Teisipäeva õhtu

Olgu, mu sess ei saanud ikka veel läbi, vaid venis neljapäevani. Peaks sellle üle küll õnnelik olema, et saan Ladinat veel teha, kuid samas on tuju tusane, ikka veel ei saa mingit puhkust ja noh, see oliu ju paljus ka ikka minu viga, et ma ei saanud seda veel tehtud. Well peaks aega hästi ära kasutama. Eile õhtu kui oleks pidanud õppima olin ma natuke linna peal ja veeti kohe krooksu, see õhtu ajasin tükk aega Peebuga juttu. Jutu teema oli noh... D&D ja Star Wars d20. Ja Peep on suurem powergamer kui mina, rääkigu ta rollimängu suuremast tähtsusest palju tahes. :P

Mõtted III

Õppimisest ei tule enam midagi välja ja taas kasutan ma oma blogi halamiseks. Pidevalt piniseb mu peas mõte, et kui ma oleksin paremini õppinud, siis poleks mul kõiki neid jamasid. Oeh... praegu on kõik nii ebakindel, nii ebaselge. Lihtsalt ei tea mille nimel küll pingutada, et need ainepunktid kätte saada. Ma ei usu eriti, et soovin seda ainet edasi õppida... võiks ju veel semestri proovida... püüda, ehk leian ökoloogias midagi elamisväärset, samas tunnen et ei taha enam seal käia. Mind ei ole hirmutanud esimese aasta raskus, pigem lihtsalt ei leia ma enda tegevuses erilist mõtet, kõhklen ega ei suuda otsustada. Osalt ma tahaks lihtsalt selle kõik jätta samas aga mitte. Võibolla on lihtsalt asi selles, et ma ei taha Tartust ära minna, mulle lihtsalt meeldib see linn liiga palju. Kuid see jälle poles õige otsus, lihtsalt end sel põhjusel edasi piinata... Juba pea aasta on pidev tühi tunne, ei tea mida teha, ei tea mida ostustada ega pole enam kindel iseendaski. Pidevalt valikute vahele kistud, pidevalt iseenda käes piinlemas ja enesehinnangut kaotamas. Tühjustunne vaid suureneb... haarab endasse...

Olen tihti mõelnud sõpruse kui mõiste üle, et kuidas ma seda ise näen. Olen jõudnud staadiumisse, kus ma ei saagi enam aru, kes on lihtsalt head tuttavad ja kes sõbrad, lihtsalt piirid on muutunud häguseks. On mõned keda suudan isegi nimetada sõpradeks, kuid on omajagu neid kelle puhul ma pole nii kindel. Lihtsalt sõber tundub mulle isikuna, keda saad täielikult usaldada ning kes on raskel ajal toeks ja nõus aitama ning samamoodi tuleb ka ise oma sõprade osas olla, suuta kuulata nende muresid, ollanende suhtes usaldusväärne, osata olla neile toeks jne. Ehk ootan ma sõpruselt liiga palju, otsin pidevalt seltskonda, samas peale seda end kehvasti tundes. Ma ei tea, lihtsalt ma ei suuda enam ilma teiste inimesteta olla. Varem piisas mulle sellest kui klõpsasin Balduri või Heroesi käima ja mängisin pool ööpäeva, kuni lihtsalt teleka taha või magama kadusin. Nojah, mingi seltskond oli aga enamuses võiks selle kohta öelda vale seltskond, seltskond kuhu püüdsin kuuluda, kuigi see polnud lihtsalt minu jaoks. Nüüd on kuidagi hea olla koos sõprade/tuttavatega lõbutseda, koos nendega olles end hästi tunda. Samas olen paranoiline, kardan tagarääkimist, hülgamist ja "noa selga löömist." Samas olen ma mitmete inimeste suhtes kuidagi protektiivne, kui midagi neile tehakse või öeldakse, siis muutub see ka minu asjaks. Ma lihtsalt ei tea enam, mis on mis ja mis on kes.

Taas on see tunne, et tahaks minema. Kuid ei saa, väljaarvatud oma mõttemaailmas, larpil või dragonis. Need on mulle samapalju narkootikumid kui mulle on nüüd seltskond. Lihtsalt maailm tundub mulle niisama lihtsalt külma ja tühjana. Peaks Peebu soovitusi viimaks ka kuulda võtma ja leidma midagi muud ka millega tegeleda, kuid ma lihtsalt ei suuda. Liiga nõrk ja jõuetu olen selleks. Ma ei taha isegi halada siin, kuid siiski ma teen seda. Peaks õppima, mitte istuma arvutis ja kuulama Manowari... Vajan tahtejõudu ja energiat, et see ära teha. Viskan ilmselt pikali ning tukastan pisut, et ennast peale seda segaseks õppida...

Forialt tagasi ja taaskordne pühapäev

Igastahes, Foria oli selline nagu ma ootasin, kuid siiski oli ka omajagu positiivset, meie seltskond nimelt, kes oma kadunud isanda otsingutel sinna oli jõudnud.Njah leidsin põhjuse miks minna ka järgmisele Foriale kui see peaks toimuma, kuid jah pean raha ja kõigega rohkem arvestama, nii et kes teab, loodan et nad järgmist nii pea ei tee ja vahepeal oma vigadest väheke õppust võtavad.

Peab ilmselt õppima asuma...

Reede/Laupäev

Kuidagi rõõmus ja samas ka masendav on lugeda kuidas rahvas kiidab, et sess on läbi. Igastahes mul veel pole, üks närune asi veel korda ajada ja kui sellest ainepunktid kokku ei tule... njah. On hetki kus soovin, et oleksin paremini õppinud. Igastahes tänane päev on olnud omamoodi, kohtasin kahel korral Trexxxi kellega teisel korral ka pikemalt vestlema jäin, samuti sai ka veel mitme teise isiku osta komistatud. Jah, ja õhtu möödus siis DMi ametit pidades... oli fun.

Homme siis Foriale, ma ausaltöeldes ei viitsi sinna eriti minna, tahan õppida, tahan magada, tahan kasvõi lihtsalt niisama lakke vahtida. Liiga väsinud tunne on lihtsalt. Kuid jah otsustasin, et meie seltskonna tarbeks lähen kohale, vähemalt sel korral. Kuidas edasi saab on iseasi, sest järgmine kuu Erien ja sealt edasi juab mitmesugused muud mängud. Loodan, et sab need jamad ülikooliga korda, siis saab ka oma asjadega kergema südamega tegelda, mitte nii nagu praegu, et prioriteetide seadmnise asemel püüan ma tegelda kõigega korraga.

Kuulan kolmandat korda järjest 10000 eestlast, peaks võtma ette midagi meelelähedasemat. Peas kõlgub Tharapita - Sorceress, ilmselt on see siis järgmine ja kui telefon täis laadind siis unele...

Segadus...

Palju tunneleid on mu ees ja igaühes neist on kasvõi kübegi valgust, kuid lihtsalt ma ei oska valida millist neist võtta. Ülikooliga on jamad ja ma ei tea enam, mida edasi teha. On saanud inimestega rääkida ja erinevad soovitused on tulnud. Lisaks on mu elu viimasel ajal ainult üks segadus ja masendus, mõndade helgete hetketega. Kord mõtlen veel viimasele meeleheitlikule pingutusele, teine hetk akadeemilisele või lihtsalt asja pooleli jätmisele ja kolmandal hetkel lihtsalt masendun. Lihtsalt pole enam aimugi mida teha.

Tean... nutt ja hala, kuid midagi muud ei löö hetkel pähe...

Vastu hommikut

Igastahes, vaatasin just praegu blogi ja märkasin, et suudan kohati ikka trükkide omajagu kirjavigu tekitada, eriti veel siis kui olen ärritunud. Peaks postid üle käima ja vead ära parandama, kuid ei viitsi, õigupoolest on mu grammatika üleüldse allakäinud, paljuga on viimasel ajal probleeme. Kohati on tunne, et peaks abi ostima, kas head nõu või peaks juba psühholoogi poole pöörduma. Ma lihtsalt ei tea, on tunne et probleemid ei lahene vaid lihtsalt kuhjuvad ja tihti on tegu just selliste sisemiste probleemidega. Saaks mõnegi neist lahendatud, oleks hea...

Mõtted vol 2

Pidevalt räägin ma sessisit ja sellest kui oluliselt ma õppima pean jne. Ning mida ma lõpptulemusena teen? Ei õpi ja olen taas omadega hädas, nii neetult meenutab see kõik gümnaasiumi mille samamoodi raisku lasin, piungutasin lõpus eksamitega ja kuidagi nihverdasin, et sain ikka läbi ning olin õnnelik. Laiskus on üks mu pahedest ja üks suurimaid, tihti kipun ma minema kergema vastupanu teed ja seetõttu ka mingil määral kannatama. Praegu ka, istun siin ja leon bloge, samas kui peaks ladina keelt tuupima. Kõrvu kostub Tharapita - Sorceress ja juba mitmendat korda järjest. Ma ei tea, ma lihtsalt naudin seda lugu.

Eilne õhtu oli vahelduseks huvitav, mind tabas ootamatu sualaraha puudus mille tõttu sai näiteks pool bussipiletist tasutud sentides ja muud sellist, lihtsalt ei jõudnud pangaautomaadist lisa võtta. D&D jätsin ma õhtul ära, oleks lihtsalt saanud aind paar tundi seda teha ja mul ei ole eriti isu lühikeste mängude järgi. Pealegi, omajagu oleks sellest läinud juba karakteride tegemisele. Õhtul sai messengeris istutud ja öö otsa Dwariga juttu aetud, selle käigus tekkis nii mõndagi kirjanduslikku ja huvitavat, lisaks spämmisime ka Elesgali foorumit, tekitades neli spämmiteemat juurde. Kell neli kadusin magama...

Tänase päevaga on natuke veider tunne ja osalt seostub see just Loheväravas tehtuga. Asi sai alguse Diablol kus kaks vanemat mängijat kasutasid Diablo kutsumiseks väga nõmedat palvet. Igastahes jäi see hinge kripeldama ja Balor kommenteeris seda, mille peale üks isikutest, Olaf4 reageeris end õigustades, järgnes nö minu ja tema duell sel teemal. Igastahes ärritusin ja nagu ikka läks mu jutt pisut ebaselgeks ja kontrollimatuks, hakkasin iseenda tegutsemist näitena kasutama. Õnneks lõppes vaidlus nii, et me kui mõlemad osapooled lihtsalt lõpetasime vaidluise ja kõik. Siis sadas teemasse Bernard, kes tegi oma postituses ka suht mulle suunatud kommentaari, mis sisaldas 75% ulatuses asju, mida ma juba tean, ma tean oma vigu küllalt hästi. Ning oli ka asju milles ta ka mööda pani. Samas jääb jälle miski selles jutus mind häirima, vaidluse ja selle neetud mulle suunatud teksti järel tunnen end kuidagi halvasti. Ma ei tea, mis see jälkle on, kas see on mu pidev kõhklemine või on see taas mu ego, mis mind rõhub? Üks väike asi võib mulle saada ahelreaktsiooni käivitajaks ja siis ongi taas deperaks. Oeh... ma lihtsalt ei saa enam endast aru.

Vähemalt Erieni kuulutus on viimaks üleval ja regasin end sinna ära, loodan et tuleb taas tore mäng, kus saab end hästi tunda, kaduda sellest neetud paigast ja lihtsalt...

Külmunud ajad

Olgu, blogi nime päritolu pole ilmselt raske aimata, praegu on näha, et temperatuur on -26 kraadi, igastahes väljas oli tunne, et pigem -30 või midagi muud sealkandis. Njah, ega -26 sellest kaugel ole, öö peale on ilmselt külmem. Pidin täna korduvalt linna peal käima ja elu vanduma. Neetud ÕISi jama tõttu ei jõudnud ma ühele eksamile, osalt oli viga ka minus kuid ikkagi, poleks seda jama olnud, oleksin ma õigel ajal eksamile jõudnud. Elu ikka oskab nõme olla. Igastahes sai täna kuuldud mõningaid cele elutarkusi ning nii mõndagi muud huvitavat.

Ahjaa, orgunn andis edu ja nüüd saab aegajalt ka Jõgeval D&Dd mängida, sai nii endale kui ka kamba peale PHBd muretsetud ning reede õhtul siis mäng. Siiski ma ei tahaks hästi külma pärast küll Mandi poole ronida, kuid noh ok, lõbutseme pisut. Naguni peab end praegu rihmaks õppima. Igastahes see mäng tuleb ilmselt kusagil kõrbelaadses paigas ja lõuna pool. Lihtsalt, nii on soojem. Rollimängudest veel rääkides, on kohutav tahtmine minna Erienile, Larp.ee järgi on see kuu aja pärast, kuid ühtegi kuulutust pole näha olnud. Tekib tahtmine pisut Chloet pinnida, et mis sellega ikka on. Lihtsalt Erien on minu jaoks lihtsalt tore ja imeline, parim mänguseeria millel käin. Igastahes saab ka peagi suuremat tööd Saatuse radade projektiga alustatud, hakkasin täna pisut rohkem nokitsema. Muidugi jah, gruppi on veel rahvast vaja.

Loodan, et homme tuleb soojem päev, muidu on ilmselt väga ebameeldiv olemine...

Otsused

Otsused, asjad mille tegemine mulle eriti ei meeldi, lihtsalty mil on komme teha valesid valikuid, mille tõttu kõrvetada saan ja ka õigetest otsutest ei tule mõnikord midagigi head välja. Ükskõik mida ma ka teen, mingi nurga alt suudan ma seda ikkka kahetseda. Kevadel lubasin ma end muuta, kuhu ma nüüd sellega siis välja olen jõudnud? Eriti mitte kusagile, ehk peaks end nüüd kokku võtma ja pingutama. Kas ma jälle põrun, see on juba iseasi. Eile igastahes õnnestus isegi õppida, loodan et täna ka. Öö otsa õppimist ma siiski see öö ei teinud, olin liiga väsinud selleks. Vajan rohkem aega, tahtejõudu ja energiat. Nojah, rohkem raha kuluks ka ära :P

Millalgil öösel...

Õppimine käib ikka allamäge, kuid tundub et hakkan asja kontrolli alla saama ja ehk õnnestub veel kuidagi asi sirgeks saada ja need neetud eksamid ära teha. Olen alati hakkama saanud, pean ka nüüd saama. Lihtsalt tuleb saavutada taas see seisund, kus tahan vaid õppida ja igal juhul mitte üleõppida, kuid jah, see saab keerukas olema kuna olin semestri liiga laisk ja nüüd on raskusi kõige järgi õppimisega. Materjalid on olemas, vaja vaid piisavalt tööd teha, et E-dki käte saaks.. Raske saab see olema, kjuid ega keegi pole öelnud, et see peab kerge olema...

Homme, õigemini täna siis taas Tartusse asju ajama... ilmselt sean ladina keele endale sobivamale ajale ja keskendun keemiale. Pean arvestama kõik väga hoolikalt, et saaks asjad tehtud ning kõik korda. Foriale ka kuidagi mindud. Loodame, et asjad saab nii klaaritud, et saab kõik korda. Siis saab järgmise semester korralikult õppima hakatud, Saatuse radadega algust tehtud ning hakata Jõgeval D&Dd ajama.

Mõtted

Jääb küsimus, et kas minevikus löödud hingehaavad ka kunagi paranevad, kipun arvama et mitte kunagi, sest ikka ühel või teisel viisil, minevik või halvad mälestused kipuvad ikka kummitama ja ikka on asju, mille pärast tekib valus tunne. Praegu on taas sellised hood ja kõige hullem, õppimine ei õnnestu mitte mingilgi määral ja on ju see neetud sess...

Käisin eile Tartus vaid selleks, et mõista seda lihtsat fakti, et targem on kodus istuda ja siin õppida. Nojah, vahet ma eriti ei märka, peale selle et arvutisse ronimiseks kuluv vahemaa on tunduvalt väiksem ja süüa saab tasuta.. Sain vähemasti paari inimesega kokku, mis taas mõneks ajaks mu tuju tõstis. Ma vajan kohutavalt sõprade-tuttavate seltskonda et mitte hulluks minna... huvitav kui oleksin neist kuu aega eraldi, siis milline ma oleksin? Kas sõpradest- tuttavatest on saanud minu jaoks uus sõltuvus?

Kuulates: Metsatöll - Hundiraev

Kuidagi veider tunne on, pigem polegi see tunne, vaid rohkem tüdimus ja väsimus. Ma ei taha sessi, mida ma terve möödunud nädala pooleldi ignoreesin. Igastahes praegu ma lihtsalt istun siin, kuulan ja trükin, plaanis võtta ka oma projekt peagi käsile, pean ka väga tõsiselt õppima, järgmise eksamini vaid nädal jäänud.

Elu on väsitav...

Möödunud ja kaunis nädal...

Niisiis, uus blog. Vanast saab ilmselt eraldi pelgupaik mõtetele, mida ma siia kirja ei pane, vahest isegi mitte sinna, ehk on parem kui need vaid mu peas kajavad. Õnneks on nüüd millegist rohkemast kirjutada kui enne.

Niisiis, möödunud nädalat on ausaltöeldes võimalik vaid kiita, jätame välja mateeksami mille ma praktiliselt põrusin, mul polnud lihtsalt mõtet sinna minna, kuna ma ei osanud seda nagunii ja punkte poleks nagunii piisavalt tulnud, et eksamile saada. Nojah, eks siis järeleksam, loodan, et leian kellegi kes saab mind natuke õpetada. Ladina keele tööd tuleb ka kiiremas korras korda ajada. Samas kogu nädal, ehk vaid väljaaravtud tänane päev oli suurepärane... üks elu parimaid nädalaid...

Esmaspäev. Saabusin masendunult Tartusse ja suundusin kõigepealt ühikasse, kus mu toanaaber magas ning ärkas vaid korraks, et mulle head uut aastat soovida. Igastahes õppisin mõnda aega ja otsuistasin siis suunduda kusagile mujale õppima, kusagile kus saaks ka natuke süüa juurde võtta ja lauda kasutada, minu ühikalauda katab toanaabri telekas. Igastahes suundusin kõigepealt zavoodi, mis oli kinni. Olgu nii... ja valisin järgmiseks Krooksu kus ma mõnda aega õppisin ja ka pisut sõin. Siis hakkas igav ja helistasin Curunirile, kelle poole ma lõpuks läksin. Seal siis oli lõbusam, peale jutuajamiste sai ka Gamersit vaadatud, Homm4 ja Neverewinterit mängitud. Mingil hetkel helistas Celestial kes kutsus D&Dd mängima ning otsustasin lubada endale seda lõbu. Kella kuues kasi mindud Krooksu, kuhu Daleios mulle vastu tuli ning siis suundusime Cele poole. Tee peal sai ka pisut kelgutamisega tegeldud, kuid jah, mida enam kile peale ei mahtunud ja nii sai lihtsalt alla libisetud. Lõbus oli siiski. Ja siis Cele pool, mäng oli Diablo II baasil ja suht lööming, aga oli lõbus niong sai süüa ka. Mängisime kella viieni, peale mida ma Raidiga ühika ligi sain ning ühikasse magama läksin.

Teisipäev ja kolmapäev. Algus oli taas masendav, kuid raekoja platsi poole minnes nägin ma ootamatult kahte tuttavat nägu: Tralayni ja Mirjut. Tore oli neid taas näha, olime seal ja ajasime juttu. Peagi sadas kohale ka Ivellios, kellega koos otsustasime siis Krooksu minna. Sinna saime ka Aurini kohale. Sealt edasi Aurini poole D&Dd mängima. Oli lõbus, lõpetasime selle varem. Kolmapäev sisaldas mate tööd mille põrusin, peale seda suundusin ma Zavoodi, kust ma leidsin Dräguni ja Akallabethi, kes seal istusid, peagi lisandusid ka Daleios ja Rasta. Helistasin vahepeal Tralaynile, kes vastas et vaatab hetkel Tartu VG trenni pealt. Peale Daleiose minekut läksime neljakesi Krooku, kuhu järjest sadasid sisse Arurin, Tralayn, Jaana, Ülo. Igastahes laudkond kasvas ja saime suhht palju lõbutsetud ja juttu aetud. Peale seda natuke lina peal põiklemist ja Ivelli poole D&Dd jätkama. Oli tore õhtu ja öö. Hommikul sai koos Tralayni ja Mirjuga mõnda aega bussikas istutud ja siis lahkutud kui buss tuli. Suundusin tagasi ühikasse, kus viimaks magama vajusin. Cele mängule ma kahjuks ei jõudnudki...

Neljapäev ja Reede. Neljapäev oli kahe ja kolmveerandtunnise uinaku ja aktiivse tegevuse päev, sai koos Dräguni ja Akaga mööda Tartut liigutud, Krookus ja Zavoodis koos Adi ja veel kellegagi istutud, Daleiose ja Celega vesteldud ning viimaks veel rongis koos Daleiose ja Siimoga juttu aetud. Natuke kurb oli minna Jõgeval maha. Igatstahes jah, reede hommikul taas Rongi peale ja Tallinna suunas. Rongikast sai suundutud edasi Pääsklülla, kasutades selleks elektrirongi, milles õnnestus meie triol(mina, Aurin, Ivell) tasuta sõita. Igastahes seejärel Tralayni poole, kuhu hiljem lisandusid ka Mirju ja Daleios. Tuli lõbus õhtu.

Laupäev. Diablo oli tore, kuid minu meelest jäi ta lühikeseks. See milleghipärast ei häirigi, et mäng kohutavalt segane oli, pigem tuli see isegi boonuseks. Igastahes huvitav oli... ei viitsi kirjutada seda pikka teksti, mis muljetesse. Kuid seda tuleb siiski öelda: Krabistaja.

Nüüd ma siis istungi kodus ja kirjutan. Tuleb taas keskenduda sessile ja muule. Lihtsalt mul on sellest külmast maailmast villand... tahaks ära kusagile mujale... või vähemalt sõprade-tuttavate seltskonda...