Tormipilved

See nädal on olnud kuidagi... ma ei oskagi öelda kuidas. Esmaspäev oli huvitav,a ga ülejäänud päevad kuidagi kahtlased. Tgeelikult polnud midagi halba ka neljapäevas, kuid muidu pole miski olnud midagi erilist väärt. Elasin paar päeva laupäeva järelhoovuses ja siis ta tuli taas, tumeda tuulena minu sügavaimatest hingesoppidest. Lihtsalt masendusin taas ja mitmetel vanadel põhjustel. Lihtsalt olen nii palju võimalusi ja aega lihtsalt kulutanud ning maha maganud. Olen lihtsalt jäänud veritsedes põrandale lebama ja ootama millal viimaks kuristikku langen.

Mõtlen vaikselt kõigi oma allakäikude peale. Neid on olnud, üks hullemaid hakkas vist põhikooli lõpu poole, üheksandas. Kümnes klass jätkas ainult seda. ma ei taha eriti mmeenutada iseennast tol ajal ja oma tegevust. Olin üks paras ja vastik nolk, späämisin foorumeid suht nõmedatel viisidel ja arvasin, et olen kõigist targim. Mingil hetkel... mingi 11. klassiks, hakkasin asju pisut rohkem ja paremini taipama. Siis algas ka mingisugune ülesmäge minek, larp ja uued tutvused. Vanu komplekse küll jäi, kuid toona ma suutsin neist isegi kohaeti üle olla. Kuid siiski, jäi mingisugune ängistus ja klass jätkas mu närvikava rikkumist. Siis tuli 12. klass ja hakaksin vaikselt taas langema. Nüüd tuli tõeline masendumine ja mõned asjad läksid paremaks, mõned aga halvemaks. Hakkasingi elama selliste üksikute helgete hetkede nimel, toona oli muidugi veel mille nimel elada, mis nüüd on saanud selles ma poel kindel. Tutvusi on juurde tulnud iga korraga, olen nii mõneski asjas edukam kuid siiski ämbrisse astumisi on ika liiga ja palju ja minevikus olen ma kohutavalt kinni. Mingil määral loodan ma et olen põhja jõudmas ja suudan siis hakata taas ülesmäge minema, ma tõesti loodan.

Hetkel püüan jõuda otsusele kas minna juba täna Tartu või homme. Algne plaan oli juba hommikul minna ja nii ka EFFi kokkutulekule, kuid nüüd ma ei tea. Ma pole kindel miks ma kõhklen, kodus on igastahes krdi haölb olla, aga ma lihtsalt ei tea...

Elu on masendav...