Uusaasta

Iron Maiden - Dance of Death

Taas üks aasta surnud ja järgmine alanud.

Polegi enam midagi enamat öelda, arvuti jamab, kas asi videokaardis, mõnes viiruses või mida ma pigem aiman monitoris. Kuid siiski... Mõned sõnad on vajalikud kui tuli lõkkes või vesi tiigis. Iseasi kas ma need õiged ka leian. Harilikult ma ei leia...

Detsember on olnud mõnes mõttes valus kuu ja kuigi olen siiski oma vanade vigade küüsis, olen ehk viimaks reaalselt mõistnud oma olukorda, enam ma lihtsalt ei arva, vaid nüüd ka tean mis olukorras ma olen ja ma ei loo enam endale illusioone... ehk lihtsalt mitte enam sel määral mil varem. Illusioonid ja maskid on ainsad mis on mul alati olnud ning ainsaks leevenduseks mu murtud... hingele. Juba öeldud sõnad, kuid vähemalt sellised mida hetkel ei vaata ma läbi mingisuguse tunneteprisma. Olen alati tunnistanud muutumise vajadust, kunagi ma seda ometi tegin, kuid palju kordi kui olen seda öelnud on see jäänud ajutiseks või olen ma seda kõigest öelnud, mitte teinud. Kompleksid, hingepiinad, kahtlane käitumine ja failimine on muutunud alaliseks või on nad seda alati olnud... Ei tahaks sellesse süveneda, kuid pean.

Kunagi veel tundsin et lähen millegiga oma sisimas vastuollu, kuid nüüd ma ei leia enam sedagi. nagu olen varem öelnud, olen sisimas tühi, see mid ate näete on kõigest mask. Omaette olen hoopis teise iseloomuga, kuid siiski ka see omaetteoleku loomus on mask ei midagi rohkemat ei midagi vähemat. Ja mis kõige hullem... ma lihtsalt võtan teiste inimeste ütlemisi, käitumisviise või reaktsioone... kohati isegi hääletoone üle, seda alles hiljem märgates. Kas tõesti püüan sellega omaenese tühjust täita? Kuidas olen ometi selleni langenud...

Ning kas tõesti on asi nõrkuses ja laiskuses? Viimases ilmselt vähem kui esimeses. Üks põhjuseid on ehk see, et olen alati olnud kohutavalt kinni minevikus ja püüan minevikuseise hoiduda ning teiseks... ma kardan kaotada paljut sellist mis mul veel oli või mida olen hetkel kaotamas. Et pääseda praegusest olukorrast peaksin ette võtma samme mille peale ma ei taha mõelda ning põletama enda järel liiga palju sildu... võimalik et kõik ja sellega jääks ma paljust ilma mis on praegu või sellest heast mis oli vahepeal. Viimane on ehk kaotatud... aga siiski... In the flames and darkness we are reborn...

Esimene samm on alati raskeim ning meil kõigil on isiklik muster mida läbida...

Iron Maiden - Rime of The Ancient Mariner