Taas kirjutamas

Mustsulg libises laisalt läbi õhu, või vähemalt millegi mida võis selleks nimetada. Oli vaid värvust vahetav ruum nende ümber ning värvidki ei olnud loomulikud, pigem olid nad luumulike värvide vastandid, pimeduse värvid ja siin tasandil asendas pimedus valgust. Ähmaselt kumas läbi nende füüsiline maailm, kus polnud sama koha peal muud kui meri. Mustsulg heitis pilgu enda alla. Sorts ja hunt sünges vaikuses jalutamas. Kui linnud seda teeksid, oleks Mustsulg ohanud. Nad kolm olid tõesti veider seltskond, mitte keegi polnud neist see kellena ta paistis, kõigil olid omad saladused milledest pooli teadsid nad kõik, kuid ülejäänu oli see mis jäi nende endi meeltesse. Kolm igavest rändurit ja ehk ka kolm neetut.
Ometi usaldas ronk neid kahte. Ta mõistis musta riietatud ränduri olemust ja teadis kes mees on, kuigi oli asju mis mehe puhul ikka veel küsitavateks jäid. Siiski oli mees tema isand ja kaaslane olnud läbi tule ja vee ning omal veidral moel oli ta kõige auväärsem isik keda lind teadis. Hunt oli omamoodi olend, loodusvaimu ja looma järeltulija, hundikuningas nagu temasuguseid kutsuti. Ja tema ise, ronk ei tahtnud mõeldagi kui kaugele see lugu tagasi läheb.

Igastahes sorts peatus lõpuks. Nende ümber kumas läbi raja rannik. Ta kõndis tõmmates käega läbi õhu ja visualiseerides ust. Varjud hakkasid keerlema kui maag peatus ja lihtsalt käskis: "Avane."
Rada hajus ja nad seisid kivisel rannikul. Eemal oli näha kidurat metsa ja teerada. Sorts istus oma saua kõrvale visates maha ja heitis pilgu taevasse. Oli pilvine ilm ning hunt oli maha istunud ja vaikselt lõrises ta peale. Mustsulg mõistis hundikuninga probleemi, olles looduse ja selle väe olend, oli talle nende sortsist kaaslase maagia mitmegi nurga alt vastuvõetamatu. Mees oli ikkagi kõigele lisaks veel surnumanaja ka.
"Mis järgmiseks," küsis ta mõttekõnes.
"Puhkame. Siis teed sa tiiru saarele ja jääd minust mõningast kaugust hoidma. Tarkhammas jääb siia ligidale laande kuniks ma asulat otsin."
"Ja edasi?" Küsis Mustsulg õhus tiirutades. "Sa pole eriti midagi sellest retkest rääkinud, kuid su mõtete vari reedab mulle, et su tegelikud plaanid ei ole siia sihitud.
"Polegi. Kuid on mõned isikud, kellega ma soovin vestelda.
"Kes?"
"Pole oluline." Vastas sorts silmi sulgedes. Vähemasti hetkel veel mitte, ma pean väheke mõtlema kuidas seda korraldada."
Mustsulg kraaksatas ja laskus lähedasele kivile, püüdes jõuda selgusele oma kaaslase plaanide osas. Kõigepealt teha pikk rännak mööda radu ja tulla mingitele kaljustele saartele, kus peale kalurite ja mõndade kitsekasvatajate midagi erilist polnud. Ja siis öelda, et see on kõigest vahepeatus. Mees oli niigi kaugele lõunasse tulnud. Sinna kus valitsesid keisririigi seadused ja hoopis võõras usk. Viimane mis oleks mehe parimal juhul kividega surnuks loopinud, halvimal tuleriidale toppinud.
Muidugi, ta oleks kumbagi üritanuile kaasa tundnud.
Ta mõtles veel mõne hetke mõtete kuju üle. Nende omavaheline side võimaldas neil vabalt omavahel mõttekõnes suhelda või teada teise seisukorda ja asukohta. Samuti võimaldas see vähesel määral aduda teise mõtteid ja jagada mõningaid mälestusi. Kuid viimased kippusid olema ähmased, seega sai ainult üks oletus olla tõene. Mõtete kujund vihjas pigem võimuga olenditele kui saare asukatele, keda võis ta mõelda ja siis ta taipas.
Ronk mäletas neid, Vare saarte kuute jumalat. Vaimud kes olid meelitanud siinsed inimesed end kummardama ja nõnda jumalateks tõusnud: Nõrkadeks jumalateks kelle jõud ei küündinud sellest saarest kaugemale, kuid siiski oli tegu jumalatega, õigemini nüüd võimult tõugatud jumalatega.
Ronk leidis end avastamast, et linnud siiski suudavad mingil määral ohata...

Järgneb