Niisiis, filosoofia ajalugu põrutud, ei imesta eriti. Võrdlemisi normaalne tekst võis ta küll olla, kuid jah Tool teeb asju ilmselt seetõttu nii raskelt et keegi eriti ta loengutes ei käi, i wonder why, arvestades tema loengute kuivust ja igavust. Ah läkls kuidas läks, läheb ka tänane asi ja kes teab mis sellest neetud esseest saab. Mul ei tohiks tegelikult pohhui olla, kuid tuju on lihtsalt selline...
Mõtted on jätkuvalt veidramad kui muidu, taaskord leidsin end osaliselt minevikku tagasi ihkamast, olid lihtsalt hetked mis olid kuldsed, enamjaolts eotsuseid need paari larpiga, kuid siiski ei olnud neis põhirõhk mitte üritustel toimunul, vaid rahval ja nendel hetkeled enne mängu ja peale mängu, mälestused sellest kuidas Rakvere linnuse poole maarssisime ja selle väravatelt juba varem sinna jõudnud meid tervitasid, koosistumine enne salataskut, esimene üritus kassinurmel jne. Minevikus tundub olevat sära kui eredaid tähti on öötaevas. Need hetked enam ei kordu, ei mulle ega ka kellegile teisele, ei ühel ega teisel kujul. Minevik on sama kadunud kui ma ise, jäänud vaid kahvatud mälestused. Aeg tapab mind vaikselt.
Tunnen, et mul pole elu kui sellist, pigem on mul lihtsalt virelemine ühest hetkest teise, tühi eksistenst, msi vind üha sügavamale hämarusse viib, hämarusse kus pole midagi peale viha või millegi muu. On juhtunudn see, mis ma kartsin, taas ma langen ja nüüd ma kardan et see on lõplik langus, mis saab peale seda, ma ei tea ega tahagi teada, kaotan alati oma radu. Mu tunded ja mõtted ähmastavad mu pilku, ma ei karda enam vaid lihtsalt ootan.
Pimedusse ma kõnnin, rada enda järel purustades...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar