Mõtted III

Õppimisest ei tule enam midagi välja ja taas kasutan ma oma blogi halamiseks. Pidevalt piniseb mu peas mõte, et kui ma oleksin paremini õppinud, siis poleks mul kõiki neid jamasid. Oeh... praegu on kõik nii ebakindel, nii ebaselge. Lihtsalt ei tea mille nimel küll pingutada, et need ainepunktid kätte saada. Ma ei usu eriti, et soovin seda ainet edasi õppida... võiks ju veel semestri proovida... püüda, ehk leian ökoloogias midagi elamisväärset, samas tunnen et ei taha enam seal käia. Mind ei ole hirmutanud esimese aasta raskus, pigem lihtsalt ei leia ma enda tegevuses erilist mõtet, kõhklen ega ei suuda otsustada. Osalt ma tahaks lihtsalt selle kõik jätta samas aga mitte. Võibolla on lihtsalt asi selles, et ma ei taha Tartust ära minna, mulle lihtsalt meeldib see linn liiga palju. Kuid see jälle poles õige otsus, lihtsalt end sel põhjusel edasi piinata... Juba pea aasta on pidev tühi tunne, ei tea mida teha, ei tea mida ostustada ega pole enam kindel iseendaski. Pidevalt valikute vahele kistud, pidevalt iseenda käes piinlemas ja enesehinnangut kaotamas. Tühjustunne vaid suureneb... haarab endasse...

Olen tihti mõelnud sõpruse kui mõiste üle, et kuidas ma seda ise näen. Olen jõudnud staadiumisse, kus ma ei saagi enam aru, kes on lihtsalt head tuttavad ja kes sõbrad, lihtsalt piirid on muutunud häguseks. On mõned keda suudan isegi nimetada sõpradeks, kuid on omajagu neid kelle puhul ma pole nii kindel. Lihtsalt sõber tundub mulle isikuna, keda saad täielikult usaldada ning kes on raskel ajal toeks ja nõus aitama ning samamoodi tuleb ka ise oma sõprade osas olla, suuta kuulata nende muresid, ollanende suhtes usaldusväärne, osata olla neile toeks jne. Ehk ootan ma sõpruselt liiga palju, otsin pidevalt seltskonda, samas peale seda end kehvasti tundes. Ma ei tea, lihtsalt ma ei suuda enam ilma teiste inimesteta olla. Varem piisas mulle sellest kui klõpsasin Balduri või Heroesi käima ja mängisin pool ööpäeva, kuni lihtsalt teleka taha või magama kadusin. Nojah, mingi seltskond oli aga enamuses võiks selle kohta öelda vale seltskond, seltskond kuhu püüdsin kuuluda, kuigi see polnud lihtsalt minu jaoks. Nüüd on kuidagi hea olla koos sõprade/tuttavatega lõbutseda, koos nendega olles end hästi tunda. Samas olen paranoiline, kardan tagarääkimist, hülgamist ja "noa selga löömist." Samas olen ma mitmete inimeste suhtes kuidagi protektiivne, kui midagi neile tehakse või öeldakse, siis muutub see ka minu asjaks. Ma lihtsalt ei tea enam, mis on mis ja mis on kes.

Taas on see tunne, et tahaks minema. Kuid ei saa, väljaarvatud oma mõttemaailmas, larpil või dragonis. Need on mulle samapalju narkootikumid kui mulle on nüüd seltskond. Lihtsalt maailm tundub mulle niisama lihtsalt külma ja tühjana. Peaks Peebu soovitusi viimaks ka kuulda võtma ja leidma midagi muud ka millega tegeleda, kuid ma lihtsalt ei suuda. Liiga nõrk ja jõuetu olen selleks. Ma ei taha isegi halada siin, kuid siiski ma teen seda. Peaks õppima, mitte istuma arvutis ja kuulama Manowari... Vajan tahtejõudu ja energiat, et see ära teha. Viskan ilmselt pikali ning tukastan pisut, et ennast peale seda segaseks õppida...