Tähistaevas

Nightwish - Sleeping Sun

Käisin üle mingi aja pikemalt jalutamas ja seda maal. Tähistaevas oli erakordselt ere ja selge, ma pole seda enam ammu nii erksana näinud ja kaunina. Ehk on asi selles et olen enamus aega linnas kus on vaevu tähti näha või istun arvuti taga. Tähistaevas paneb asjade üle mõtlema... Jalutuskäik oleks võinud pikem olla kui ainult jäine tuul ja selgest taevast tingitud jahedus poleks hakanud meelde tuletama et olen liiga õhukeselt riides ning lisaks külmetunud ka... polnud midagi tagasi koju.

Siiski, kuigi ma kavatsen mingi hetk praegu pooleli olevat loojuppi või pigem mustandit millest kunagi võib midagi saada.. siis siin üks lühike lõiguke, mille olen alati tahtnud kirja panna... Võiks öelda et see seostub tähistaevaga...

Noor preestrinna vedas end üles kindluse müürile, et leida sealt maagiõpilane kes seal istus ta taeva poole vaatas. Ta seisatas ja heitis ka pilgu tähistaevasse, mis suvisele ajale harjumatult tähine oli. Vari, lohe, isand ja emand, maag... need tundis preestrinna alati taevas ära...
"Tead, et erinevates paikades teatakse neid ka erinevate nimede all." Kostus hääl müürilt.
Maag vaatas müürinurgalt otse tema poole, raamat suletud.
"Tean," vastas neiu, "Keisririigis tuntakse lohet maona ja varju hämarikuna, idahõimud aga kutsuvad maagi targaks ja rüütlit sõdalaseks."
"Kuid need nimed pole olulised," vastas mees rahulikult ja jätkas. "Need on kõigest nimed, mis oleme neile andnud selle põhjal mida nad meile kunagi meenutanud või millega seostunud on.
"Sa tulid siia lugema."
"Õppima ja tähti vaatama." Kõlas juba tavapärane vastus.
Preestrinna ohkas ja vaatas oma rännukaaslast, mees oli temast ehk aasta vanem kuid tema vanuse üle oli raske otsustada, lihtsalt mitte miski mehe välimuses ei vihjanud sellele... mõni oleks pakkunud kaheksateist, keegi teine jälle kolmkümmend, kerge habe ja pikad hallisegused tumedad juuksed koos kahvatu nahaga. Maagia jättis välimusele omad jäljed, nagu ka tervisele või maailmavaatele - Nagu oli üks vanarahva ütlus, sa ei saa rääkida surnutega ilma muutumata nende sarnaseks. Preesterlikud müsteeriumid olid palju erinevamad sellest väest ja kunstist mis oli maagide pärusmaa, saladuslikumad, imelised ja ohtlikumad ja nõudsid alati loitsijalt oma hinna... asi mis oli ka üks põhjuseid miks vähesed võtsid selle raja jalge alla.
Möödus hetk ja veel kümmekond ning maag heitis taas pilgu taevale.
Lõpuks kostus preestrinna poolt: "Tohin ma sult midagi küsida?"
Noogutuse peale jätkates, küsis ta ühe küsimuse mis teda oli niikaua huvitanud kui ta noort maagi oli tundnud.
"Miks sa maag oled?"
"Ma pole veel maag, ma alles õpin?"
"Sa oled seda juttu ajanud juba niikaua kui olen sind tundnud. Ma olen näinud mida sa suudad... ometi kutsud sa end jätkuvalt õpilaseks?
"Iga küsimus omal ajal," vastas maag ja hakkas vaikselt enda ees käsi liigutama ja lausuma.

Ta tundis seda endas ja voogamas enda ümber, olemas kõiges ja kõigis, voolamas läbi kõiksuse nagu veri läbi soonte. See laulis tema hinges ning põles tema sisimas. Ta sirutus mustrite poole mida ta vajas ja hakkas lausuma, et väge paremini suunata. Sõnad, sümbolid ja fookused olid kõigest abivahendid, tööriistad et saavutada soovitud efekti lihtsamalt, mõistetavamalt ning viis et õppida mängima maailma enesega. Ta vaatas tähistaevast ja vormis õhku loori, millele ta maalis tähistaeva, asetas sinna tähed nagu need olid päristaevaski. Siis ta lõpetas selle töö.
Preestrinna jälgis seda imestunult. Alguses oli vaid maag, kuid siis oli maagi kohale kogunenud vari, mis oli keerdunud nende mõlema ümber ja siis olid ilmunud valgustäpis millest said tähed, mis omakorda võtsid kuju nagu nad taevas olid. Lõpuks olid vaid nad kaks, müür ja see kummaline tähistaevas. Oli tunne nagu maag oleks nad selle juurde viinud või hoopis taeva alla toonud.
Siis hakkas maag liigutama tähti, muutma tähtkujusid ja looma uusi.

"Mäletad, mida sulle ütlesin kui tutvusime? Et ma tahan teada iga tähe nime ja lugu ning valitseda nende kõigi üle, vormida neid nagu pottsepp voolib savi. Selles peitub ka minu vastus su küsimusele."
"Võim ja teadmised..."
"Just, kaks asja mille järgi püüdlemata ei saa seda rada jalge alla võtta. Soov mõista kõike ja soov omada kontrolli kõiksuse üle. Kelle puhul paistab üks rohke välja, kelle puhul teine. Minu puhul mõlemat." Mis põhjusel... kui ma vaid ise ka mäletaks. Ja selle meenutamine oleks ehk liiga pikk lugu tänase õhtu jaoks.
Ta tõusis ja puudutas omaloodud taevast ja hajutas selle paari käeviipega.
"Kõigest illusioon," vastas preestrinna seda vaadates.
"Kõigest," vastas maag kurvalt. "Kuid kord ma liigutan tähti ümber ja toon kuu taevast alla.
"Sinu puhul see ei üllataks."

Ja tähed särasid nende kohal, nagu nad olid alati seda teinud...

---

Ehk siis jah... homme taas Tartu... sess