Jääb küsimus, et kas minevikus löödud hingehaavad ka kunagi paranevad, kipun arvama et mitte kunagi, sest ikka ühel või teisel viisil, minevik või halvad mälestused kipuvad ikka kummitama ja ikka on asju, mille pärast tekib valus tunne. Praegu on taas sellised hood ja kõige hullem, õppimine ei õnnestu mitte mingilgi määral ja on ju see neetud sess...
Käisin eile Tartus vaid selleks, et mõista seda lihtsat fakti, et targem on kodus istuda ja siin õppida. Nojah, vahet ma eriti ei märka, peale selle et arvutisse ronimiseks kuluv vahemaa on tunduvalt väiksem ja süüa saab tasuta.. Sain vähemasti paari inimesega kokku, mis taas mõneks ajaks mu tuju tõstis. Ma vajan kohutavalt sõprade-tuttavate seltskonda et mitte hulluks minna... huvitav kui oleksin neist kuu aega eraldi, siis milline ma oleksin? Kas sõpradest- tuttavatest on saanud minu jaoks uus sõltuvus?
Kuulates: Metsatöll - Hundiraev
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar