Maailma ääremail on paik kus aeg ja ruum ühte sulavad, seal kus pole ei valgust ega pimedust, kus reaalsuses ei saa enam kindel olla. Seal on tume laas, alati härmas, alati lumine ja selle kohal säravad tähed, mis on tegelikult iga elava olendi eluküünlad, pidevalt süttimas ja kustumas. See on mets kus Talveisand koos oma koertega jahti peab, see on mets kus eksinud hinged hulguvad ja andestust otsivad. Teisel pool metsa saab maapinnast kivipõrand, milele ruunides kirjutatud maailma saatus ja pilveräbalate kohal tantsisklevad virmalised. Aja tuuled puhuvad küll seal, kuid aeg ei oma enam tähtsust ning üksindus on nende kaaslaseks, kes selle raja on enda jalge alla võtnud. Põrand lõppeb ja seal voolab hõbedane jõgi, paljud hingd luusivad selle kallastel, kuid alles siis saavad nad üle kui Paadimees neile vastu tuleb. Sealt edasi on vaid väravad, mis viivad Surnute Ilma...
Suvi 2005...
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar