Natuke järjejuttu

Mõtlesin kirjutamist taas alustada ja siin on siis vähemasti mingi alustus. Võibolla kirjutan seda edasi, võibolla jätan taas katkendiks.
...

Keset pilvi kõrgus üksildane torn ja muud polnudki. Oli mingisugune ebamäärane taevalaotus, mis tumehallist kivimist torni ümbritses. Hallid pilved olid torni kohal ja all. Kõik muu oli tühi kui mitte arvestada torni rõdul tukastavat üksildast kogu. Kummalise isiku rõivastus oli must, seda olid tema püksid, särk, mantel, saapad ja kindad. Mees ise oli kahvatu ning ta juuksed hõbehallid.
Rõduveerel vedeles väike sõrmus, mille kivi sees keerles veider udu, mis hakkas koos sõrmusel olevate ruunidega kummastavalt helendama.
Siis järgnes heli, mis oli kuuldav või pigem tajutav üksnes antud sõmuse omanikule. Üks silm avanes ja siis teine. Heli vastas ainult ühele teisele sõrmusele ja kogu teadis kes teda üritab kätte saada.
Sõrmus lendas üle rõduveere ja alla pilvedesse.
Sorts jäi jälgima seda kuidas sõrmus ülemistest pilvedest allapoole langes. Paraku olid selel ruumikillu piirid ja väänatud füüsikaseadused juba kord sellised. Ta ohkas ja ootas kui sõrmus veel paar tiiru tegi. See kutsus teda jätkuvalt. Ohkega sai see õhust haaratud ning sõrme torgatud, kutsuja ilmselt tahtis teda vägagi kätte saada.

Udujas kogu ilmus sõrmuse kohale. Tulessaar, Tarbatu arhimaag ning Põhja-Liivimaa varjda heitis vaatajale pilgu.
"Sa ajasid mind üles," vastas pahur sorts, "Kas sul tõesti kedagi teist tüüdata pole."
"Ei, sest sina oled hetkel ainuke kelle poole saan..."
"Jälle see vana jutt," kostus vastus. "Jälle seesama olukord, et vajad kedagi kes ei oleks seotud ühegi maagigildiga ega nende omavahelise poliitikaga. Ega hooliks mitte ühestki seadusest, mis muidu maage piiravad...
"Olen sulle alati..."
"Korralikult tasunud? Ei, ma saan kaela mingi olukorra, millest ma vaevu eluga välja tulen, korraliku tasu eest saan midagi nigelat, Rooma nõiakütid end jälitama ja taas ilmuvad välja gildinarrid, kes räägivad kui tagaotsitav ma ikkagi olen. Vastus on ei.
"Kaaren, asi on sinuga seotud.
Kaarnaks nimetatu jäi hetkeks vait. Oli vaid kaks asja millest Tulessaar talle vihjates võis rääkida. Esimene neist oli tema gildi tagasi melitamine, kuid seda arhimaag enam ei üritanud: kuid teine asi...
Kaaren vandus ja palus arhimaagil värava avada.

Väravast läbi astudes, leidis ta end peale lühikest rännakut Tulessaare kabinetist. Vana arhimaagi kabinet oli samasugune nagu ikka. Enamikek seinu katmas raamaturiiulid ja välimsuelt selline nagu oleks koristaja paariks sajandiks puhkuse võtnud, kes teab, ehk oligi kui arvestada arhimaagi kommet õhuvaime teenritena rakendada. Maag ise istus laua taga. Riietatud rohelisse ametirüüsse, juuksed ja habe hallimad kui Kaaren seda mäletas.
Kaaren istus sõnagi lausumata maha ja jälgis kuidas Tulessaar kõrvalruumi läks. Ta ei saanud ilma viskiklaasita vestlust alustatud. See aga andis aega asjade üle järgi mõelda. Sorts vandus oma kiiret käitust, poleks olnud sugugi ebaharilik kui ted apoleks petetud siia tulema, et talle kaela määrida. Kui aus olla siis eelistas ta mitmeid muid tööpakkujaid rohkem, siiski suutis just tema ta alati ära rääkida. Polnud midagi parata, Tulessaar oli kaarna isiklik juhendaja olnud ja lisaks ka ta praktiliselt üles kasvatanud. Maag tundis teda paremini kui ta soovinud oleks, lisaks tundis ta end vanamehe ees võlglasena.

Kuid nüüd see asi.... Kaaren ohkas, pördudes mõtetega minevikku...