Mõtted 6. peatükk...

Mõtted on taas sassis ja olen hetkel pisut häiritud. Usun, et on ka põhjust selleks. Asjad on läinud nagu nad on läinud ja mulle tundub, et ülikooliküsimuse lahendamise asemel pean ma hoopis sellele keskenduma. Vähemasti hetkel. Probleemid armastavad mind, mina neid mitte ja ma ei suuda neid enam alla suruda. Mõtlen oma väikese ringi usaldusisikute üle... ma ei tea enam kas saan neid ka täiesti usaldada... Võimalik, et kõik möödunu on mind nii paranoiliseks teinud... aga jah, põhikooli lõpp ja gümnaasium olid mingis osas põrgu ning neil ma pikemalt ei peatuks. Ja ehk ma lihtsalt sean sõpradele liiga suuri nõudmisi... seejuures ka selliseid, mida ma ise täita ei suudaks. Ning ehk enim kardan ma reetmist ja hülgamist. Sõprus on minu jaoks narkootikum, ilma selleta ma ei saa, olgugi, et aegajalt tekib mul mõte, et ehk oleks üksinda kõige parem, valutum. Kohati ma lihtsalt ei taha enam midagi tunda.

Kuidagi paratamatu on see, et mul on kõigi suhtes kahtlusi. Isegi nende seas ehk keda enim neis küsimustes usaldan ja keda ma söandan. Küsimus on ehk selles, kas ma saan elada nii nagu ma praegu elan või nagu ma terve viimase aasta olen elanud, kõik minus ütleb et peaksin astuma sammu ja ennast parandama, kuid seni on olnud kõik see neetud nõiaring. Oeh.. ma lihtsalt ei jaksa enam sellest rääkida...

Ausaltöeldes tahaksin ma praegu kõik ausalt ja puhtalt kellegile ära rääkida, ma ei tea kui palju see aitaks, kuid tunnen, et kogu see koorem läheb hetkel liigseks. Samas jah, kõik on kas folgil või kusagil mujal ja see mida rääkid tahan pole just msni jutt. Silmast silma...

Tänud kõigile, kles on nõu andnud või üritanud aidata... lihstalt näib et olen lootusetu juhtum...