Reede oli mõnevõrra saast päev, ainus mis selle päeva elamisväärseks ja isegi nauditavaks muutis oli see, et sai koos Jaanaga piinamisriistade näitusel käidud. Fun oli, oleks terve õhtu seal mõnulenud, kui üks jobust uru hooldaja poleks seda oma sõbrale sünnipäeva pidamiseks reserveerinud... ja seda a la pikemat aega ette teatamata. Õnnestus veel õhtul koju jõuida. Kuigi jah, reedele tumedat tooni ei andnud mitte see, vaid hoopis varasemad asjad.
Olen vana nihverdaja ja krooniline endale jamade kaela tõmbaja... nojah, kõik tuleb sinu juurde kord tagasi ja nii ta ka see kord tegi. Pikemnalt rääkida just ei soovi.
Mõistmine toob kaasa valu ja ma mõistan seda... samas sooviks lihtsalt mõista, tulla toie, ilma hingevaluta.
Elu imeb, seda tuleb alatiu tõdeda, ning pohhui mul sellest et ma jälle halan, muud ma eriti ei oska.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar