Kirjutis vol 2

Alles oma kambris hakkasid mõtted Alarcu vaevama, isa surm, sõnatu poolt öeldu ja paljugi muud. Peagi on matused ja venna kroonimine. Ilmselt ka abiellumine, Alvert oli selleks hetkeks juba ammu valmistunud, võim ja varandus olid ainsad millest ta hoolis ning Alaric teadis, et paljud asjad saavad nüüd teisiti olema. Tema jaoks ei ole siin enam midagi ning Sõnatu soovitust minna põhja otsustas ta ka mitte järgida. Vaikselt tõusis ta pähe üks mõte ja ta askeldas mõnda aega oma kambris, valides asju. Viimaks suundudes tallide poole.
Tallimeister ja tallipoisid kõik magasid, nii et ta tegutses vaikselt, valides oma hobuse ja saduldades ta, suundus ta väravate poole, vaid vana Jorren oli ärkvel, keda huvitas kuhu pois läheb.
"Pole sinu asi vana mees," vastas Alaric tusaselt, "ma tahan natuke värsket õhku hingata ja pisut ratsutada."
"Praegu öösel ratsutades murrad vaid sa enda hobusel jalad ja ehk ka endal kaela´."
"Jorren, praegu on kuuvalge ilm ja erinevalt oma vanemast vennast, pole ma hobustega hoolimatu." Jätkas Alaric, "Lase mind natukseseks välja, palun sind Jorren."
Vana vaht ühmas selle peale: "olgu, aga vaata et mina selle eest su isalt peapesu ei saaks."
"Nõus," vastas Alaric. Ja mõtles vaikselt: "ta ei teagi veel? Igastahes vahet pole, küll ta teada saab, et peapesu pärast ta muretsema küll ei pea."
Vaikselt ratsutas ta läbi linna välja. Oli selge ja jahe ilm, kuuvalge ning taevas oli täis tähti. Alaric laskis vaikset sörki lõuna poole. Ta teadis, et ta ei tule enam tagasi, vähemalt mitte praegu ja tahtlikult. Kants ja linn hakkasid kaugenema ning Alaricu mõtted ainult lõunale suunduma.Sõnatul oli osaliselt õigus olnud, nagu alati. ta lahkub, kuid mitte põhja.
Sõnatu vaatas talle müüridelt järgi, muiates...

***

Samal ajal istus Alvert sadulas, keset oma mehi ja talle ustavaid vasalle. Väikse tornlinnus põles ja sõdurid pöördusid tagasi. Üks meestest pöördus tema poole.
"Ma tapsime kõik, kelle leidsime ningt süütasime hoone, kuid ühte laipa me ei leidnud..."
"Mida te olite viis ühe vastu ja teil ei õnnestunud kõiki tappa," käratas Alvert, "ära ütle et see tema oli."
Sõdur vaid noogutas hirmunult teades, et selle maaisanda kantsi ründamisel oli vaid üks eesmärk. Tappa mees, keda Alvert kartis ehk isegi rohkem kui Sõnatut.
"Narrid!" Käratas Alvert, "kuidas küll teil õnnestus ta käest lasta... mitte keegi ei pääsenud ju välja."
"Ma ei tea, mu isand..." pomises sõdur hirmunult... "ühel hetkel oli ta meie ees, järgmisel hetkel juba kadunud ning kolm meest raskelt haavatud. Rohkem me teda ei näinud, räägitakse ju, et ta on põrguline, pimedus on tema teener...
"Vait!" Karjus Alvert ja tõstis mõõga, et lüüa sõdurit, üks tema vasall püüdis teda takistada, kuid Alvert lõi ta vihaselt eemale. "Ta on minu karistada... pistke ta ahelaisse..."
Kuid siis tõusis kummaline jahedus ja kostus sõnu mingis vanas ja tundmatus keeles... Hobused hakkasid perutama ja pistsid jooksu. Paar isandat jäid küll oma hobustele, kuid Alvert langes maha, nähes vaid tumedat varju eemal vilksatamas... Peale seda olid vaid meeste ja hobuste hirmunud hüüud ja põlev hoone...