Mõtted, Thirteenth Chapter

Tristania - Tender Trip on Earth

Unenäod on veidrad asjad... meie alateadvuse sünnitised meie mõtetest, soovidest ja paljust muust mis meie sisimas peitub. Viimasel ajal on taas saanud neid tihedamalt näha ning nad kõik on olnud omamoodi... nagu ka üks topeltunenägu... asi mida ma pole juba mõnda aega näinud, võtnuna enda alla erinevauid aspekte, mälestusi ja isiksusi. Ometi ei ihka ma magada ja see põhjus ei peitu unenägudes.

Reedeõhtune jalutuskäik viis mind taas mõistmisteni, mille eest olin pagenud, kuid nüüd tervitasin. Jah, mõnikord aitab üksnes üksindus asju paremini mõista. Üks asi, mis mind mõttekäiku viis oli mu põlastus. Mind mõnitanud oss, purjus rahvas ka keskmised noored äratasid selle tunde. Ma ei arva endast hästi... suisa vastupidi, kuid on lihtsalt isikuid kellest pean end paremaks ja näiteid nendest nägin õhtul piisavalt. But... let the sheep have there fun in their pointless lives... Ma ei vaevunud sinna kanti jääma ja valisin teise suuna. Enne kui jõudsin urgu, kus ma viimaks mõningat paremat seltskonda leidsin, jõudsin ma veel mõningate mõtisklusteni.

On tundeid, mis surevad aja jooksul, nagu nad tärkasid ja tõusid aja jooksul, kuid on tundeid mis jäävad või ainult tugevnevad aja jooksul. Minu puhul on vihkamine olnud see, mis on olnud pikka aega püsiv ning on suutnud ka aja jooksul kasvada. Ma lihtsalt ei suuda teistmoodi, vihkan ennast ja vihkan inimkonda, seda kõikehaaravas põlastuses. Konflikt igatepidi. Ning ehk jubedaim... alateadlik soov omada vaenlasi... näha mõnda inimest opponendina... Ma ei taha seda... kuid olen omaenese vihkamisse juba ammu uppunud. Ehk on väljapääs sellest sügavikust... kes teab... reedel nägin ma üht võimalust, ehk see avaneb mulle kui teen õige sammu.

Kui tunnetel on elemendid, siis vihkamine on segu tulest ja veest, ta võib nii põleda eredalt kui ka hõõguda vaikselt , kuid samas on ta püsiv, võib peita paljut enda sügavustes, voolata kõigest üle ja uputada vihkajaid ja vihatuid endasse, kord ta hävitab kellegi põletades teda, kord aga tõmbab ta kellegi üha sügavamale endasse. Lihtsalt viha/raev on samas aga äkiline leek, mis võib süttida kähku ning põleda kiiresti ja kustuda või muunduda vihkamiseks ja kesta kaua. Ka armastus on tuli, on aegu mil ta süttib ja põleb eredalt kuidmlõpuks kas ta jääb lihtsalt hõõguma või kustub täielikult. Kõik tunded peavad olema tasakaalus ja olemas, kuid mõnikord tahaks lihtsalt nad kõik suretada. Tol õhtul paljud neist tegid seda, ehki küll vaid veerandtunniks kuid siiski... hea oli vaadata asju selgema pilguga.

Noh... vähemasti sattusin uru juures Terror twinsiga kokku ja jäin koos väikse rassi, merle ja kolmanda isikuga sinna... meile lisandus Alton ja sõnademängud, siis tulid dalei ja väike martin tagasi. Teadsin Uru poole minnes, et kui sinna lähen, kaotan ma selle hetkelise oleku, kuid läksin siiski. See aitas panna mu õhtustele mõtisklustele punkti. Udu hakkab viiimaks hajuma...

We live for the night, we die for the night.

Tristania - Pale Enchantress