Varisenud maailm

Niisiis... blog jamab nagu ikka, ega ole veel eelnevat postitust üles lasknud.

Igastahes, asjad on nagu nad on, Tartu minnes ma taas masendusin. Lihtsalt üha enam jõuavad mulle mitmed asjad kohale. Lubasin kunagi muutuda... välimiselt on see ehk õnnestunud kuid kas ka sisemiselt, see on omaette küsimus. Jah, olen tagasi vana teema juures, kuid siiski. Ma olen väsinud, kuigi vajan kogu oma tahtejõudu, mis mul on, et teha mida tarvis. Kuid mul on lihtsalt liiga ükskõik. Mis minust on saanud? Olen muutunud kohutavaks seltskonnasõltlaseks, ilma sõprade ja tuttavateta tunnen end nõrga ja haledana, kulgun mööda linna, püüdes kedagi leida, kellega rääkida või niisama koos kõndida/istuda, unustada oma mured. Kuid siiski hiljem ja mõnikord ka siis on minus veel see nõrk hääleke, kes tundub kuidagi reaalsemana. See on just see üksildane mina, kes räägib mulle, et käitun valesti, reedan omaenese põhimõtteid ja tegelikku olemust lihtsalt seltskonnaga koos olemisele, et olen liiga nõrk ja juba ammu iseenda kaotanud ning talitseb mind ettevaatusele. Ning ma tunnen, et sel häälel on õigus. See on vastik kaheks kistud tunne, üheltpoolt tahan ma üht, teiseltpoolt teist. Olen loonud omad maskid, et saada hakkama, kuid nüüd valitsevad need mind, olles kõik muu kaulele pimedusse surunud. Elu on surnud ring, täis masendust ja valu, varem või hiljem jõuan ma tagasi samasse punkti, et taas langeda ning üritada taas tõusta, et ikka ja jälle samasse punkti jõuda.

Mina ja teised, see on hea küsimus. Mitu on õigupoolest neid inimesi, keda ma julgen ka päriselt enda sõpradeks nimetada, keda ma söandan natukenegi usaldada, kellega suudan ma avameelsemalt rääkida või kelle osas mul on kõige vähem kõhklusi. Ning samuti ka, kes suhtuks minussegi natukenegi paremini ja ma teaks seda... kardan tagarääkimisi, varjatud arvamusi ning seda, et vaikselt minu üle lihtsalt naerdakse. Paari inimest söandan ma kindlamalt sõpradeks nimetada, kuid paljudega on lihtsalt kõhklusi. Samuti on mulle kaks korda soovitatud sama asja, kuid olen juba mitmel korral eksinud selle sama asja vastu. Ma ei taha seda välja öelda, kuid ilmselt jääb see kõik mu mõtteid painama ning jah... Vihkamine on ka minu puhul eraldi tema, on inimesi, keda ma ei salli, kuid on ka neid keda ma lihtsalt hakkan vihkama... ning see vihkamine lihtsalt kuidagi toidab mind, mu enda närvide arvelt.

Peaksin esitama endalke küsimuse, mis saab edasi? Kuid ma ei taha seda teha, sest ma lihtsalt ei tea, ning järjekordne otsustamine oleks lihtsalt veel valusam. Tahaks olla lihtsalt nähtamatu vari, ilma tunneteta ning lihtsalt hulkumas, väljaspool reaalsust, väljaspool seda kõike. Õigupoolest, mida ma üleüldse tahan...

Kummitusvõlur...

Hetkel mängimas - Blind Guardian - Time stands still (at the Iron Hill)

Mõtted 5, teine osa

Pikk aeg on möödunud viimasest postitusest ja ega ei oska midagi paljut just öelda ka. Rakubioloogia sain tehtud, olles terve öö selleks õppinud. Geneetika läks nagu läks, kuid see millega dekanaat jamada suudab on ikka iseasi, kaotasin 4 ainepunkti seepärast et muidu oli kõik korras aga ükls pisike osa tegemata. No tõesti... lähen seda ülehomme klaarima. Ehk saab veel asjad korda ajada.

Juunior oli lahe. Sai kogetud tõelist rännaklarpi läbi metsade ning noh, ma valmistasin vist inimestele pettumuse et oma oma musta kostüümiga kuumuse käes kokku ei kukkunud. Metsa all polnud nii palav lihtsalt :P Peebu tehtud kostüüm oli igatsahes lahe ja kasulik. Igastahes mul oli lõbus. Mängujärgne chill oli ka lahe ning noh, õhtune vampiirivestlus ja aasta kaika esinemine samuti.

Nädal oli nagu oli, palju HoMM4 ja chilli... samuti ka üks mõnus kolmapäeva õhtu, peale mida ma vastasin kui parm ma tegelikult välja nägin terve õhtu jooksul... noh juhtub. Aga vähemalt oli lõbus õhtu hea seltskonnaga.

Väikse Rassi sünna oli ka lahe, kuid samas andis mulle mõtlemisainet... millegipärast on tunne, et sain seal mingisuguse märgi. Viimasel ajal tunnen, et olen saanud mitu vihjet sellele, mida ma peaksin tegelikult tegema, ma lihtsalt pole kindel. Peaks tegelikult Celele väga tänulik olema, mu jutu ära kulamise eest ja veel soovituste eest samuti. Õigupoolest olengi...

Laupäevaöised lood

Kuidas teha eksamit...
Esiteks minna Krooksu poole ning siis kohata Peepu. Siis minna Pirogovile ja kohata veel rahvast, siis minna ja teha ära eksam: Muinaseesti usund, saada üllatuslikult hea tulemus ning minna tagasi pirole. Sinna on lisandunud veel rahvast ning siis võib alata mõnus õhtu. Liina oli taas Tartu tulnud ning andu oli ka oma emosoenguga kohal mölisemas. Igastahes õhtus oli ni lahedat kui ka muud. Igastahes hommikul sai siis koos Daleiosega Supilinna poole kõnnitud ja arutletud erinevatel teemadel. Igastahes ka kolmapäev oli nauditav, metsapraks ei olnudki kõige hullem, olgugi, et jala liiklemiseks enam tuju polnud. Necro liblikavõrguga on mingis mõttes kinky vaatepilt. Igastahes peale seda sattusin Jaanaga kokku ja sai liigutud Maailma, kus sai Efka, Daleiose ja Celega juttu aetud.Peale seda muud asjatamised ja ka vaatamine, mida urus tehakse. Neljapäev möödus lihtsalt rahulikult pirol. Ütleks et viimase puuduseks on lihtsalt liigne rahvas... eelistaks chilida paigas kus väike seltskond...

Praksid
Igastahes kaks tundi planktonit vahtida ei ole lõbus... jõevett ei vaata ma vist enam kunagi päris sama pilguga. Muud olid isegi toredamad. Neist oli ka kasu, olen otsustamisel samm ligemal, et kas jään edasi või vahetan eriala. Seni on sel teemal vaid segadus ja meeleheide. Miks ma pean olema selline... kõhkleja?

Kostüümindus
Miks mul on alati raskusi musta kanga leidmisega? Jooksin abakhanid läbi ning ei leidnud midagi piisavalt sobivat. Oli asju, kuid nendega oli ikka mingeid jamasid või liga kallid... oeh tarvis leida lahendus.

Järeleksamid
Põhjus, miks mul ikka veel sess on, kuid millegipärast on mul neist siiralt poogen. Ei viitsi neid teha ega soovi ka. Pean tegema on mjuutunud suhteliseks terminiks selles osas.

Mõtted vol 5

Blind Guardian
Ei saas ellest üle, kuulan peamiselt ainult seda, vaheldumisi Nightwishiga, Manowar ja ülejäänud on jäänud tagaplaanile. Lihtsalt mulle meeldivad need lood... nad lihtsalt viivad minema.

Haigused
Olgu minu tervisehädadega, mis mind aegajalt kummitavad kuidas on, nendega saab hakkama, kuid nüüd on mul tekkinud mõte, et peaks puugivastased abinõud rohkem kasutusele võtma. Lihtsalt on olnuid see vana hea lotomäng metsa minnes, omajagu on rõivastus ka kaitsenud. Seda, et ma larpil kus mets eksisteerib metsa ei roni, seda ma eriti uskuda ei soovi... metsa jalutama/maailma päästma/varju minek on saanud liiga tavalisteks tegevusteks. Samuti ka looduse tundmise praks tulemas, koos metsaminekuga ning pole ammu metsas niisamagi jalutamas käinud... tahaks minna. Peaks ka arvuti taga viibimist piirama... silmade pärast.

Muinasaeg
Seni õnnestunuim eksam oli siis eesti muinasaeg... B, sõjandus oli küll lihtsalt arvestus, kuid usun, et seegi võis minna sinnakanti. Muinasusundi essee ära teha filosoofia selgeks teha saab ned eksamid tehtud ja ehk pühendub ka järeleksmitele... teeb rakubioloogia vähemalt ära. Millal evolutsioonimehhanismide hinnetki näha sab pole aimugi... loodan et to õppejõud eksamilegi jõuab. Meenub, et esimesele jäi mul minemata... laiskusest...

Arion
Jah, mudasõltuvus on tagasi...

Jätkub.. vist