Rong peatus ja rahvas valgus sellelt maha. Nende seas oli ka kummaline meesterahvas, kelle rõivastus ei olnud võrreldes kohalikega küll harjumuspärane. Ta kandis musta tuunikat ja pükse koos kõrgesääreliste saabastega ning nende peal pikka sama tooni laiavarrukalist pikka mantlit, mille kapuuts varjas ta pead ja osaliselt ka nägu, nina ja suu olid kaetud ka rätiga ning käed kinnastatud. Üle õla oli ta visanud rullikeeratud keebi ja seljakoti ning mantli varjus rippus vööl mõõk. Idalinnlastele paistis ta kui mingisugune kummitus minevikust, minevikust milles elas juhuslikult suurem osa maailmast. Võõras aga ei hoolinud nende arvamusest, kuigi tal oli tunne, et mõõga kandmine võib talle veel probleeme tekitada. Ning oli keskpäev ja keskpäev ei kuulunud just asjade sekka mida ta oleks armastanud. Vaikselt sammudes asus ta teele kesklinna suunas. Ta poleks tahtnud siin olla, kuid tal oli siia asja...

Idalinnad olid õigupoolest omamoodi veidrus. Valguse kirik ja tehnokraadid olid nad juhtinud nö valgustatud kõrgustesse, väites et ülejäänud maailm vaevleb ikka veel ebausus ja arengupeetuses. Valguse kirik oma veendumuste ja religioossete vaadetega oleks olnud mujal ehk naerunumbriks, kuid siin oli tal palju pooldajaid ning teda peeti ainsaks tõeliseks usuks, mida nood jutlustajad ka pidevalt väitsid. Ning tehnokraadid oma aurumasinate, rongide ja tulirelvadega olid aidanud jõuda siinsetel maadel tehnoloogiliselt ette, nede filosoofia oli lihtne muidugi... tehnoloogia ja loogiline mõtlemine aitavad inimesel areneda ja saavutada kõrgus mis talle on tema enda mõistuse poolt määratud. Tehnokraadid ei tunnistanud eriti ei jõude ega nõidust, mis ehk andis neile mujal maailmas tõsiseid tagasilööke. Isegi siinne rõivastus rõivastus ja arhidektuur erinesid muust maailmas tõsiselt. Siiski... idalinnu oli vähe, kõige rohkem kuus või seitse, pluss külakesed ja asumaad nende ümber. Muudest maadest eraldas neist üheltpolt Tormikõrb, teiselt poolt Igimeri. Selle eraldatud oli tollele paigale nii õnnistuseks kui ka needuseks, kaupa liikus nii sisse kui välja vähe, nagu ka rahvast.

Videvik jätkas oma jalutuskäiku mööda linnatänavat. Ta adus selgelt seda, et rahvas jälgib teda ning eemalt oli ka kuulda lapsehäält midagi hüüdmas. Tõenäolislet midagi oma emale, nagu et kes see veider onu on või midagi muud sarnast. Lisaks mõistis ta ühte segavat tegurit veel... ta ei opsanud kohalikku keelt. Rongi peale saamine oli olnud juba omaette tegu, kuid ta veenis end, et see on kõigest lühike käik. Juba õhtul on ta siit läinud.
Ta pööras peatänavalt kõrvale ning jätkas teed mööda kirikju poole suunduvat tänavat. Taevas oli pilvitu ning suvepäike kõrvetas armutult ning tänaval liikus ikkagi piisavalt rahvast et pöörata tähelepanu veidrale võõrale. Videvik jõudis tähele panna, kuidas keegi mees sosistas midagi ühele poisile, kes kohe jooksu pistis. Igastahes jõudis ta viimaks ühe majani kuhu ta sisse astus.

Majas oli meeldivalt hämaram. Tuba millesse uks avanes oli lihtsasti sisustatud, vana mees istumas tugitoolisoolis ja vaatamas sisseastuja poole. Videvik tunnetas selgelt tema vastas istuja ümber olevat võimuaurat ja teda kaitsvat loitsu. Ka ruum oli loitsitud, üheltpolt kutseloitsude ja vaimolendite eest, teiseltpoolt ei jubanud antud tõkked siseneda isikul, keda majasolija ei soovinud majja lasta. Kuid talle oli luba.
"Nii veider, et keegi öörahva seast mind täna ja siin külastab." Vastas vanamees rändurile otsa vaadates. "Eriti just sina Videvik..."
"Siis sa oled ilmselt teadlik ka sellest, mida ma tahan," vastas Videvik rahulikult.
"Pole üllatunud, et ma su nime tean?"
"Peaksin ma olema?"
"Ega ilmselt mitte."
Vanamees ohkas ja tõusis. Ta oli rõivastatud kohalikku viisi... pruunid püksid ja vest ning valge särk. Jalas olid tal lihtsad kingad. Ta läks vaikides kirjutuslaua juurde ja avas sahtli, võttes välja hõbedaselt kumava kristalli ja ulatades selle rändurile.
"Miks nii kergelt?" küsis rändur.
"Ma olen juba vana mees ning suren varsti." Vastas vanamees kurvalt, "ma ei tunne enam himu siin kivis olevate teadmiste ega väe järgi ning pealegi... "
"Kivi nõuaks sult siis tasuna su hinge..."
"Jah," vastas vanamees seepeale, "ning ma usun, et sina ei kavatse seda kivi kasutada."
"Vaid korra..."
Vanamees jäi vaid hetkeks kivi vaatama ja vastats selle peale: "Hmmmh... ma mõistan."
Videvik noogutas.
"Üks palve ainult."
"Milline?"
"Et jääksid õhtuni, mulle kuluks võimalus vestelda ära. Ning usun, et sulle sobiks õhtune ilm ka rohkem."
"Olgu," vastas Videvik.

***

"Sa oled mõistlikum kui enamus inimesi." Vastas Videvik lahkudes ning astus tänavaile.
Öö oli juba käes ning tähed ja mõlemad kuud taevas. Tänavad olid tühjad ning vaid veel osades majades põlesid tuled. Üksik koer haukus eemal, kuid Videvik tundis et teda jälgitakse. Ta oli harjunud vaimumeelele toetuma ning seetõttu jäi ta hetkeks kuulatama, keskendudes helidele. Enamus helisid paistsid tulevat peatänava ligidasest põiktänavast... Mehed ja relvad... Ning samas oli keegi tema ligiduses maja nurga tagaa, ta hingas närviliselt justkui kartes et teda leitakse. Videvik väljus transist vatas sinnapoole ja nägi sama meest, kes oli enne saatnud poisi, midagi ütlema.
Videvik ohkas, ta oli juba aimanud et asjad ei lähe nii lihtsasti...