Mälestused põlevad sisimas.

Manowar - Spirit Horse of The Cherokee

Pole midagi valusamat kui mälestused, kuid head mälestused võivad kõrvetada palju hullemini kui halvad. Kui mõelda kõigele läinule-kadunule, aegadele mida enam ei tule ja paljuski sellele mis aja jooksul muutunud on, pole isegi need parimad mälestusedki enam nii toredad või lahedad.

Jah, ma jätkuvalt emotsen, aga mul on ükskõik ka.

Blogi kirjutamine on kuidagi kergem kui asjade välja ütlemine, mis sest et tegu praktiliselt samade asjadega on. Kuid tõesti, mälestused on valusad kuid nendeta ei saa... kes ei mäleta minevikku elab tulevikuta. Kui järgi mõelda, siis see ütlus on liiga kahtlane et täpselt paika pidada. Või kui et minevik on valus siis seda ka tulevik? Viimast ehk kindlasti, sest asjad lähevad üha enam metsapoole. Kunagi üritasin ehk elada heades mälestustes ja heade hetkede nimel, nüüd on minust esimeste vang saanud, mineviku ahelad seovad mind siia kuristikku kus olen, head hetked... heh ma ei vaevu enam nende nimel elama... asjadel pole nagunii eriti mingit mõtet, seega milleks üldse vaeva näha, milleks üldse midagi saavutada kui kõik nagunii saast on. Mis kuramuse point üldse kogu sel segadusel nimega maailm või siis elu on?

Ometi ma veel pingutan... kasvõi lihtsalt sellepärast et mul oleks midagi peale lakke vahtimise teha. Kuid mida ma üritan? Korraldan larpi ja üritan mingeid näruseid eksameid ära teha. Mille nimel? Ma enam ise ka ei tea... Võibolla seetõttu et olen lihtsalt harjunud.

Ometi on ehk veel üks võimalus...

Manowar - Defender