Mõtted, IX peatükk

Igastahes, eile siis taas Shadowrun. Saime ilma lahingu ja kellegi õhkulaskmiseta hakkama. Azetechi nimeline megakorporatsioon on ilmselt ikka veel meie peale pisut pahane. Kaks tegevdirektorit 24 h jooksul kaotada ja seda mingite njuubidest runnerite käe läbi ei ole ilmselt meeldiv. Nüüd siis oleme Hiinas, kuna USA( või õigemini UCAS - United Canadian and American States, Shadowrunnis on riigipilt juba pisut teine...) ning meie uus ning palju tulusam töö on nüüd tegemisel. Igastahes minu tegelasel ikka tööd jagub, mööda astralit ringi lastes, sama on ka peeb tegelasel võrgus.

Eilne õhtu pani mind nagu ikka taaskord mõtlema. Mul on alati millegi üle mõelda ja eks see ole paratamatus. Ma jalutasin aeglaselt läbi linna ning öö, udu ja tänavavalgustus tekitasid veidra sümbioosi, mõnus oli ning kui Cele oli ikak veel Shadowrunni lainel, siis minda libisesin WoDi ja täpsemalt Vampire üllitistesse... Samas oli ka teisi hetki... tulin mõtiskledes Kassitoome oru äärest ning oranžikas tänavavalgustus, udu ja lehtedes puu tekitasid veidra effekti mida ma vaatama jäin. Oli kerge mulje nagu puu ise kirgaks valgust, ning võite kolm korda arvata kuhu mu mõtted läksid... eks ikka kahele puule... Haldjas minus jäi seda vaatama, nagu ka maag...

Ma ei lähe enam tagasi vaid hoopis mingisugusesse teise suunda või liigun ma tagasi suunale, mida mööda ma oleksin pidanud minema juba varem. Meenub, et ühes raamatus oli juttu hinge/loomuse erinevatest tahkudest: kuningas, sõdalane, kelm, armastaja, maag, kurvameelne ja ürgmees. Usun, et kevadel ja suvel olin ma paljuski kelmi tähe all, kuid nüüd on taas maagi valitsuskord ja ehk on sõdalaselgi mingi osa minu siseheitlustes kaasa aitamisel. Kes teab, ehk on midagi veel. Esmaspäevased vestlused ühe tuttavaga mõjutasid mind veelgi omasse suunda liikuma. Kuid milles avaldub maagi tõus? Ei oskagi öelda õieti, ehk siis taas selles et ma ei otsi enam niivõrd üpidu ja lõbu(seltskonda siiski), alkost olen loobunud ja olen taas üle pika aja otsingul ja ennast täiendamas. On edasiminekuid, kuid kardan kaotust ja taas langemist. Ning ma tean, kuidas ma langeda võin.

Kord ma leian ravi ka oma hingehaavadele, või vähemalt viisi nendele vastu seista...

September 2006,

PS! Avastasin, et mul on päevad sassis...