Päikesetõusu paiku

Blind Guardian - The Last Candle

Jah, ma ei oska magada.

Nädal möödus jätkuvalt rahulikult. Kui jätame välja üledoosid munchkineerimist (int 98 ja 1346 elupunktiga wizard/archmage), mis lühikeseks ajaks mind praktiliselt oma mulli paigutas ja mu mõtlemisvõime ajutiselt kokku jooksutas.

Reedeõhtune lahingtrenn oli ka omamoodi tormiline, olin kõige vähema turvisehulga ja kõige suurema piiksuhulgaga poolel ja võitlesin suht mällu keskmes, ehk siis väga palju sisse saadud lööke ja muud toredat. Lisaks ka mõningastele Postimehe reporteri poolt esitatud küsimustele vastamine, jah meil käis seal reporter kohal, eks näis kas midagi mult küsitult sinna sisse ka läheb. Vahet pole eriti. Sai muidugi varem minema tõmmatud, kuna olivaja drägonit teha, teepeal sai ka veel mõni sõna Catiga vahetatud ja siis jooks ja varustumine.

Drägon oli seekord natuke segane, avastasin et ei suutnud ise ka sessiooni lõpus meenutada, mis täpselt juhtus, kuidagi seadis pilt end lõpuks paika. Oliver suutis muidugi piisava põhjalikkusega iivilitseda, samuti ei saadud kuidagi ilma selleta, et midagi poleks põlema pandud. Peale seda sai lihtsalt natuke aega meeldivalt aega sisustatud, pikalt vesteldud ja lõpuks mindud kui sai avastatud, et kell on viis või nii.

Ahjaa... oleks peaaegu jätnud kuu õudushetke rääkimata. Üritan kõigest jõust Erlessa välisust lukust lahti teha, kuid ei suuda mitte kuidagi ning meile tulevad mormoonid järjest lähemale. Õnneks sai Suur Rass ukse lahti ning pikalt nad rääkima ei jäänud, muidugi jah, nendega sai pisut huvitavalt hüvasti jäetud.

Ensiferum - Lost In Despair

Loomapiinamine on jäle asi, on tahtmine teatavatele isikutele endile torupuhasti sisse valaja ja vaadata kuidas see neile meeldib, lihtsalt ei taha asju rohkem kommenteeridagi, arvestades seda millest ma veel kuulnud olen... kahju hakkab lihtsalt.

Koos selle ja veel mitme muu teguriga esitan ma endale küsimust, et kas inimkond korjab endale veel rohkem punkte, et ma teda ikka rohkem ja rohkem põlgaksin. Muidugi jah... on hetki mil ma küsin endalt, et kumba ma rohkem põlgan, kas inimkonda või iseennast. Kas on masendus see, mis mulle selgust toob või selgushetked need mis mulle masendust vahendavad... vahet õigupoolest pole.

Inimkonna võiks õigupoolest jagada kolmeks: kari, kiskjad ja üksikud. Kari on rõhuv, hall, üldine enamus, ühtemoodi köituv ja tegutsev mass. Kiskjad oma need kes elavad massist sõltumatult või seda ära kasutades, moodustavad nii gruppe kui tegutsevad üksikult, nende elu võtab mitmeid erinevaid vorme, kuid üldjuhul jääb ikka mingisugune seotus karjaga. Ning siis on üksikud, kes erinevad karjast ja lihtsalt liiguvad selle aladel, omamata seotust sellega või olemata selle liige. Kisjkjateks ei saa ka neid õieti nimetada. Üksikud on nagu igaüks ise ja isikud kes saavad aru kuidas asjad tegelikult on ega ela karja järgi, kuigi jah, tahtmatult mõjutavad neid siiski kari ja kiskjad. Üksikud on need kes vastanduvad karjamentaliteedile.

Kui õigupoolest tõdeda, siis on enamus inimesi tõesti karilooma ja neil on karjamentaliteet. Teeb karjajuht midagi või teeb seda kogu ülejäänud kari, siis nad tegutsevad ka samamoodi. Erinevustesse suhtutakse halvasti ja põlgusega, ning tehakse kõik et need kas normaalseteks pöörata või lihtsalt eemale peletada/hävitada. Kogu ühiskond on üles ehitatud karjamentaliteedile, masenvad on tõdeda et tsivilisatsioon on selle tulemus, kuid siiski on olnud erinevaid, kes on maailma piisavalt mõjutanud/muutnud ja andnud talle uusi suundi, mis põhjustel, eks need ole erinevad.

Peab tõdema, et ahnus on kontrollitud kujul ka küllatki edasiviiv...

Wintersun -Beyond The Dark Sun

Väljas läheb juba valgeks ja ma veel ikka siin... suva tegelikult. Mu vaimne tervis polegi nagunii suurem asi.

Ketser