Mul hakkab sellest neetud oktoobrist juba üle viskama, missest et ta jätkuvalt üritab end jaanuariks nimetada. Igastahes, pole midagi, ootame millal rohi roheliseks ja puud lehte lähevad. Ausaltöeldes ma igatsen talve ja lund ning külma, mõnele võib see soojus ehk meeldida, kuid olen ilmselt paratamatu põhjamaalane võis isi ka mitte... kes teab, mina mitte. Võimalik et teiseltpoolt on see minu omamoodi konservatiivsus, mis räägib seda. Igastahes üks on kindel, seda ilma väljas ma ei talu.
Viimasel ajal on saanud mõtiskleda väga veidratel teemadel. Ma ei tea kas asi on seotud depreka või filosoofia ajaloo õppimisega, kuid on saandu mõtiskleda nii hingede kui ka elu ja surma üle. Mingisugusel hetkel jõudsin isegi küsimuseni: Kas ma põgenen? Kas ma olen seda alati teinud? On tunne, et olen kildudeks purustatud ja kui püüan end taas koguda, siis avastan et enamus kilde on kadunud, on ehk vaid pelgad mäletsused või varjud neist. Nagu juab varem öeldud, ehk tõesti ma mõtlen liiga palju ja räägin oma probleemidest liigselt, neid üha korrutades. Kuid, kas on vahet?
Õppimine ei suju jätkuvalt... tunne on selline, et ma ei tea mida teen. Peaks vist tõesti mõne psühhi jurude minema, nagu ma kogu aeg selle üle mõelnud olen. Siiski ei usu ma, et abi oleks, olen lihtsalt liiga sassis omadega. Teena lati oam head nägu nii iseendeale kui teistele, kuid kui üksi jään, siis tuleb tõde nähtavale. Nimetan end msnis ketseriks, sest mõtlen, aga ehk peaksin end hakkama lihtsalt tühjuseks nimetama. Luband endale kas liiga palju või liiga vähe nõrkushetki, kuid neid peab endale lubama.
Ei jaksa hetkel rohkem rääkida...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar