Metsatöll - Hundiraev

Mälestustel on komme mmuutuda kummitusteks, kes sind igal hetkel kollitamas käivad, meenutamas nii häid kui halbu asju, liigagi palju on sellist mida kahetseda või mida tahta tagasi. Nii tiirutavad nad mu ümber tantsides oma tontlikku tantsu, kord ma jään nende seltskona, teinekord aga üritan pageda nende eest. Minevik on asi milles ma kinni olen ja tulevikus ei näe ma midagi peale...

Ja pimedusse ta kõndis...

Sellise lausejupi kirjutasin ma ühte enda kirjutuskatsetusse, kuid lõpptulemusena ma loobusin selle loo kirjutamisest. Ma lihtsalt ei suuda kirjutada ja seda jätkuvalt. Kuid see jupike sobib kirjeldama minu aimdust tulevikust. Ütleksin, et ma kõnnin öösse, siis oleks veel lootust, kuid pimedusse... on lihtsalt pimedusse kõnd.

Kuid hetkel ma ei saa veel järgi anda, on avaja uurimustöö teha, eksamid tehtud saada ning larp tehtud saada. Kõik üht või teistpidi, kuidas täpsemalt miski tehtud saab, eks see selgub....

Metsatöll - Sutekskäija