Varisenud maailm

Niisiis... blog jamab nagu ikka, ega ole veel eelnevat postitust üles lasknud.

Igastahes, asjad on nagu nad on, Tartu minnes ma taas masendusin. Lihtsalt üha enam jõuavad mulle mitmed asjad kohale. Lubasin kunagi muutuda... välimiselt on see ehk õnnestunud kuid kas ka sisemiselt, see on omaette küsimus. Jah, olen tagasi vana teema juures, kuid siiski. Ma olen väsinud, kuigi vajan kogu oma tahtejõudu, mis mul on, et teha mida tarvis. Kuid mul on lihtsalt liiga ükskõik. Mis minust on saanud? Olen muutunud kohutavaks seltskonnasõltlaseks, ilma sõprade ja tuttavateta tunnen end nõrga ja haledana, kulgun mööda linna, püüdes kedagi leida, kellega rääkida või niisama koos kõndida/istuda, unustada oma mured. Kuid siiski hiljem ja mõnikord ka siis on minus veel see nõrk hääleke, kes tundub kuidagi reaalsemana. See on just see üksildane mina, kes räägib mulle, et käitun valesti, reedan omaenese põhimõtteid ja tegelikku olemust lihtsalt seltskonnaga koos olemisele, et olen liiga nõrk ja juba ammu iseenda kaotanud ning talitseb mind ettevaatusele. Ning ma tunnen, et sel häälel on õigus. See on vastik kaheks kistud tunne, üheltpoolt tahan ma üht, teiseltpoolt teist. Olen loonud omad maskid, et saada hakkama, kuid nüüd valitsevad need mind, olles kõik muu kaulele pimedusse surunud. Elu on surnud ring, täis masendust ja valu, varem või hiljem jõuan ma tagasi samasse punkti, et taas langeda ning üritada taas tõusta, et ikka ja jälle samasse punkti jõuda.

Mina ja teised, see on hea küsimus. Mitu on õigupoolest neid inimesi, keda ma julgen ka päriselt enda sõpradeks nimetada, keda ma söandan natukenegi usaldada, kellega suudan ma avameelsemalt rääkida või kelle osas mul on kõige vähem kõhklusi. Ning samuti ka, kes suhtuks minussegi natukenegi paremini ja ma teaks seda... kardan tagarääkimisi, varjatud arvamusi ning seda, et vaikselt minu üle lihtsalt naerdakse. Paari inimest söandan ma kindlamalt sõpradeks nimetada, kuid paljudega on lihtsalt kõhklusi. Samuti on mulle kaks korda soovitatud sama asja, kuid olen juba mitmel korral eksinud selle sama asja vastu. Ma ei taha seda välja öelda, kuid ilmselt jääb see kõik mu mõtteid painama ning jah... Vihkamine on ka minu puhul eraldi tema, on inimesi, keda ma ei salli, kuid on ka neid keda ma lihtsalt hakkan vihkama... ning see vihkamine lihtsalt kuidagi toidab mind, mu enda närvide arvelt.

Peaksin esitama endalke küsimuse, mis saab edasi? Kuid ma ei taha seda teha, sest ma lihtsalt ei tea, ning järjekordne otsustamine oleks lihtsalt veel valusam. Tahaks olla lihtsalt nähtamatu vari, ilma tunneteta ning lihtsalt hulkumas, väljaspool reaalsust, väljaspool seda kõike. Õigupoolest, mida ma üleüldse tahan...

Kummitusvõlur...

Hetkel mängimas - Blind Guardian - Time stands still (at the Iron Hill)