Uued algused

Ning viimne küünal heidab oma hägust valgust kui varjudesse rüütatud kogu sule kõrvale asetab ning raamatu sulgeb. Vaikselt tõuseb ta püsti, võtab raamatu ning asetab selle kõige möödunu sekka. See köide on lõpetatud see lugu piisavalt muutunud. Sest miski pole enam endine, mitte kunagi enam. Aeg on möödnuinud sellest hetkest kui esimene sõna sai kantud sellest. Kaks ja pool aastat on tegelikkuses terve igavik, kuid siiski mälestustes on kõik samas nii ammune kui ka ligidane.

Küünal võbeleb, olles valmis kustuma ning kogu jalutab torni katusele. Mõne hetk seisab ta seal ning siis hüppab. Kui ta ei kuku, vaid järsku on ta ronk, kes lendab silmapiiri poole, sinna kus on uued algused, sinna kus on taas vaja avada raamat ja võtta kätte sulg...

Namarie

Jah, selle blogiga on lõpp. Miks? Sest lihtsalt ma üritan juba pool aastat leida uusi algusi ning võimalik, et see on üks neist või vähemasti mõttetu žest mida nende nimel teha. Sümboolne väärtsus on tal igatepidi. Lihtsalt on tunne et see blog on ennast ammendanud, liiga palju on korduvaid mõtisklusi või lihtsalt mõttetut teksti. Koos sümboolsete algustega on tekkinud tunne, et teeks lihtsalt uue blogi. Vana jääb küll alles, kuid ma ei kirjuta sellesse enam, jääb ta siin lihtsalt möödunu lugemiseks, lihtsalty nende hetkede pärast msi mulle selles ei meeldi kustutada... see oleks vale, mis kirjutatud see kirjutatud, kustutamine oleks kõigest eitamine.

Aga jah, kui kedagi peaks huvitama, siis uus blog on:


sardren.blogspot.com