hulk isikuid, tekib kas katalüsaator või anomaalia, esimene on midagi mida ühiskond omaks võtab, integreerib ja kasutusse... ning igapäevaseks võtab, anomaalia on samas midagi, mida ühiskond püüab alla suruda, normaliseerida või siis välja lüüa... nähes seda enda ja selle sama nähtuse jaoks kõige parema, kõik peab ju ometigi normaalset rada jätkama. Ütleks kahte asja... normaalsus on subjektiivne ja normaalsus on ülehinnatud, siiski ühiskond on kariloom, nõrgad ja haiged on juba kord kiskjatele määratud.

Keskmine kariloom nagu öeldud elab oma elu ja täidab märkamatult oma osa, nägemata midagi enamat. Jah on ka neid, kes näevad rohkemat kuid ikkagi tegutsevad ühiskonnamudelis, teadlased, kirjanikud, kunstnikud... Ühiskonnakari võtab viimased omaks, kes kuuluvad selle sisse, kes on katalüsaatoriteks, kes loovad üha enamat mida kari vajab, et end hästi tunda, et areneda. See kuidas inimene maailma näeb on see mida ta tahab näha, Platoni koopamõte on end läbi ajaloo tõestanud. Harv on see, kui keegi avab silmad, astub välja koopast või mõtleb hetkegi selle üle wtf maailm on, ärkamine on valus. Asjade nägemine nagu nad on paneb mõtlema ja mõtlemine muudab ketseriks. Samas jällegi, kui kõik tuleksid koopast välja... siis poleks enam ühiskonda, mis on üles ehitatud sellele et inimene istub Platoni koopas, vaatab seinale langevaid varje ja arvab et nii peavadki asjad olema. Maailmapilt ja ühiskond võivad olla suurimateks vanglateks... kui keegi ei leia piisavat näidet ennast ümbritsevast... siis toome näiteid... võtame näiteks ette islamimaad, leiab omajagu näiteid karjakorrast ja maailmapildi külge aheldatusest. Leiab ka ligemalt, ausaltöeldes on olemas subkultuur kellede puhul võib ka kariloomandust ekstreemsetes vormides õppida. Jah, kasutan näitena ka osse. Kaks asja annavad kokku inimese maailmapildi, see mis talle parim tundub ja teda ümbritseva ühiskonna norm ning muu on... who needs thinking anyway...

Olen jahunud karjamentaliteedist... üksiktasandil on võimeline inimene mõistma, aru saama, mass inimesi on mass... ja mida rohkem massi, seda madalam keksmine intelligentsusaste. Ausaltöeldes peab tõdema... et siis pole enam hinnangut... vaid see mis on parim.. massi meelest. So... burn the witch... Inimmeel liigub alati massiga ühtlustumise suunas. Samuti ka selle suunas mis on kõige populaarsem ja lahedam. Ausaltöeldes on keskmine inimene kohati ka suht labane ja mõtlematu olend. Kuigi see läheb hetkel teemast lahku, siis meenus mulle üks tsitaat: "Kui meil kulutataks välja rahvahääletus hümni valimiseks, siis võidaks ilmselt mingisugune meie mehe jorulaul." Selline on keksmine mentaliteet tegelikult... ja kuigi ma ei hakka mitte mingigi nurgaga peatuma teemal Eurovisioon... siis Leto Svet tõestas omal moel antud tsitaati.

Inimesed tahavad endale tugevat juhti... liidripositsioon, nimetagem seda karjajuhiks või karjaseks või milleks iganes... ühiskond sõltub liidritest,tahab järgneda neile kes nende eest kõik ära otsustaksid või siis oleksid eeskujudeks, imetlusobjektideks või kelleks iganes. Kuulsused, poliitikud ja kes iganes mahuvad sinna kategooriasse, juhtides karja ühelt karjamaalt teisele, kas elades ise selle kõige voogudes või juhindudes oma nägemustest. Liidrivajadust näeme väga selgelt nii ajaloos kui igapäevaelus. Ja nagu öeldud, pole see ainult poliitiline, vaadake kuulsuse ümber tunglevaid fänne või moeajakirja ümber edvistavaid noori tüdrukuid, kes oma liiga lühikeste jopete tõttu tõenäoliselt neerupõletiku saavad.

Inimene on juba loomult ori... maailmale, ideoloogiale, ühiskonnale, vajadustele, liidritele, saatusele... mõistmine tähendab sellest astmest eemale astumist, liikumine vabaduse ja/või üksinduse poole... mõistmine toob valu ja paljut muud. Paratamatus on aga ka see, et inimkond ei saa silmi lahti teha, sest sellel kõigel millel ühiskond baseerub, sellel ta ka püsib. Mõistavad üksikud, ülejäänud lihtsalt elavad... parema mõiste puudumisel.

Püüdsin seda teemat nüüd siis lõpuks eraldi mõtisklusena, mitte osana mõnest muust postist välja tuua. Vabandan oma mõtete kehva väljendamise pärast, omad probleemid oma mõtete välja toomisega. Well... siin ta on vähemalt... feel free to comment kui kelegil soovi on, kui poel, siis ükskõik.

Elus on kindel vaid see, et mitte miski pole kindel.

Hilisöised kirjad

Kell on kolmveerand viis öösel ja unetus.

Ei saa eriti pikka und nagunii loota, vaja päeval õe läpakas parandusse viia. Õigupoolest, kui peaksin nüüd kuidagi magama jääma, siis erilist lootust et enne lõunat tõusen just pole. Paistab et pean lootma kofeiini peale ja sellele et suudan piisavalt teadvusel olla ja paranduses arukas olla...

Või vähemalt sinna jõudagi. Kes teab.

Kolmapäeval tagasi Tartu ja siis juba enamvähem püsigraafikuga linnas. Loengud ja muu...

Arvasin, et lõpetan uue semestri algusega oma eksiili, aga siis mõtlesin ümber. Käisin ka teise korra eksiilist väljas, modernit mängimas ja peale teist moderni õhtut urus aega parajaks tehes mõistsin ma paari fakti, mis enne minu silme eest pagenud olid. Ma võin küll eksiilist väljas käia, kuid tegelikult olen ma selles ühel või teisel alati olnud. Nii, et minek eksiili on pigem naasmine ja omamoodi kavatsengi ma sellesse jääda. Seda ka Tartusse naastes. Ma tean nüüd kus paikneb tasakaal üksinduse ja seltskonna vahel. Ärge küsige kuidas mu eksiil välja nägema hakkab... see lihtsalt hakkab olema ja ehk ka mitte see mida ta enamike meelest tähendaks.

Kuid ma ei kavatse sel teemal ka rohkem jahuda.

Nagu öeldud, käisin ma vahepeal uuesti Tartus, suure rassi metro asemel sai aga hoopis kaks õhtut väikese rassi d20modern future + starcraft + warhammer 40k + grim'n'gritty. Imperial Guardi teenistuse läbiteinute protsent ei ole ilmselgelt kõrge, well meie oleme peale teist sessiooni ja esimest sõjaväelist ülesannet veel elus. Huvitav kui kauaks me jääme seda, kombinatsioonis on ikkagi eelkõige grim'n'gritty reeglisüsteem ja meie tegelased on imperial guardis. Ning meil on komissar...

Aga muude asjade juurde...

Küünalt pole enam kuigi palju jäänud ja mul on igav. Mingi aeg proovin ilmselt midagi mängida... starcrafti taasinstallimine oleks võimalus, samas on muid variante. Morrowind, HommII-V, Battle for Middle-Earth1-2... Võibolla isegi viitsin Oblivioni tagasi lasta. Kes teab... öösel ma enam ei maga...

Kirjad eksiilist

Lahkusin vahepeal eksiilist ja käisin Tartus.

Noh, põhjused olid lihtsad... õigemini oli neid algselt ainult üks, Faeruni mäng... sellele lisandus tänu sellele et nii Yoshyl kui meil oli aega ka tema mäng. Muidugi jah, minu saabimune Tartusse oli varajane ja sisaldas concentration checke et mitte magama jääda, sest pidin kl 6 tõusma... peaks mainima et tavaline kellaaeg mil ma magama lähen või vajun on ca kl 5 ja hrl magan ma lõunani ja sealt edasi. Noh, kui ma olin linnajõudnud otsustasin ma ka päevase osa mööda saata. Reede õhtu otsustas pooleldi igal olla, teise poole täitis minu käsutuses olnud läpakas.

Laupäeva õhtul algas siis taas action, tiefling rogue1/fighter 2 (saime lvl up), paras kahe relvaga võitlemise eksperdiks mineja ta on... muidu on kõik tore, kuid will save on asi, mis tahaks upgreidimist. Relvadele keen ja speed omadused ning mõned boostid charrile poleks ka pahad :P. Ah... dreams... Well, me avastasime vbandenõusid ja artefakte, lisaks tapsime ja õhkisime orke... smokepowder a good thing is. Kuigi ma ei tea kas Yoda mu charri vaadetega mõningastes küsimustes nõustuks või ühegi minu charriga. Well, lõpptulemusena Silverymoonis järgmist questi ootamas.

Laupäev iseenest jätkus sellega, et üle hulga aja oli vaja Ihastest jala tagasi liigeda (Suure Rassi auto oli tuksis or something). Yoshy lõi meist oma kodu juures lahku, liikusime edasi koos Rasside ja linnaloal olnud Oliveriga. Asi jätkus sellega, et chillisime Olla pool ja avastasime tõde jõuluvana kohta. Oli lahe. Siis läks väike Rass ja peagi otsustasime Oliveri magama lasta ja liikuda suure Rassiga edasi. Pidin väljas tõdema fakti mida juba Ihastest tulles tõdesin... mütsi maha jätmine oli loll tegu. Igastahaes venis minu ühikasse jõudmine sel põhjusel et läksin veel lisaks Rassi poole filmi vaatama. Peale seda oli ilm juba normaalsem ja liikusin ühikasse tagasi. Peale mõningast arvutis istumist oli kl 8 või midagi ja viskasin magama.

Ärkasin Kärtsi poolse kõne peale. Kell oli midagi kolm läbi. Pood, kiiresti vee alt läbi, õele läpakas tagasi anda ja siis Yoshy poole. Jõudsin mängule kerge hilinemisega... lisaks juba tavalisele rahvale oli seal ka Suur Rass, kes
oli meile lisandunud. Niisiis... rahvas praeguse seisuga... minu moon elf rogue5, kärts: moon elf ranger5, v. rass: shield dwarf fighter 5, mati: human cleric 5 ja siis s. rass oma tõenäoliselt strongheart halfling sorcerer, levelit ma ei tea. Well... siin on siis mul skillipedest ja arrowf*****ist haldjavaras. Igastahes oli Yoshy mäng lahe nagu alati... sai taas oma skillid proovile pandud ja tegutsetud. Lisaks ka vaat püssirohtu endale saadud. Huvitav? Kas see üritab hakata mu rogue tegelaste standartvarustusse kuuluma? Well lahe oli, eriti merelahingu osa.

Ühikasse jõudnuna algas concentration check, mis ka suure tõenäosusega õnnestus. Rongi peale ja tagasi eksiili.