Kirjutis

On lugu, mis suurim kõigist ja see on maailma enese lugu, mis koosneb väiksematest lugudest, mis koosneb omakorda veel väiksemateks lugudeks. Kõik need põimuvad omavahel, moodustades omamoodi mustri, mis moodustavadki milegi mida võiks kutsuda Maailma looks. Igal olendil on selles oma osa, oma lugu ja igal tema teol osa sellest. Isegi see kui võtad maast kivi ja viskad selle õhku, ka see on eradli lugu, mis põimub teistega. Vähemasti selline on lihtsaim selgitus sellele.
Kipun siiani mõtlema selle üle, kuidas mina selle looga seotud sain. Kas minu kohtumine Alaricuga oli selle alguseks või algas see juuba varem, ehk isegi minust. Veider, et on asju milles minagi pole kindel, mina kes ma olen üks Loo varjudest, neist kes muudavad asjade käiku, jätmata sellest kõigest nähtavat jälge. Olen Mõjutaja, kuid seekord võisin ehk mina olla selle kõige Algataja. Mäletan veel selgelt seda päeva ning ma pole õnnelik, sel päeval tehtu üle, kuid ma olin ka noor veel siis ning alles laps Kunsti vallas. Ometi pole see minu lugu, mida ma nüüd rääkima hakkan, vaid paljude teiste, mina olin kõigest kroonik ja vaatleja, kuid samas ka midagi rohkemat...

Päike loojus ning Alaric seisis müüridel, ravitsejad rääkisid et ta isa ei ela tõusuni ning Alaric leidis end mõtlemast tuleviku üle. Tema isa surma korral ei jääks talle siin enam midagi, vanemad vennad ja õde päriksis kõik, mis pärida ning nooremad jääksid nende otsustamiste, intriigide ja lepingute ohvreiks. Juba tema noorim õde, alles üheksa aastane tüdruk oldi juba kihlkatud, kuni ajani mil ta täisealiseks saab. Alaric jälestas taolisi otsuseid, saatuse pitseerimisi, ilma et inimesele antaks võimalust teha omi otsuseid. Kuid selline on olnud valitsejakodade viis juba Vaireni algusest saati, ehk ilmselt juba enne sedagi. Talle polnud veel midagi mnääratud ja Alaric mõtles ratsutada lõunasse, kas Arethiasse või veelgi kaugemale.
"Sinu saatus lasub Põhjas, mitte Lõunas, " kostus ootamatu mõte tema peas. Alaric pöördus, et vaatada otsa rüütatud naisterahvale, kes seisis ta seljataga.
"Ma eelistaksin kui sa ei uitaks mu mõtteis sel moel Sõnatu. " Vastas Alaric valjult. "Arvasin, et mu vend on sind siit juba ammu minema ajanud."
Alaric kartis sõnatut, õigupoolest kartis teda igaüks linnas. Telepaat ja nägija, keegi ei teadnud midagi Sõnatu päritolust ega sellest kuidas ta siia tuli või kus ta oma kunste õppis. Enamus rändavaid maagegi vältis tema seltskonda, nad väitsid et tunnetavad temas ohtu. Sõnatu oli üksnes nende peale muianud. Vana valdjas oli lasknud tal lossis elada oma nõunikuna. Keegi ei olnud kulnud ühtegi sõna tema suust, üksnes mõtteis ta rääkis ning kurjad keeled rääkisid, et tegelikult on ta terve selle aja nende mõtetega mänginud.
Sõnatu muigas ja vastas mõttekõnes, "Alvert kardab mind liiga palju, et mind isegi ähvardada või oma teenistusse kutsuda. Arvan, et lahkun siit ise, siin on läinud kuidagi sündmustevaeseks. Ka sina lahkud siit varsti, olgugi et mitte lõunasse."
"Kui sina minu meele või saatusega mängima hakkad, siis ehk tõesti. Kuid ära arva, et lasen sel niisama juhtuda."
"Ma ei peagi sind mingilgi moel mõjutama selleks, mitte et ma seda ei suudaks," järgnes taaskordne mõttevastus, "Sul on üks põhjus minna põhja ja sa mõistad seda peagi ise. Tulin lihtsalt hüvasti jätma."
"Arvad, et lahkud enne mind?" küsis Alaric.
"Ei sina lahkud juba hommikul... lausus Sõnatu talle mõtteisse, "kui peaksin sind veel homme lõuna aeg kantsis või linnas nägema, eks ma siis usun, et eksisin."
"Hüvasti," lausus Sõnatu lahkudes ja seekord Alaric ehmatas, sest need mõtted tulid Nägija huultelt...

Alaric istus maha ja vaatas taevasse, esimesed tähed olid hakanud sinna ilmuma. Ta tõmbas oma keebi endale tihedamalt ümber ja sulges silmad. Ta oli varemgi müüril maganud, suuresti oli ta vihastanud sellega oma vanemaid, kes olid lugenud seda suureks mõtlematuseks, kuid Alaricule meeldis siin. Mingi veider tunne oli temas, nagu tõesti jääksid need hetked siin viimasteks. Ta vandus vaikselt Sõnatut ja lubas, et kavatseb ta keskpäeval üles otsida ning talle näkku naerda. Viimaks ta uinus.
Ootamatult ta äratati, tema kannupoiss talle otsa vaatamas. Alaric, tule ruttu, su isa on... surnud. Alaric tõusis, ta oli küll selleks valmistunud olnud, kuid siiski... midagi valusat oli neis sõnades, midagi kurba. Ta suundus koos kannupoisi ja teenritega oma isa haigekambrisse, kus ta lebas surnult oma voodis. Isegi loitsud polnud tema isa enam aidanud, haigus ja iga olid teinud oma töö.
"Ta tuli vaid hetkeks teadvusele," vastas pearavitseja, "ning käskis sind siia tuua, ta suri kohe peale seda. Tema viimne soov, nii võiks selle kohta öelda."
Alaric vaid vaatas ja jättis hüvasti suundudes oma kambrisse...

Ok leidsin end lihtsalt kirjutamast, pole just suurem asi. pigem mingid hetkemõtted. Olen rahul, et olen suutnud midagigi kirjutada, enamasti ei jõua esimesest lausestki edasi kui mu omaenese kriitika mind maha tambib.

Homme taas Tartusse...